LOOVUS JA PIIRID ⟩ Lipuga liputamisest: joodikute roppused ja sinimustvalge Taavi Eelmaa pärakus

Jooksen poes ringi, et naise sünnipäevaks asju osta. Dipikastmete riiulis tekib error – kas peaksin võtma seda hapukoorekastet küüslaugu, sibula ja kurgiga, millel on lihtsalt dipikaste kirjas, või selle, millel kirjas «Kreeka dip» või «Vene dip» või hoopiski «Eesti dip»? Võtan kõiki, siis on koššer, ei solva ega diskrimineeri. Vist peaks sinimustvalge trikolooriga dipi korvis kõige peale sättima, aga samas… Kõik kohad on trikoloori täis, Tunnustatud Eesti Maitse kleebistega toodetest kuni valimispostriteni. Isegi erakonnad, mis muidu kasutavad muid värve, on enda plakatitele lisanud Eesti lipu. Tundub, et kõik võivad lippu oma äranägemise järgi kasutada. Eesti lähimineviku kultuuriloost teame aga juhtumeid, kus lipu kasutamine kunstis mängis lihtinimeste taluvuspiiriga.

Peeter Sauteril on üks skandaalne tekst nimega «Lauakõne Eesti Vabariigi aastapäeva puhul kainestusmaja paraskile liiga pikalt istuma jäänud olles». Teksti pealkiri toob juba väga hästi välja selle sisu – üheteistkümne lehekülje pealt leiab rodu sõnu ja lühilauseid, mis tunduvad kui verbatim joodiku suust kirja pandud. See tekst mõjub ideeliselt samamoodi kui olukord, mil ühistranspordis istub sinu kõrvale parm ja hoiab pantvangis kuni sinu peatuseni: natuke on naljakas, natuke on häiriv ja tüütu, pidev ja sageli korduv möla, mille vahele on pikitud hämmastavalt rikkalik ja loominguline ropendamine. Ning loomulikult üksikud tõepärlid, mis üleüldise verbaalse pasa sees vahel varjul ja vahel sätendamas.

Põhjus, miks see tekst 1998. aasta Loomingus avaldati, on see, et selle katked olid ka Raul Meele 1997. aasta isikunäitusel «Aborigeenide elu». Skandaali põhjustas asjaolu, et näitusel olnud taies nimega «Apokriivad» koosnes viie riigi – Eesti, Vene, Soome, Saksa ja USA – lippude makettidest ja neile kuldse värviga kirjutatud vastava riigi kirjanike tekstid. Eesti lipu maketil ilutses Sauteri tekst, kus lisaks n-ö tavavulgaarsustele oli ka selliseid harukordseid väljendeid nagu «siilivituvokiratas» ja «pääsuputsikamm». Lipumakette täiendas ka audiomaterjal, mis ei hiilanud samuti siivsate väljenditega.

Ilmselgelt käis selline asi inimestele närvidele ning tõmbas üles korraliku debati, kas tegemist on lipu rüvetamisega. Kui Pärnus samu töid näidati, lubas üks vanem naisterahvas näituse korraldaja Mark Soosaare jalgupidi üles puua – see oleks päris hea performance olnud, aga jäi siiski vaid ähvarduseks. Raul Meele kunstnikukarjäärile ja tegemistele silma peale visates võib igaüks leida, et mees oli juba Nõukogude ajal valmis omariikluse nimel põlu all sattuma: ei meeldinud tollasele võõrvõimule sinimustvalged värvid, ei Eesti lipu motiivid ega ka Eesti kaardi kontuurid loomingus. Mis juhtus? Kas iseseisvusega kadus austus riigi vastu? Ei, mitu aastat hiljem Rael Arterile antud intervjuus sõnab Raul Meel, et reaalsus jõudis kohale:

«Me lootsime kõik ilusat ja täiuslikku Eestit, aga ühtäkki selgus, et Eesti tuli, ta on ilus, aga need endised pühendunud, nii vabadusvõitlejad kui ka minusugused mehed, kes oma loomingu ja ideaalid olid sellega seostanud, kes me ehitasime uut Eestit – märkasime järsku, et see kapitalistide, pankurite ja ärikate Eesti pole selline, nagu see meile meeldiks ja nagu me tahaksime. Ja kui me nägime, kuidas riigivargust justkui soositi ning tõe ja õiguse järele küsijaid tõrjuti – asi polnud selles, et neid inimesi polnud vaja, vaid neid aateid polnud vaja –, oli selge, et ideaalset Eestit ei saa, tuleb tegelda tegelikuga.»

Raul MeelMÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika 2012. [06.09–18.11.2012 Tartu Kunstimuuseumis.] Näituse kataloog. Koost Rael Artel. Tartu: Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT.

