MINA ELASIN SIIN Määri. Kellaaega määrati siin bussi järgi

Postiljon on äsja lehed toonud, nüüd oodatakse kauplusautot. Määri, 2005. Foto: Katrin Kuljus
Ene Kesler
Copy

«Palun pool piletit Määrisse,» ütlesin konduktorile. Kes veel mäletab bussi konduktorit, võib öelda, et on palju näinud. Konduktor rebis helesinisest piletiplokist joonlauaga pool piletit ja seadis mu istuma kuhugi, kus sai mul silma peal hoida. Iga nädal ootasin reedet. Igal reedel pani ema või isa mind Rakveres bussi peale ja ma sõitsin Määrisse vanaema ja vanaisa juurde. Määrit pidasin ma juba lapsena oma päris koduks. Määri bussijaamas oli vanaema vastas.

Määris oli väga hea bussiühendus. Määri oli lausa maailma naba – siit sai ümber istumata hommikul Tartusse või Tallinna ning õhtul tagasi. Rajoonikeskusest ehk Rakverest rääkimata. Kellaaega määrati siin bussi järgi – kui nägid bussi mööduvat, siis oli kell üheksa või pool kaks või pool seitse. Kui oli juba hilisõhtu, siis sai olla veelgi täpsem – kui sõitis väike buss, oli kell veerand kümme, kui suur (nn Tallinna buss), siis pool kümme.

Kaks korda nädalas käis Määris kauplusauto. Osta sai esmavajalikku: leiba-saia, jahu, suhkrut, pekist vorsti, hapukoort (see sai väga kiiresti otsa) ja juustu. Limonaadi ja õlut muidugi ka. Viimasel oli oma väga kindel, õnneks piiratud klientuur. Mulle ei meeldinud poes käia, kuna olin vaikne, lausa pelglik laps. Poes käis vanaisa. Ootasin väraval, kuni ta oli ostud teinud ja hakkas koju sõitma. Läksin talle vastu. Tal oli mulle alati väike šokolaad, Hellase šokolaad. Ma ei tea, kust tekkis sel ajal külapoodi Soome šokolaad, aga nii see oli – väike puna-sinises paberis maiustus. Võtsin selle enda kätte ja me sõitsime koos koju.

Peamine liiklemisvahend oli jalgratas. Jalgratastega sõitsid kõik, nii täiskasvanud kui lapsed. Kuna vanaisa sõitis palju, tegi ta ratta enda jaoks mugavamaks – vahetas ebamugava jalgrattasadula mopeedi pehmema vastu.

Vanaisa teenis pensionile lisaraha nii, et käis ümbruskonna kauplustes inventuuri tegemas. Mäletan ettevalmistusi, mis ta tegi – pesi, kammis peegli ees täpse seitli, pani selga ülikonna, võttis portfelli ja hüppas ratta selga. Tagasi tulles tõi midagi head.

Lähim päris pood oli Simunas. Neid oli seal lausa kaks, toidu- ja nn universaalkauplus, kus müüdi kaootilist valikut raamatutest-sokkidest varuosade ja õlide-määreteni. Toidupoe kõrval asus väike pagarikoda, kus toimetas Saia-Anni. Tema küpsetatud rabarberikook oli sama hea kui kodune. Neid kooke toodi pagarikojast poesaali suurte plaatidega. Ja see lõhn…

60-ndatel oli Määri külas kaks telefoni – üks metsavahi talus küla servas ja teine meil, küla keskel. Kui oli vaja kiirelt abi kutsuda või tellida gaasiballooni, siis tuldi meile. Esimene telefon oli vändaga. Vastas keskjaam ja ühendas vajaliku numbriga. Siis tuli juba kettaga telefon. Mäletan Simuna piirkonna esimest telefoniraamatut. See oli õhuke trükitud vihik, kus kirjas nimed ja kolmekohalised numbrid. Nii sai helistada omavahel. Kui Rakverest ema-isa juurest vanaemale helistasin, valisin ette 67.

Määri küla on kujunenud pika ja väärika ajalooga Määri mõisa ümber – põlistalud asuvad paar kilomeetrit eemal Sagadikus ja Kissas. Määris on möödunud sajandi 20-ndatel ehitatud asundustalud. Määri mõisa viimased sakslastest omanikud olid Zoege von Manteuffelid, kelle ajal sai siinsest mõisahäärberist kultuuri- ja vaimuelu keskus. Perekonnaga olid sugulussidemetes Kügelgenid, Parrotid, Morgenstern, Neff jne. Werner Zoege von Manteuffel, kirurg, arstiteadlane, kindral ning Vabadusristi kavaler, oli selle suguvõsa Eesti haru silmapaistvaim järeltulija.

Mitmete kurbade, lausa traagiliste asjaolude kokkulangemise tõttu polnud perekonnas enam meessoost pärijat ja mõisa omanikuks sai Werneri vennatütar Felicia Zoege von Manteuffel. Perekond leidis, et ta on piisavalt iseseisev, arukas ja otsusekindel, et mõisa majandada. Aga kui asi puudutas abielu, siis Feliciale iseotsustamist ei lubatud. Võiks ju arvata, et niisuguses haritud perekonnas pole kitsarinnalisusele kohta, aga paraku mitte.

Kui ta oli abiellunud eesti soost mõisavalitsejaga, ütles pere temast lahti. 1940. aastal koos pojaga Saksamaale teel olles haigestus ta Poolas grippi ja suri. Tema poeg kasvas üles Saksamaal lastekodus. See on veel üks lugu baltisakslaste saatusest heitlikel aegadel. Sellest on haarava raamatu «Die Lila Kordel» («Lilla pael») kirjutanud Felicia pojatütar Christine Roik-Bogner. See raamat vajaks eesti keelde tõlkimist.

Määri mõisa puust peamaja on hävinud. Säilinud on laudad-tallid, park ja jupike munakiviteed. Werner Zoege von Manteuffel sai parki oma mälestuskivi, sest muud kivi tal polegi. Kopli surnuaed, kuhu ta maeti, on samuti hävinud.

Määri küla on isegi selle, ajaloo mõistes ülilühikese perioodi jooksul, mida mina kogenud olen, üle elanud üsna erinevaid aegu. 60-ndate lõpul ja 70-ndate algul oli see veel üsna tegus küla – oli inimesi, omavahelist läbikäimist ja mõni töökoht laudas. Siis hakkas kõik hääbuma. Mehed surid. Määrist sai meesteta küla nagu paljudest teistest Eesti väikeküladest. Ja siis juhtus see, et paljud talud jäid lausa tühjaks. Seisid, ootasid, väsisid ootamast. Katused langesid sisse. Ma nägin seda hävingut. Ka minu vanaema-vanaisa talu oli aasta jagu üksi, kuni me 1986. aasta varakevadel tagasi tulime.

Me ei jäänud siin ainukeseks nooreks pereks. Aegamööda tuli elu taludesse tagasi. Tulid need, kel juured siin, ja need, kes tahtsid siin oma juuri ajada. See oli hea mõte. Täna ei ole Määris nukralt ootavat maja. Teed on nüüd sirgemad, metsad harvemad, talud korras, kuid üksteisest justkui veel kaugemal – inimesed hoiavad rohkem omaette.

Mina elan ikka siin.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles