ANALÜÜS Presidendi kõne võiks anda julgemat eeskuju

Alar Karise aastapäevakõne 2023. Foto: Taavi Sepp
Kaspar Kruup
, TÜ kommunikatsiooniteaduste nooremlektor
Copy

Presidendi kõne vabariigi aastapäeval on mitmes tähenduses aasta kõige olulisem kõne. Meie võrdlemisi vaeses, heatahtlikult öeldes tagasihoidlikku stiili järgivas kõnekultuuris, annab presidendi kõne eeskuju ja loob ettekujutuse sellest, kuidas üks pidulik kõne kõlada võiks. Seetõttu väärivad need kõned põhjalikku analüüsi kõnedena, mitte lihtsalt teemade kogumina. Keerleb ju kõnede analüüs meedias üldiselt ühe või mitme kõneosa sisu ümber.

Kui oluline üks või teine osa oli, kas argumendid ja näited mingi positsiooni kaitseks või vastu olid veenvad või mitte – see kõik väärib muidugi arutelu. Et mingi osa kõnest oli hästi argumenteeritud või kellegi jaoks isiklikult kõnekas ja oluline, ei tähenda aga seda, et kõnet ainult selliste osadena käsitleda saab. Analüüsida võib ka kogemust, mida kõne vahetu vaatamine-kuulamine pakub, mõistmaks, kuidas saanuks autorid neid teemasid veel mõjusamalt esile tõsta ning kõnetada ka sellist kuulajat, kes pärast kõnet tekstiga tööd ei tee ning sellest arvamusartiklit ei kirjuta.

Retoorika on märkide eesmärgipärase kasutamise teooria ja praktika. Kõnet analüüsides on võimalik hinnata seda, kuidas kõne erinevad osad kõige väiksematest kõige suuremateni publiku haaramiseks ning kogemuse loomiseks koostööd teevad ning selle sõnumeid võimendavad. Analüüsin president Karise kõne erinevaid struktuure neljal tasandil, jättes suuresti kõrvale kõneteemade sisulise analüüsi. Alar Karise kõne representeerib mitmes mõttes täpselt «keskmist» presidendi kõnet, mille peamine eristuv tunnus nende kõnede sagedasemaid probleeme rõhutab. Seega annan hinnangu konkreetsele kõnele ning kasutan seda samas näitena, et rääkida üldiselt presidendi aastapäevakõnest, mille täielik potentsiaal jääb minu hinnangul aastast aastasse kasutamata.

Metatasand – kõne kontekstis

Aastapäevakõne asetab presidendi ja tema kõne kaasautorid keerulisse olukorda, sest kõnele toimivad erinevad ootused. Esitatav võiks kõnetada publikut – kogu rahvast – ning väljendada presidendi institutsiooni sümboolset võimu põhiseadusesse kodeeritud väärtuste vardjana. Samal ajal peaks kõne loogiliselt ühenduma pidustuste kavaga, mis seab esinemise vahetuks publikuks kutsutud külalised, kelle seas esiplaanil Eesti poliitiline eliit. Samas oodatakse, et kõne peaks toimima ka tekstina ajalehtedes avaldamiseks, hilisemaks lugemiseks, kommenteerimiseks ja arutlemiseks. Selliste ootuste keskel häälestakse kõne universaalsele publikule ehk lihtsalt öeldes keskmisele mõistlikule inimesele, kes on vähemalt lehepealkirjade tasemel kursis Eestis toimuvaga. Selline oli ka president Karise kõne.

Universaalse publiku kõnetamine eeldab lihtsustamist ja keskmistamist, mille tõttu eristuvad president Karise kõned tajutavalt näiteks rektor Karise kõnedest. Keskmistamine tähendab üldistele jagatud väärtustele ja kogemustele viitamist, mis oleks samaväärselt mõistetavad nii poliitilisele eliidile kui ka mistahes taustaga kuulajatele kodudes. Sellise lihtsustamise paratamatu tagajärg ei pea olema banaalsustesse ja klišeedesse laskumine, kuid selle vältimine ei ole niisama lihtne. Presidentide aastapäevakõned selle väljakutse latti puhtalt ei ületa ning selleski mõttes on president Karise viimane kõne keskmine – mitte halb, kuid ka mitte silmapaistvalt tugev.

