SLEPAKOV TALLINNAS ⟩ Kõige parem on saada lahingus surma

Kui sõda Ukrainas oli juba poole aasta ringis kestnud ja aju kõiki idanaabreid automaatselt okupantideks registreerima oli harjunud, hakkas äkitselt huvitama, mis mu sealsete lemmikmuusikutega toimub. Need nagu ei tundunud kuidagi sellised, et võiksid sõjale kaasa laulma hakkata. Juri Ševtšukiga DDT-st oli selge – sellest niikuinii vatnikut ei saa. Otsing andis tulemuseks, et ka Makarevitšiga Mašina Vremenist on hästi ja ta on mõistusel. Grebentšikov, samuti sõjavastane.

Maksim Pokrovski, Nogu Svelost, egas ometi? Ei, täiesti korras mees, hiljaaegu kaks väga head uut laulu kirjutanud, otseselt ukrainlaste toetuseks. See Ljube värdjas lakkus juba enne Putinil mune, seda pole mõtet guugeldadagi. Semjon Slepakov, see vana KVN-i tüüp, sellel oli mingi kuradi teise maailmasõja vene veterane ülistav laul. Ei, ka Slepakov on korras – sõja esimestel päevadel on Youtube'i oma sõjavastase arvamuse postitanud, kurva, küsimuse kujul, et inimesed, mida me teeme, miks me oma vendi tapame, mis meil arus on?

Slepakov oli Venemaal ülipopulaarne ja armastatud ning põhjusega – ta on ülikõva, vaimukas ja terav tekstilooja, superhea esitaja. Mees, kes leidis ukse lihtsasse vene hinge. Nüüd lugesin Slepakovi postituse all kaasmaalaste postitusi: «Semjon, sa ei saa aru.» «Semjon, tee silmad lahti.» «Semjon, meil ei olnud muud valikut.» «Käi üle türa, värdjas.» «Kao minema, pederast...» «Reetur...»

Mõnda aega tagasi emigreerus ta Iisraeli. Kuuldavasti võttis pere kaasa, korjas kõik kokku, kaasa arvatud vanaema ning sõitis Tel Avivi. Nüüd on ta seal enda sõnul «algaja juut». Seda viimast ütles ta 26. veebruari õhtul Alexela kontserdisaalis. Päriselt, kontsert ja esimest korda elus Semjon Slepakov minu ees laval! Kunagi ta käis, aastaid tagasi, siis ma ei teadnud tast kahjuks veel midagi.

Artist teatas lavalt, et ta ei ole ligikaudu poolteist aastat kontserte andnud. Nüüd on otsapidi tuuril, sest mida sa hädaga teed, raha on otsas. Seda hästi ei usu, ta on peale oma lavakarjääri ka üks Venemaa edukamaid produtsente. Oli. Veel ütles ta, et Venemaal öeldi pärast sõja puhkemist, et Euroopas elavad ainult satanistid ja pederastid. Semjon oli nüüd üllatunud, teel Tallinnasse oli ta pidanud korduvalt tõdema, et nii viisakaid, meeldivaid ja heatahtlikke sataniste ja pederaste ei ole tema oma elus veel näinud.

Häda on selles, et kui artist kõik oma lood järjepanu Youtube'i laob, siis laval tuleb lugude osas vähe üllatusi. Seekord kuulsingi ainult kahte pala, mida varem kuulnud polnud. Aga need lood, mida ta palade vahele rääkis – näiteks, kuidas ta autoritaarsele Nazarbajevile esinemas käis, või see jutt, et tema lavakarjäär algas tegelikult sellest, et ta soovis, et inimesed tema juures ka peale suurte kõrvade (mis on tegelikult ülisuured ja rohkem ahvi kui inimese omi meenutavad) midagi naermisväärset leiaksid – olid üle mõistuse toredad.

