EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Raamatupoed on täis pealiskaudset sajoobitamist

Kuskilt kuulsin, et kõige ostetum raamat pidi olema Ulfsaki elulooraamat. Arvata võib, ikkagi meie üks kõigi aegade tuntumatest ja edukamatest näitlejatest. Reklaam töötas ja nähes raamatut müügiletil, tõttasin asja ahnelt uurima. Üritasin siit-sealt lugeda, lehitsesin päris korralikult ning lõpuks vaatasin ikkagi pilte ja siis panin raamatu letile tagasi. Elulooraamat kui isikupõhine dokumentalistika võib olla särav ja huvitav, see võib olla betoonihall, sel võib olla kõrval tuntav higihais, see võib olla ka saast. Sõltuvalt tegelikult sellest, kes ja kuidas kirjutab, mitte kellest kirjutatakse. Fännipõhisest suhtumisest lähtudes tundub nii, et kui fänne jagub, võib kirjutada kuidas tahes, fännid ikka ära ostavad. Minu arvates see nii olema ei peaks.

Kui kristalselt aus olla, siis minu viimane poest ostetud uus raamat oli Onu Bella mälestusteraamat «Dekameron» ja seda kusjuures isegi mitte selle pärast, et ta oli üheksakümnendate megastaar ja tõepoolest viimane tippklassi staar, kes sai kuulsaks eesti keeles lauldes, vaid selle pärast, et Bella oli selle raamatu ise kirjutanud. Ma olen temaga korduvalt ka isiklikult kohtunud ja Bellal olid ajud. Jah, Bellal olid ajud, ta oli väga palju lugenud ja elus palju kogenud mees, kellel olid peale teadmiste ja väljendusjulguse ka sõnavara. Tõsiselt ka. Unustage ära see Lava-Bella, see oli suures plaanis ainult projekt, millega ohmudelt nende raha kätte saada, pluss kohati ka võimalus pingevabalt elu nautida. Tõeline Bella avaneb teile alles siis, kui te teda loete.

«Üsna sageli kordasid esinemispaiga programmijuhid kindluse mõttes üle, et kohalikud, nii mehed kui ka naised, nõuavad striptiisi, sest säärane meelelahutusvorm toob väikelinnade ja külakõrtside rutiini võimsa annuse särtsu ning elavdab märgatavalt soikunud kultuurielu.» «Dekameron», lk 73, viimane lõik

Nii, tunnistage nüüd üles, kes teist on võimelised sedasi kirjutama. Ei, päris ausalt. Vaadake lause ehitust ja väljenduse täpsust. Lause ülesehituse osas on see Anton Hansen Tammsaare. Aga mõttevaheduse osas on parem. Palju parem. Sest Tammsaare oli ikkagi linnamees, kelle suhtestumine talueluga oli enam ettekujutluse vili kui reaalselt kogemuste baasil kirjutatu. Tänu millele Tammsaare tegelikult mämmerdab päris palju. Aga Bella mitte – tema kirjutab sellest, mis reaalselt oli, brutaalse täpsusega, sest ta elas seda kõike oma nahal läbi. Väikelinnade, külakõrtside ja toonase kultuurielu iseloomustamiseks piisab ainult selle lause läbi lugemisest ja sulle on kohe kõik selge. Täiesti puudub vajadus täpsustavate ja laiaks minevate lisandite järele. Siit alates teeb sinu enda isiklik aju juba läbiloetud teksti lummuses tööd edasi ise.

Või näiteks kaks lõiku Vladžimir Karatkevitšilt:

«Teised peale Svetsilovitši olid juba niisuguses seisundis, kus keegi enam kedagi ei kuula, kus üks laulab, teine jutustab armuseiklust, kolmas üürgab, et pandaks ometi tähele mõnda koloriitset seika tema eluloos, neljas tuletab meelde, kui hea ema tal oli, ja kurdab, et tema, joodik ja kaabakas, teotab oma kõlvatu eluga ema mälestust.»

«Me vaikisime pisut. Väljas mühises tuul. Ta võbistas õlgu ja ütles vaikselt: «Õudne koht, õudsed puud ja õudsed ööd.»»