Eesti Vabariigi 76.aastapäeva paraadi Vabaduse väljakul jälgivad (paremalt): peaminister Mart Laar, president Lennart Meri, Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots.
Eesti Vabariigi 76.aastapäeva paraadi Vabaduse väljakul jälgivad (paremalt): peaminister Mart Laar, president Lennart Meri, Kaitseväe juhataja Aleksander Einseln, Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots. Foto: Lembit Michelson / Rahvusarhiiv

Tasub teadvustada, et presidendi aastapäevakõnet ei ole tingimata vaja. Eestis järgib aastapäevakõnede traditsioon suuresti president Meri eeskuju. Selle eeskuju järgimine on omakorda tekitanud ootuse, et president aastapäeval üldse kõneleb, et ta just sellistel teemadel kõneleb, ning kuidas ta seda teeb. Aastapäevakõnest on kujunenud omamoodi ameerikalik State of the Union Address, milles president oma sümboolset võimu lisaks üldiste väärtuste meenutamisele ka päevapoliitiliste manitsuste esitamiseks-võimendamiseks kasutab. Selle vajalikkus mitte-presidentaalses riigis ei ole ilmselge, seega pole ilmselge ka see, et sellist kõnet tuleb pidada. Ootus kõne toimumise suhtes, ilma vältimatu vajaduseta midagi öelda, kutsub üleüldiselt igasuguste ritualiseeritud kõnede puhul esile loovuse ammendumisest tingitud mandumise, millega on tuttav iga laps, kes on kuulanud koolis direktori kõnet tiibade sirutamisest ja kõrgetest lendudest.

Ehk just sellistesse tühisustesse vajumise vältimiseks on presidentide kõned universaalsetele väärtustele ja kogemustele viitamise kõrval kasutanud ka teemasid. Presidendi kõne koosneb teemadest, millest igaüks ei kõneta kõiki, kuid millest kõik inimesed – nii saalis kui ka kodus – võiksid leida ühe, mis neid eriliselt puudutab. Nii kõnetatakse summaarselt kogu publikut, sest võimalikult suur hulk inimesi tunneb end märgatuna ja võib-olla isegi tunnustatuna. Nende teemade suhteline konkreetsus lubab mõnikord isegi suurimaid klišeesid vältida. Kui käib sõda, siis on tark ja tarvilik, et president räägib sõjast. Kuna sõda on harukordne ning laetud teema, siis on lihtsam öelda asju originaalsel ning mõjusal viisil.

Sellisel lähenemisel on oma varjukülg: kõned fragmenteeruvad pidupäeva väärilise terviku asemel lihtsalt teemade loeteluks, muutuvad venivaks ning kulutavad kuulajate aega. President Karise seekordne kõne on peaaegu täiuslikult «keskmine» nii tempolt (~84 sõna minutis) kui ka sõnade pikkuselt (6,4 tähemärki sõnas), kuid eristub tugevasti viimaste aastate trendist kõne kogupikkuse mõttes – Eesti presidentide «keskmine» aastapäevakõne on 25 minutit pikk ning selles on u 2100 sõna. Kui Karise eelmine kõne järgis seda reeglit, siis viimase kõne pikkus oli 35 minutit (2900 sõna).

President Kaljulaidi pikim, EV100 kõne oli umbes 2700 sõna ja kestis u 28 minutit.
President Kaljulaidi pikim, EV100 kõne oli umbes 2700 sõna ja kestis u 28 minutit. Foto: Margus Ansu

Sellega võtab kõne kõikide aastapäevakõnede pikkuse edetabelis teise koha, jäädes alla ainult Meri 2000. aasta kõnele, mis vältas erakordsed 42 minutit (3187 sõna). Isegi president Kaljulaidi pikim, EV100 kõne jäi sellele alla (u 2700 sõna ja u 28 minutit). Kas selle lisandunud 10 minuti jooksul öeldi midagi sellist, mida kindlasti ütlemata jätta ei saanud? Tsiteerides kõne avaosast: «Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovatiivsus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana.» Kuigi teemad on olulised, siis ei saa neid kohelda võrdselt vajalikuna just selle kõne kontekstis.