«Apokriivad» / Kuvatõmmis Rael Arteri koostatud näitusekataloogist: «MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika 2012.» [06.09–18.11.2012 Tartu Kunstimuuseumis.] Näituse kataloog. Koost Rael Artel. Tartu: Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT. Foto: Raul Meel

Me naaseme selle «tegelikkuse» juurde, aga enne seda peaks vaatama kahte järgmist lipuskandaali, mis toimusid 2008. aastal, kui tähistati 90. iseseisvumise aastapäeva. Esimesena avaldas Signe-Fideelia Roots jaanuaris video, kus ta võitleb oma koera Pipiga Eesti lipu üle ja rebib lipu selle käigus katki. Kunstniku blogist leiab nii video kui kunstiprojekti kontseptuaalse-akadeemilise põhjenduse. Kuna videost jääb mulje, et rebitakse katki «päris» lipp ehk siis õiges suuruses ja kangast lipp – Raul Meele «lipud» olid näiteks väikesed maketid –, siis eeldatavasti seetõttu tegi keegi politseisse avalduse ja Rootsu vastu alustati kriminaalasja menetlus. Rootsu seletuskirjast selgub aga tõsiasi, et ka see lipp oli vaid makett – kanga asemel oli tegemist ülevärvitud presendiga. Õnneks jõuti lõpuks arusaamisele, et tegemist ei olnud üleüldse lipu rüvetamise, vaid kunstiga:

«Vastuseks pöördumisele teatas Riigikantselei, et Eesti lipu mahaviskamine, puruksrebimine ja selle peale astumine ei vasta Eesti lipu seaduses sätestatud korrale ja heale tavale. Antud juhul tuleb aga arvestada ka põhiseadusega kaitstud kunstivabadust, mis ei ole Eesti lipu seadusega piiratav. Kunstivabaduse piirangud on võimalikud konkureerivate põhiseaduslike väärtuste alusel, mis kaaluvad kunstivabaduse üles. Põhiseaduse paragrahv 7 sätestab Eesti riigivärvid ja nimetab riigilipu. Valitsevate väärtushinnangute kohaselt ei kaalu aga paragrahvis 7 nimetatud väärtused kunstivabadust üles. Riigikantselei on seisukohal, et antud kunstiteose loomise käigus ei ole Eesti lipu kasutamise korda rikutud.»

Signe-Fideelia Rootsu blogi

Orienteeruvalt kuu aega peale selle video avaldamist esietendus Von Krahli teatris «Harmoonia» nimeline lavastus. Lavastuse esimeses vaatuses räägitakse sõjast ja sõjakoledustest, teises vaatuses töölisklassi ekspluateerimisest – mõlemad on lavastuse kontekstis laiduväärsed. Kolmandas vaatuses on saunapidu ning selle käigus teatab Taavi Eelmaa mängitud tegelane, et tal on midagi perses. Juhan Ulfsaki tegelane vaatab lähemalt ja leiab sealt kondoomi, mille sisse on rullikeeratud väikene Eesti lipp, tõmbab selle välja ja paneb lauale. Milleks see kõik? Ülo Mattheuse sõnutsi väljendab see rahulolematust tollaste rahvaesindajate ja võimukandjatega: «Autorid deklareerivad: «Andrus Ansip tahab viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka, küsimus kõlab: kuidas me sealt tagasi saame?» See retooriline küsimus jääbki õhku rippuma. Vastuseid ei anta. Või mine tea. / Võib-olla tahab autor öelda seda, et vabariigi päästmine pole nii lihtne kui lipu p…sest väljakiskumine.»

Isiklikult näen siin lihtsamat metafoori. Aasta on 2008 ja olukord on jama, masu on ühe jalaga uksest sisse astunud ja mingid tegelased lubavad utoopilisi asju, mis ei vasta kuidagimoodi tegelikkusele. Lipu kui riiki sümboliseeriva eseme väljatirimine pärakust kui halvast olukorrast, kuhu päike ei paista, on sellises kontekstis ju ääretult patriootlik tegevus. Ehk isegi kodumaa päästmine? Võib-olla olen ma liiga optimistlike vaadetega inimene, aga siinsel juhul ei näe ma muud kui sotsiaalkriitikat, mis soovib paremat Eestit. Loomulikult võib siinkohal minna absurdikomöödia äärmustesse ja mõelda selle peale, kuidas teise ja kolmanda vaatuse vaheajal on Eelmaa ja Ulfsak suitsuruumis, Eelmaal tagumik püsti ja Ulfsak talle kondoomi pakitud lippu pepusse torkamas – kas see oli vastastikusel nõusolekul; kas nad kasutasid libestit; kas nad vähemalt ümisesid hümni sel ajal? Ehk teatriajaloolased leiavad vastuseid neile küsimustele.

Õnneks lahenes ka see olukord kunstnikele soodsalt, isegi ilma kriminaalasja menetlusse võtmata, sest riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed suutis koheselt eraldada kunsti ja tegelikkuse: ««Sinimustvalge paigutamine kehaõõnsustesse ei ole kooskõlas Eesti lipu kasutamise hea tavaga,» ütleb riigikantselei sümboolikanõunik Gert Uiboaed, kuid tunnistab ka, et Eestis ei ole tsensuuri ja riik ei sekku kunsti erinevatesse väljendusvormidesse. / «Sinimustvalge lipu kasutamise kohta etenduses annavad vaatajad ise hinnangu tulenevalt oma tõekspidamistest,» on ta veendunud.»