Mõlemad pärit jutustusest «Kuningas Stahhi ajujaht» Laine Soe geniaalses tõlkes. Kaks absoluutselt erinevat kirjutusmaneeri, kaks täiesti erinevat meeleolu ja kummalgi juhul ei jäeta lugeja aju vaeslapse ossa.

Kui tahate lugeda midagi monumentaalset, siis aga palun – Varlam Šalamov ja «Kolõma jutud». Ainult et siis originaalina, sest meil ei ole kahjuks olemas tõlke, kes suudaksid Šalamovi kirja pandut eesti keelde ümber tõlkida, ilma et Šalamov sellest kannataks. Kui loed originaali, siis isegi sooja ahju juures istudes hakkab su ümber puhuma kõle külm tuul, sa näed neid halle sopkasid, lootusetusest, reeturlusest ja elujanust juhitud hallides nartsakates inimesi ja iga lause on kui Repini või da Vinci pintslitõmme – täpselt seal ja just selline, nagu see olema peab. Sa loed loo läbi ja sa oled vapustatud.

Kõike seda meie raamatulett kahjuks juba ammu peaaegu et ei paku. Selle asemel on kirevaid kujundusi ja kõike seda, mida saab võtta kokku fekaalimekise sõnaga «sajoob». Sellest väljendist kõige paremini aru saamiseks tuleks vaadata ära filmi «Jan Uuspõld läheb Tartusse» algus, kus mingid reklaamigurud ütlevad otse välja, et «teeme selle sajoobi ära». See on pealiskaudne tegevus, mille ainus eesmärk on enamasti raha kokku roobitsemine reklaami uskuma jäänud ullikestelt. Kõige enam tajub seda meie kinokunstis, paraku ammugi mitte ainult seal.

Teatrirahva sajoobitamine järjekordsetes ajakirjanduses menukiks üles puhutud filmikestes on jõudnud sajoobitamiseks ka kirjanduses. Loed tõlkeid ja originaali ja piinlik hakkab. Vaatad värskete raamatute valikut ja parem ei hakka. Jee, momendil on päevakorras Kaljulaid, kirjutame tema kohta raamatu, teeme kiirelt järgmise sajoobi valmis, jagame papi omavahel ära ja võtame ette järgmise. Peaasi, et müüb. Kelly Sildaru elulooraamat… oot, kui vana ta üldse on? Mitmenda «peatükini» see elu siis jõudnud on? Ime, et meil lettidel veel väikese Oliveri elulooraamatut pole.

Aga vaadake tiraaže – sedasama «Kuningas Stahhi ajujahti» trükiti 60 000 eksemplari ja müüdi kogu trükk läbi! Onu Bella jutukogu tiraažiga ei ole mõtet seda üldse võrreldagi, kuid see on siiski läbi müüdud. Samas kui igasugused raamatupoed on siiani oksendamiseni täis literatuurses mõttes kirjaoskamatute inimeste poolt kokku sajoobitsetud jura ja seda isegi olukorras, kus trükiarv tuhandenigi ei küüni. «Peaasi, et müüb!» suhtumine on muutumas olukorraks, kus järjest keerulisem on inimeseni jõudmine ka heal kirjandusel, headel filmidel, muusikal. «Kuulsuse narride» ja «Siin me oleme» uusversioonid? No andke andeks. Need olid juba siis paras sajoob, nüüd siis teeme sajoobist sajoobi? See on nagu muusikas nähtus nimega Eesti sült. Imal pealetükkiv jama, mida siiski tarbitakse, sest teisi variante peaaegu ei ole ja mida meie uued süldibändid esitavad? Ikka oma versioone vanast süldist. Mida see kõik tarbijate ajudega teeb, seda ilmselt ei ole vaja selgitada. Eesti süldi tipud jõid ennast surnuks.