Viimane lähenemine, mida presidentide kõnedes kohata võib, on nö «oma» teema valimine, mis mõjuvad pidukõne kontekstis ootamatult. Näiteks president Kaljulaidi kõnedes tõstatatud koduvägivalla teema. Kuna publik ei oota, et president pidukõnes sellist teemat puudutaks, siis mõjub see üllatavalt, isegi raputavalt, sütitades hilisemat arutelu, kus ühed heidavad presidendile ette muidu üleva konteksti lörtsimist ning teised tunnustavad julget teemapüstitust. Praegu on president Karise põhiteemaks muidugi sõda, kuid tema “üllatavaks” teemaks näib kujunevat vaimne tervis, millele ta juba teist aastat järjest erilist tähelepanu pöörab. Läbitud koroonakriis ning sellele järgnenud sõda võimendavad selle teema asjakohasust.

Kui kohelda kõnet ainult oluliste või üllatavate teemade konteinerina, mida võib vajadusel aina suuremaks venitada, võtavad kõne autorid endale võimatu ülesande. See teemade pada tuleb keeta üheks loogiliseks ja jälgitavaks tervikuks, mis viiks publiku tseremoonia väärilisele emotsionaalsele ja intellektuaalsele teekonnale, mis tekitaks hetkelisest äratundmise rõõmust suuremaid tundeid ega tekitaks tüdimust. Aastapäevakõnede potentsiaal jääb sageli kasutamata, olles aastast aastasse liiga pikad ning laialivalguvad selleks, et tekitada tugevaid emotsioone või olla eriliselt meeldejäävad.

Praegu on president Karise põhiteemaks muidugi sõda, kuid tema «üllatavaks» teemaks näib kujunevat vaimne tervis, millele ta juba teist aastat järjest erilist tähelepanu pöörab.

Seekordne kõne ei olnud keskmisest halvem või parem, kuid selle pikkus rõhutab kõikides sarnastes kõnedes ilmnevat probleemi. Kasutamata jääb kõne täielik potentsiaal, mis väljendub võimaluses öelda välja see, mis on kõikide oluliste asjade seas kõige olulisem ja mõjusam, ning öelda seda suurele ja tavapärasest kõrgemalt motiveeritud publikule teadmises, et kõlavalt esiplaanile tõstetud sõnum leiab hiljem arvamuskülgedel võimendamist, olgu siis nõustumises või mitte.

Makrotasand – kõne tervikuna

Teemade paljusus ning kõne pikkus viivad üldiselt selleni, et kõne kui tervik laguneb koost. Täpsemalt tähendab see kahte asja: kõne teemade käsitlus ei progresseeru, st ei arene edasi loogilisel, aimataval ja jälgitaval viisil ning kõne ei moodusta oma mitmekesisuses sidusat tervikut.

Lihtne näide temaatilisest progressioonist oleks see, kui kõne vaataks tagasi eelmisele aastale ning areneks edasi narratiivina, milles publik erinevaid sündmusi ja nende järjestust mõistaks ja nende kulgemisega lihtsasti suhestuda suudaks. Teine lihtne näide: kui kõneleja loetleks kõne alguses kolm teemat, mida ta läbi käib, ning siis täpselt kolmest asjast räägikski, suudaks publik tajuda kõne algust, keskosa ja lõppu ning mõista paremini, kust ja miks jutt tuleb ja kuhu läheb. Või siis areneks kõne dialoogiliselt läbi retooriliste küsimuste või loogiliselt läbi argumentide edenemise.