Uiboaia mõttekäik võtab väga hästi kokku selle, kuidas peakski selliste juhtumitega tegelema ning nendesse suhtuma – kunst (k.a kirjandus) on Eesti Vabariigis tsensuurivaba ja hinnanguid annavad tarbijad. Meele ja Sauteri juhtumit on kommenteerinud Janek Kraav artiklis «Transgressiivse kirjanduse poeetikast I», kus ta toob välja, et kunstiteose loomise käigus riigilipu ehk rahvusliku sümboli «rüvetamine» peabki avalikkuse silmis piire ületav tegevus olema: «Transgressiivne kunstisündmus ei ole traditsioonilises mõttes kultuurikommunikatsioon (debüüdipreemia, klassiku uus romaan vms), vaid pigem ühiskonna õiglustunnet laiemalt kõnetav või mõnel juhul ka seadusandlust proovilepanev juhtum.»

Jürgen Rooste kirjeldas Eesti blasfeemia lühilähiajaloo nimelises artiklis eelnevalt mainitud juhtumeid ning seadis üldinimlikult üleüldse kahtluse alla lipu teotamise kui sellise: «Asi on püham kui inimene. Seda ma ei mõista.» Ka mulle tekitab karistusseadustiku § 245 ehk Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamise eest maksimaalselt saadav aastane vanglakaristus õõva. Eriti olukorras, kus teist inimest väärkohelnud võivad saada vaid tingimisi karistusi. Imelik ju. Või ei?

Tulles tagasi loo alguse juurde, dipikastmete, kvaliteedimärgiste ja valimisreklaamide juurde, tekkis mul küsimus, et kas see on igatpidi legaalne? Reklaamiseaduse § 4 ehk «Eksitava reklaami keeld» keelab reklaamis kasutada riiklikke sümboleid ja lipu värvikombinatsiooni viisil, mis «eksitab üldsust reklaami eseme suhtes». Riigikantselei koduleheküljel olev informatsioon täpsustab, et tegelikult võivad kõik kasutada värvikombinatsioone, aga see peab olema väärikas ning «kasutamise sobivust tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi». Reklaami puhul peab lisaks vaatama seda, et see ei jätaks muljet justkui «esitatav teade sisaldab riigipoolset soovitust või garantiid, kui see tegelikult puudub».

Nii palju, kui ma aru saan, on idee selles, et sinimustvalges trikolooris dipikastmel puudub riigipoolne «soovitus või garantii», see on lihtsalt dipikaste, mille maitse võiks olla kuidagi eriti «eestipärane», aga reaalsuses on see üdini subjektiivne. Sama kehtib ka erakonna puhul, mis on riigilipu värvides – sel lihtsalt puudub riigipoolne garantii. Sel ei ole vahet, kas erakonna imagoloogilisteks komponentideks on rahvuslill, -kivi ja -loom, et valimisplakat on ainult sinimustvalge, et selle liikmed on kuni trussikuteni trikoloori mähitud – sel puudub endiselt riigipoolne garantii, et tegemist on päriselt vaba riigi eest seisvate isikutega. Nende «eestipärasus» on sama subjektiivne kui dipikastmel. Vabas riigis on mõlemad, nii kunst kui ka reklaam, tsensuurivabad ja vaatajad annavad ise hinnangu.

Raul Meel avaldas Loomingus endapoolse selgituse näituse kohta, millega võiks selle loo vaikselt kokku pakkida:

«Kas ma olen niiviisi rüvetanud Eesti, Soome, Saksa, Vene ja USA lippu?

Ma ei soovi varjuda juriidilise kaitse taha, ma vaid avan oma arusaamist.

Vastan: ükski sümbol ei saa olla puhtam, kui seda on tema alla koondunud inimesed, tema all sooritatud paremad-halvemad teod. /--/

Lipp on püha. Pühaks on ta mõelnud inimene.

Nüüd vaatab seesama inimene oma lippu ja talle avaneb vaade nagu peeglis: tema pühale lipule on kullaga tikitud (mitte selgelt, mitte hästi loetavalt) tema enese varjatud mõtted ja tunded, mida ta ehk ainult päris purjuspäi või suures surmahädas või öösel valjusti avaldaks.»

Raul MeelLooming 1998-5

See tegelikkus, millega pidid inimesed iseseisvunud Eestis hakkama saama, tundub ajaliselt kaugenevat, kuid ei näi üldsegi võõras. Selles tegelikkuses on mitu Eestit, väga erinevat ja üksteisele tihtilugu arusaamatut. Seisud on hetkel lihtsalt veidike teistsugused kui tollal ning kainerisse sattunud joodikute asemel võiks keegi kirjutada mõnest speed'i laksu all kammivast noorsandist öölokaali suitsuruumis, «suitsuruumi pingile liiga kauaks voolima jäänud kodanikust». Ning miski ei välista, et reede hommikul kodupoole kõndides, näeb too kodanik päikesetõusul lippu Hermanni tornis.