Mul on meeles lapsepõlves, kuidas vanaema luges enne magamajäämist vanaisale ette Mats Traati. Ma ei mäleta, mis raamat see oli, aga 60W lambi valguses oli tuba kergelt hämar ja ka mina kuulsin, mida ette loeti. Ükskord jõudsid nad lugemisega sõnani, mida nende kooliaegses sõnavaras olemas veel polnudki ja ma pidin ära seletama, mida see sõna tähendas. Nad arutasid päris pikalt, kuidas seda sõna ja mis olukorras kasutada võiks. Teine kord jälle oli lugemisel Jack Londoni «Merehunt» ja vanaisa läks kuuldust nii äksi täis, et tõusis voodist, tõi sahvrist toore kartuli ja üritas seda igatpidi näppude vahel puruks vajutada. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja ja vanaisa ronis jälle voodisse, olles vaimustunud Hunt Larseni füüsilisest jõust. Ja nad olid täiesti tavalised talunikud. Kella kuuest lehma lüpsma ja nii edasi. Lihtsalt nende aju ei olnud mitte keegi sihukse sajoobilaviiniga tundetuks koininud.

Ma ise lugesin tookord «Jahimehe käsiraamatust» ikka ja jälle ballistika osa, sest selle oli sinna kirjutanud keegi, kes valdas teemat detailideni ja esitas oma teadmisi meisterlikult. Saate aru, mingi kolmanda klassi juntsu luges Blondo ja Maieri kuulidest, «ammunitsiooni unitaarpakenditest» ja kuuli tabamuse kineetikast, sest see oli lihtsalt nii kuramuse hästi kirjutatud. Kui silmad sulen, on mul vastavad illustratsioonid ja teksti paigutus siiani silme ees.

Seda kõike on meie sajoobilasundi seast järjest raskem üles leida. Õnneks on olemas mõned päris asjalikud lastekirjanikud, aeg-ajalt üllatab ka mõni vanameister, seega asi päris lootusetu ei ole.

Filmi, televisiooni ja arvuti mõju on kindlasti argument, aga see ei kaalu üles viletsalt kirjutatud raamatuid, üle perse tehtud näitlejatööd, suvalist tõlget ja keskpärasuse üleshaipimist. Üks ei toimi ilma teiseta. Loomulikult on ka televisioonis saasta küllaga, aga oskuslikumal valimisel leiab sealtki väärilisi taieseid. Tõsi, ka siin ronivad sajoobimeistrid järjest enam pinnale ning kui mõttetu action, tissid ja persevõdistamine kõrvale lükata, siis võib mõni kanal oma tegevuse kohe lõpetada.

Siin toon minu arvates väga hea positiivse näitena Jeremy Clarksoni supertöö «The Greatest Raid of All». Mitte «Top Geari», mitte «Clarkson's Farmi», sest see on lõpuks ikkagi jälle üksainus kerge sajoob, aga mitte «Greatest Raid». Soovitan vaadata. See on võimas. Võimas igast aspektist. Ja miks? Sest Clarksonil on ajud. Tal on väga hea haridus, tohutu lugemus, tonnide viisi tehnilisi teadmisi, sõnavara ja oskus seda kõike televaatajale lihtsalt imeliselt visualiseerida. Unustage ära see «Top Gear», «Motorworld», «Grand Tour» ja see farmišõu – kui tahate nautida Clarksonit tema õiges mahlas, siis vaadake ära «The Greatest Raid of All». Teil jääb suu ka lahti.

Et siis kokkuvõtvalt – ajud on hinnas. Enda omad eelkõige ja kui oma ajudest hoolite, ärge kulutage oma aega nendele, kes teie ajusid ja teie elu vaid koinida tahavad.

Muuseas, ise lõpetasin just Mary Shelley «Frankensteini». Kunagi sai läbi loetud, aga ei jätnud siis väga tahedat muljet. Nüüd aga õnnestus tänapäevataak ajust välja lüpsta – kõik need filmid ja värgid – ja üritasin lugeda Shelleyt nii, nagu seda tegid lugejad 1818. aastal. Toonaste lugejate ajude jaoks oli see maavärin magnituudiga 10 palli Richteri skaalal. Mitte ilmaasjata ei ole see raamat terve ühe uue žanri alustalaks. Võimsus.

Aga tulles siis tagasi algul mainitud Ulfsaki elulooraamatu juurde – mis see on siis selline? See on juhendatud lihtne rännak, eelnevalt paika pandud punktide kaudu mingisuguste sirgete tõmbamine. Kui oled Ulfsaki fänn, on see sinu jaoks hea kirjandus. Kui tahad sealt lugeda midagi välja, millest varem ei teadnud – kindlasti samuti. Aga «Aja kolm värvi», «Dekameron» või «Nansen» see ei ole.