Presidentide aastapäevakõned mõjuvad aga sageli teemade kuhjadena, kus ühe järgnevus teisele ei ole aimatav või isegi loogiline, teemade vaheldumisest tekkiv emotsionaalne kogemus on vähe läbimõeldud ning jääks suuresti samaks, kui teemade järjekorda kõnes muuta. Kõne progresseerub teemast teemasse, aga kõne ise ei arene, ei süvene, ei kulmineeru emotsionaalse ja intellektuaalse teravikuni, mis muudaks kõne eriliselt haaravaks ja meeldejäävaks. Seetõttu panebki president Karise kõne pikkus kuulaja kannatlikkuse veidi proovile ning kõne lõpuks on võimalik mõned puudutatud teemadest unustada, sest puudub lihtne ja loogiline raamistik, mille abil neid oma teadvuses hoida.

Teine oluline aspekt on kõne sidusus, mis väljendab seda, kuidas lisaks teemade järjestamisele neid üheks tajutavaks tervikuks seotakse. Presidentide kõned on üldiselt sidusad stiililiselt ja tehniliselt, st kõne vältel stiil ning esitusviis oluliselt ei muutu. Nii ka sel korral. Muuhulgas nõrga progressiooni tõttu ei teki aga temaatilist sidusust. Kõne paljusid teemasid ühendab ainult asjaolu, et need seostuvad Eestiga ning president neist parajasti räägib. Puudub mõjus raamistus, lihtne kujund, mis teemad ühte tervikusse hõlmaks või ühele katusteemale allutaks. Erinevates kõnedes on presidendid küll aeg-ajalt selliseid kujundeid katsetanud, kuid ükski kõne ei jää ühelegi kujundile kunagi piisavalt truuks, et see kogu kõne vältel välja kanda.

President Karis alustas ja lõpetas kõne laeva kujundiga, kuid selle asemel, et teemasid motiivist kantud metafooride või teise võtetega kokku siduda, mainis ta seda möödaminnes. Nii ei saa kujund oma tööd teha ning kõne lagunebki teemade loeteluks. Eelmise aasta kõnega võrreldes oli seekordne ühelt poolt sidusam, st üleminekud teemade vahel olid sujuvamad ning vähem järsud, kuid teiselt poolt oli sidusus kõne pikkuse tõttu siiski surve all.

Mesotasand – kõne osadena

Kõnet saab vaadelda ka osadena, millest see koosneb: sissejuhatus, kokkuvõte ning vahepeale jääv teemaarendus. Osad saavad täita tervikus erinevaid funktsioone, nt juhtida ühes osas tekitatud huvi ja emotsioone järgmises osas süvenemise teenistusse. President Karise kõned on näiteks president Kaljulaidi kõnedega võrreldes tugevamad selles, et kõnede osad eristuvad, temaatiliste sektsioonide algust ja lõppu on lihtne kõrvaga kuulda ning hetkega teadvustada. See aitab publikul järge pidada ning uue osa alguses süvenemisele pühenduda. Kui mingi lõik kõlab nagu lõpp ning kõne siis tõesti ka kulmineerub, on selle kuulamise kogemus meeldivam kõnest, mis kõlab kolmel eri korral sellisena, et «nüüd vist saab läbi», kuid selle asemel jätkub ja jätkub.

Eelmisel aastal andis osade range eristamine samas tulemuse, kus kõne ka kõlas nagu mitu väikest kõnet, seda eriti rohepööret puudutavas sektsioonis, mis kostis nagu täiesti teise autori tekst. Sel aastal olid osad sujuvamalt liidestatud ning ei tekkinud tunnet, et kõne keskel algas järsku täiesti teine kõne. Osade eristuvus, mida võiks üldiselt pidada tugevuseks, toob aga siiski esile kõne kui terviku vähese sidususe.

Kui osad eristuvad temaatiliselt, aga ei täida efektse terviku loomisel selget funktsiooni, siis paneb pika kõne puhul iga järgnev osa publiku motivatsiooni tõenäolisemalt proovile. Kui kõne esimeses pooles moodustavad sõda, julgeolek ning vaimne tervis veel võrdlemisi tugeva ning sidusa komplekti, siis kõne teises pooles mõjuvad majandus, energeetika, rohepööre, haridus ja kultuur liialt tuttavlike salmidena. Neid võib küll kaasa ümiseda, kuid need ei haara kuulajat kaasa teel üleva lõpu poole.

