100 LÕUGA ⟩ Nr 9–11. Kaks kaotust, üks võit

Olles sündinud Pärnus ja kasvanud seal üles ajal, mil suvepealinna «peksupealinnaks» kutsuti, ei ole inimestevahelised füüsilised konfliktid mulle võõrad. Elu jooksul on arveteklaarimisi lugematuid kordi kõrvalt nähtud, mõnel korrad on tulnud endalgi aktsioonis osaleda. Rohkem või vähem edukalt.

1:0

Alkoholi avastasin enda jaoks teismeeas ja sellega kaasnesid nii pinnapeod kui ka sagedased lokaalikülastused. Kord ööklubis viibides tekkis seltskonnal mõte minu juurde edasi liikuda. Usaldasin korterivõtmed sõbra kätte, sõbrad liikusid ees ära, ise jäin paigale, mul olid veel mingid asjad pooleli. Lõpuks sain ise ka liikuma, plastmassist viikingikiiver peas, igati hea tuju sees.

Elasin Pärnu südalinnas, korter oli vaatega Rüütli tänavale. Korralik kinnisvara, mille ainsaks miinuseks oli üle tee asuv Nikolai Lehtla nimeline lokaal, rusikakangelaste toonane lemmikkoht. Koduaknast ei olnud harvad vaatepildid, kuidas toolid läbi aknaklaaside õue lendavad või kuidas lause «pane mu naist, näpi mu autot, aga mu õlut ei puutu» järel keegi vastu asfalti koomasse lüüakse.

Jõudsin koju, trepikoja välisukse oli oma kehaga sulgenud selle ees suitsetav lokaalist tulnud noormees. Mina, plastmassist kiiver peas ja keel pehme, palusin tal viisakalt end koju lasta, mille peale tüüp vaid mühaklikult ohkas. Kordasin oma palvet veel kaks korda, siis tõstsin häält: «Türa, see pole enam naljakas!» Sellele järgnes kiire hele laks, viikingikiiver kukkus peast, selle sarvedki lendasid kumbki oma teed, nende vahele võttis end sisse vereloik mu ninast.

Kerge šokiseisund, esimene emotsioon oli millegipärast kahjutunne kiivri pärast. Rusikakangelane oli end juba üle tee vedanud ning seisis seal oma kaaslaste kõrval tõenäoliselt lootusega, et ehk saab peks jätku. Ei saanud – läksin koju, kus peomeeleolus sõbrad juba ees olid, tõmbasin tualetis nina paika tagasi ning pidu läks edasi. Sesmõttes oli kõik okei, vähemalt käsi oli valge ning eks iga kaklus ei saagi võiduga lõppeda.

1:1

Mõned aastad hiljem. Olin juba täisealine ja keskkooli lõpuklassis. Ühel ööl istusime klassivendadega taas minu köögis ja jõime viina. Varajastel hommikutundidel anti teada, et meiega liitub üks kooliõde. Veri lõi kohe vemmeldama – võtsin jalad alla ja kõndisin toona Endla teatri kõrval asunud burgeriputka Non Stop juurde plaaniga pakk kondoome ja purk energiajooki soetada.

Kaup käes, ootas mind tagasi tänavale astudes ees üllatus. Kaks umbes minuealist, veidi määrdunud rõivis tüüpi seisatasid minu ees ning üks neist käratas natuke meeleheitlikult: «Raha siia!»

Osutasin enda jalas olevatele taskuteta korvpallipükstele ja tõdesin, et raha on juba burgeriputka kassaapaaradis. Järgmiseks soovisid noormehed sigarette. Ka selle päringu osas pidin neile pettumuse valmistama – suitsupakk oli koju laua peale jäänud. Siis tõmbas üks noormeestest välja taskunoa, väikese punase Šveitsi päritolu, mis oli tol ajal levinud kraam. Kuna kunagine vägivaldne konflikt oli mul eredalt meeles, lõi mul silme eest peaaegu mustaks, haarasin noaterast kinni, rebisin selle paharetilt käest ja lõin instinktiivselt küünarnukiga noormehele mööda põske. Löök vast nii tugev polnudki, aga ründaja kaotas tasakaalu ja prantsatas tänavale. Pakkusin teisele tüübile kah litrit, see ei tahtnud, ja nõnda nad siis majade vahele joostes mu silmist kadusid. Õnneks oli nende noatera nüri nagu lusikas, sain sellest õhtust kaasa ainult pisikese kriimu pihku ning viigistava tulemuse oma füüsiliste konfliktide arvestuses.

2:1

Veel mõned aastad hiljem, olin end juba Tartusse sisse seadnud ning elasin tudengielu. Äsja oli Eesti vastu võetud euroliitu ja tulevik tundus paljutõotav. Enne ees ootavat helget tulevikku pidin aga kohtuma oma viimase vastasega.

Olime külla tulnud sõbraga endid Club Tallinnasse vedanud. Selleks ajaks oli see varasemalt prestiižne ööklubi oma allakäigu tipp-punktis. Istusime parajasti sõbraga suitsuruumis diivanil, kui kõrval seisev minust kaks korda suurem mees, sõnagi lausumata, minu nina peale oma viha välja valada otsustas.

Ninast sai taaskord purskkaev, sõbra särk sai rikutud ja ründaja turvameeste poolt hetk hiljem põrandale väänatud. Meid viidi klubi taharuumi politseid ootama, rusikakangelane kordas vaid sõna «fašist», seda nii turvamehi, mind kui kohale saabunud politseid silmas pidades.

Selgus ka mehe motiiv. Suitsuruumis olid istunud kaks tüdrukut, kellele härra muljet avaldada soovis, ning seda siis viisil, kuidas tema ajukapatsiid võimaldas.

Politseisse ma avaldust ei teinud, võib-olla oli see hea, sest paar päeva hiljem lähenesid Pirogovi kandis mulle rusikamehe turjakad sõbrad, et veenduda, kas ja kui palju ma nende kaaslast üles andsin. Kahju küll, aga see seik on minus russofoobiast ja fašismist kõnelevate vene rahvusest isikute suhtes eluks ajaks eelarvamuse tekitanud.

Tänaseks olen juba 10 aastat «ringist» eemal ning loodetavasti piirduvadki mu tulemused «kaunites võitluskunstides» nendesamade kahe kaotuse ja üks võiduga.