«Kuidas teil läheb?» küsis ta alustuseks. «Normaalselt, hästi,» vastati saalist. 90 või enamgi protsenti Slepakovi publikust olid kohalikud vene emakeelega inimesed ja tõepoolest oli hea kuulda, et neil siin hästi läheb.

Kontserdi alguses kõlanud nali Slepakovi tuttava artisti kohta pani mõtlema. Tuttav oli anonüümselt piletimüügiga tegelevasse ettevõttesse helistanud ning muret tundnud, et kas selle suurepärase artisti (ennast silmas pidades) tulevasele kontserdile pileteid ikka müükse. Müüakse, aga ei osteta, kõlanud artistile vastuseks.

Tundub, et Slepakov ei rääkinud seda niisama, tema esinemine algaski kuidagi ebakindlalt ja veidi rabedalt. Poleks temasuguse gabariidiga artisti puhul seda uskunud. Aga mõtlesin siis, et mis tunne võis tal olla, mõttes, et teda, üle maa palavalt armastatud artisti, ühel hetkel teda Ukraina toetamise tõttu enam kohe mitte üldse ei vajatud? Seda pehmelt öeldes, sest tegelikult sai ta esimest korda elus suure hulga kaasmaalaste viha ja põlguse sihtmärgiks. Ja artist, kaotanud oma publiku, lõpuks ka kodu ja elades esimesi aegu Iisraelis «algaja juudina», võib-olla et ei teagi ja kahtleb, kas ta ongi üldse enam kellelegile vajalik. Ja seda eriti veel mingis venemaalastele aastaid ebasõbralikuna kujutatud Tallinnas.

Ei jäänud see mees siin armastuseta, ei jää see suurepärane artist ka kusagil mujal väljaspool Venemaad nälga. Saal oli pilgeni täis, publik sulas üles, kuidas teisiti, ja Slepakov sai oma algusekohmetusest kiiresti üle. Ja edasi oli see, nagu veetnuksin ma poolteist tundi kõige parema sõbraga, kõige parimas seltskonnas.

Alustas Slepakov sõjateemadega, ei tea kedagi, kes võiks temast paremini ja stiilsemalt kedagi perse saata osata. Edasi ütles ta, et elada tuleb ka praegusel koledal ajal, ja esitas siis lõbusamat kraami.

Mulle meeldib vene muusikute puhul, kuidas vene artist ja publik omavahel suhtlevad. Ja kui muusiku sõnum inimestele on praeguses vastikus maailmakorras selgesõnaline: «Putin on debiil» ning sajad ja sajad inimesed pealtvaatajate hulgas sellega ei vaidle, siis see järelikult ongi nii. Ahjaa, üks kodanik siiski otsustas teisiti arvata ja kontserdilt lahkuda.

Selgelt üritas Slepakov head ja helget tooni pealpool hoida, aga midagi polnud teha – rahvas saalist nõudis temalt ta viimati kirjutatud lugu ning artistil tuli see lõpuks ära teha. Eestindan selle siia väga kiiruga ja meelevaldselt:

asjata kardad lumetormi, pojake
lihtsalt liiga väike oled
hinges veel puhas
meil on hirmsam vaenlane
sa mu verelibleke
su vaenlane on nats ukrainast

tema pärast ongi meil me probleemid
ukrainlasteta poleks meil kurbust
kahju, Vanjuša, et oled vaid kolmeaastane,
ega saa ukrainlasi hakkima minna

ära itke Vanjuša niiviisi kurba
kõige parem on saada lahingus surma
kõige parem on saada saada lahingus surma
ära itke Vanjuša niiviisi kurba

näpuga ninas, kullake kaeva
vaenlased kärvavad, me saame taeva
vaenlased kärvavad, me saame taeva
näpuga ninas, Vanjuša nüüd kaeva

Keegi ei naera. Polegi selleks sobiv koht. Kohtumine on läbi, näeme peagi taas, Semjon, ainult lõpulugu ongi jäänud:

perse kasvab
Anja Kuznetsoval
juba 18. aasta
ja armastuses ei vea...