Mikrotasand – retoorikavõtted

Mõningane kasutamata potentsiaal on märgatav ka selles, kuidas ja millise sagedusega kasutatakse erinevaid retoorikavõtteid. Võtted väljendavad seda, kuidas igal ajahetkel publiku tähelepanu haaratakse ja juhitakse, kuidas tõstetakse nende psüühikas esile olulisemat ning tekitatakse esitatava suhtes emotsioone.

Karise kõnes esinevad aastapäevakõne žanris ootuspärased võtted: alliteratsioonid (sageli v-tähega, nt «vägi väe vastu», «võõristan valimisloosungeid», «vaenav Venemaa»), kordused («kui […] istume ja vaatame, kuidas päike loojub, siis päike loojub…»), kolmikud («kiire, purustav ja lõplik», «doktorandid, noorteadlased ja ettevõtjad»), ootamatud sõnad («tõelikult aidata», «impeeriumigeeniga») ja kõlavad ärajätmised («põhja, läände, lõunasse ja Eesti sees»), värvikad epiteedid, metafoorid, võrdlused, tsitaadid, küsimused. Võtteid on absoluutarvuna palju, kuid kõne pikkuse tõttu esinevad need hajusamalt kui võiksid, andes seetõttu väiksema efekti. Kõige mõjusam ja haaravam mikrostruktuur on sõjast rääkival osal, kulmineerudes kordusega: «Nii et, kui ma ütlen – Eesti on kaitstud –, siis nii ongi. Eesti on tõesti kaitstud.»

HIMARS andis keskpolügoonil tuld.
HIMARS andis keskpolügoonil tuld. Foto: Robert Markus Liiv, Martin Pedaja

Pidupäevakõne võiks tähelepanu haaramiseks ja hoidmiseks julgemalt kõlavaid retoorikavõtteid kasutada ning minimeerida selliseid tekstiosi, mida ühegi võtte abil ei struktureerita. Lihtsaid ja kõlavaid retoorikavõtteid on võimalik arvukalt kasutada ka nii, et kõne neist liialt peenutsevaks ei muutuks. Retoorikavõtete rohke kasutamine ei pea minema vastuollu vajadusega kõnetada universaalset publikut. Neid on võimalik ja isegi vajalik kasutada, et suure ja mitmekülgse publiku tähelepanu haarata ja hoida ning kõne emotsionaalset ja intellektuaalset teekonda kujundada. Võtete poolest taotleb Karise tekst eelkõige selgust ja tasakaalustatust, mis teeb kõne mõistmise iga publiku jaoks lihtsaks. Selle stiiliga sobituvaid võtteid kasutades ei peaks ohverdama ühtegi neist tugevustest, kuid kõne muutuks neist haaravamaks ja mõjusamaks.

Eesti kõnekirjutajad kipuvad pelgama kordustel põhinevaid võtteid, mis on kõne jälgitavaks ja haaravaks muutmiseks asendamatud. Selliseid võib retoorikavõtete käsiraamatutest leida palju, kuid eesti keeles kõlavad need pigem harva. Ka kõige lihtsamad võtted, näiteks kolmikud, mis kõnele meeldivat rütmi annavad, võiksid Karise kõnes sagedasemad olla.

Häid näiteid on muidugi ka: «Luhamaal, Koidulas ja Narvas [kolmene loetelu] saab täiel rinnal öelda [rõhuasetused moodustavad tinglikult kõlalise kolmiku]: vabadus algab siit [kolmas kolmik kõlab lause lõpus eriti hästi].» Teine hea näide: «Aga Venemaa ei peaks kahtlema: niipea kui ta ründab NATO liitlast, saab alliansi vastus olema kiire, purustav ja lõplik. Kohapeal. Vägi väe vastu. Olen selles kindel.» Sellised laused võivad loetava tekstina mõne toimetaja ärevaks teha, kuid suuliselt esitatud kõnesse sobivad need hästi, tehes olulise eriti selgeks ja kõlavaks.

Mingit tüüpi võtete eelistamises ning meisterlikus kasutamises peegeldub kõneleja isiklik stiil. Näiteks Kaljulaidi kõnedes esinevad märkimisväärse sagedusega kontrastid, millele ehitatakse võrdlusi, vastandusi ning kõlavaid paariviisilisi loetelusid ja kirjeldusi. Karise kõnes torkavad lihtsate võtete kõrval silma «sõnakuhjad», mida esineb kõnes nii palju, et nende sagedust ei saa juhuseks pidada. Näiteks juba ülal tsiteeritud lõik kõne avaosas: «Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovatiivsus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana.» Teine näide koos sõnakordusega: «... oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu.»

Kirjalikult ei ole sellised pikad loetelud eriti tähelepanuväärsed. Suuliselt esitatavas kõnes on sõnakuhjade funktsioon aga üldiselt emotsionaalse intensiivsuse tõstmine, surve tekitamine, sest kuulaja ujutatakse üle rohkemate sõnadega kui tema teadvusesse korraga mahtuda võiks. Kui kõnet just tagasi ei kerita, siis peab kuulaja end sõnavalingust haarata laskma, isegi kui need kõik tema teadvusesse jälge ei jäta. Nii on võimalik rõhutada mingi teema olulisust, aga ka keerukust, ülemäärasust, hoomamatust. Võtet võib pidada haaravuse ja mõjususe tekitajaks, mida ülal soovitasin, kuid muidu rahulikult voolavas kõnes tasuks neid kasutada ainult eriti hoolikalt valitud momentidel. Pikal efekti taotleval loetelul võib olla soovimatu mõju publiku tähelepanule, mis sõnade surve all katkeda. Selliste katkestuste tõenäosus pikas kõnes pigem suureneb.

Retoorikavõtete kasutamine võiks üldiselt toetada progressiooni ja sidususe tekkimist, kuid praegu need sellist efekti pigem ei saavuta, kuigi kindlasti aitab olemasolev teha kõne kuulajale mõistetavamaks. Kõlavate retoorikavõtete sageduse suurendamine mõjuks 35-minutilises kõnes võib-olla veidi väsitavalt, seetõttu on mingis mõttes mõistetav, et neid kasutatakse vähem. Samas võimendab haaravate võtete suhteline vähesus veel enam kõne pikkusest tingitud probleeme – lühema kõne teeks tihedam mikrotasand veel kuulatavamaks.

Kokkuvõttev hinnang

Leidsin mitmes punktis, et Karise kõne on aastapäevakõnede võrdluses keskmine, kui selle pikkus kõrvale jätta. Nende kõnede puudujäägid on üldiselt samad, Karise viimase kõne pikkus lihtsalt ilmestab neid minu jaoks eriti. Kõne ei pea olema sisuliselt halb, et olla pettumustvalmistav. Aastast aastasse, ikka ja jälle on sadu tuhandeid inimesi ekraanide ette toov kõne oma ülesehituselt igav. Presidendi kõne EV aastapäeval ei peaks aga kinnistama muljet ja eeskuju, et pidukõned ongi igavad.

Kui Karis eelmisel aastal tühjas saalis sõjast rääkis, siis oli tema kõnes pinget, selles väljendus autentsus, vahetus, vajadus öelda midagi olulist. Kui kõne olekski selle sõjast rääkiva avaosaga piirdunud ning Karis seejärel lavalt lahkunuks, siis oleks see sajad tuhanded vaatajad-kuulajad pahviks löönud, kommentariaadile päevadeks tööd andnud ning vaieldamatult ajalukku läinud. Hea või halb, igal juhul olnuks see võimas moment. Kõne võim saab olla suur, kuid presidentide kõned peaaegu välistavad oma struktuuriga katarsise võimaluse.

President Arnold Rüütel pidamas kõnet Estonia teatrisaalis 2013.aastal Eesti iseseisvuspäeva pidulikul kontserdil.
President Arnold Rüütel pidamas kõnet Estonia teatrisaalis 2013.aastal Eesti iseseisvuspäeva pidulikul kontserdil. Foto: Postimees.ee

Isegi president Meri eeskuju, mida kõik järgnevad presidendid ja nende kõnekirjutajad keskmiselt jäljendama kipuvad, pakub inspiratsiooniks palju mitmekesisemaid valikuid. Näiteks Meri 1996. aasta kõne sisaldas 1562 sõna ning oli 20 minutit pikk. Nõnda kuulub talle pikima ja lühima kõne auhind. President Rüütli kõnedes oli alati alla 2000 sõna, kuigi tema aeglasema kõnetempo ning keskmiselt pikemate sõnade tõttu ületasid need kõik 20 minuti piiri. Kuskil ei ole ette kirjutatud, kuidas president peaks kõnelema. Eesti president ja tema kantselei hoiavad arusaadaval kombel pigem konservatiivset joont, kuid kui 500 000 inimest vaatavad 30-minutilist kõnet, mis ei jää eriliselt meelde ega tekita erilisi emotsioone, siis oleme me kokkuvõttes lihtsalt rituaalselt 250 000 tundi kulutanud. See kogemus ei ole kindlasti ebameeldiv, kuid see ei ole ka selle momendi ja võimaluse vääriline.

Minu söakad soovitused: alustada tuleks sellest, et kõnele eraldatud aeg kärbitakse oluliselt lühemaks. President ei peaks aega «täis rääkima». Pidupäeva väärilist ja olulist on võimalik öelda lühemalt. Soov kõnetada kõiki läbi kõikvõimalike teemade loetlemise hajutab kõne emotsionaalset ja intellektuaalset intensiivsust ning muudab mõjusa struktuuri loomise keerukamaks.

Üldist pidukõnet saab esitada 5 minutiga. Kui pühendada kõne ühele olulisele teemale, siis saaks see olla umbes 10 minutit pikk. Kui seada dialoogi kaks teemat või luua kuni kolme teemat leidlikult ühendav motiiv, siis on 15 minutit piisav. Absoluutne maksimum võiks olla 20 minutit, kui kõne tervik on niivõrd tugev, et see kuulajate tähelepanu tõesti välja kannab. Julge teemade kitsendamine sütitab arutelu, kutsub kõnesid ka hiljem lugema-kuulama ja neile vastu kajama.

Presidendi institutsioon on piisavalt võimas, et ignoreerida kriitikat, nagu ei oleks ühele või teisele teemale keskendumine või mingite teemade ärajätmine presidendile kohane. President ei pea kõnelema kellegi teise moodi, järgides mingit kujuteldavat malli. Ta võib oma stiili ja valikutega seada ise oma julge eeskuju, mis kutsub kuulama ning on sedavõrd mõjus, et kõnesid mäletatakse ja tsiteeritakse ka aastakümneid hiljem. Meie kõnekultuuri piirid ei ole nii ahtad, et julgemad ja isikupärasemad kõned publikule täiesti vastuvõetamatud oleks.

Toimetajatele ja kaasautoritele, keda presidendi kõnedel on kindlasti arvukalt, soovin samuti julgemat meelt ja kindlamat kätt tõsiste kärbete tegemisel ja fookuse seadmisel. Midagi olulist jääb alati ütlemata – see on hind, mida maksta selle eest, et vähene öeldu veel võimsamalt kõlaks. Kõnede terviklikkus ning retooriline rikkalikkus on samuti olulised ning nende aspektide kujundamiseks tasub teadmisi ja inspiratsiooni maailmast veel laiema haardega koguda, kuivõrd eestikeelne kõneõpetus veel võrdlemisi vaene on. Selle taseme tõstmisel saab aga presidendi kõne olulist rolli mängida, kui tudengitele oleks võimalik lisaks Churchilli, Kennedy või Obama kõnedele ka Eesti riigijuhi kõnet kuulata anda ja öelda: «Nii tuleks teha.»

Tagasi üles