YOHAN X SIP€LGA INTERVJUU ⟩ Uus album on tulemas, vana «Traplaif» on maha jäetud

Istume Ypsiloni toimetuses koos SIP€LGA, tema mänedžeri ja biidimeistri YOHANiga. Meeleolu on vaba ja jutt jookseb peale paari viskisõõmu libedalt.

«Ma ei oska sinust toodet teha,» teatab SIP€LGA mänedžer ja lisab: «Sa oled ise endast toote teinud.»

«Võiks Ringvaatesse saata, sööd Marko Reikopiga mingeid imelikke asju. Või siis Terevisiooni lehti ettelugema?» pakume enda poolt ideid välja.

Tegelt on kõik hästi, YOHANil ja SIP€LGA-l on plaanid olemas. Alustame algusest.

Keda kuulasite tatina?

YOHAN: Sõltub kui tatina, aga mina alustasin räpist, kuulasin Eminemi. Mäletan, kui «Eminem Show» album välja tuli, see, kus «Cleaning Out My Closet» peal on, siis mu isa kõrvetas mulle fake CD, printis mustvalge Eminemi pildi sinna CD cover'i peale. Kuulasin seda koguaeg ja nutsin täiega: «Türa, see on nii hea nagu, see räägib minust, mina esimeses klassis, andke minna.» Koos RuneScape'iga tuli Tre raadio, kunagine netiraadio, siis tuli träna sellega täielikult peale. Kuulasin sitaks träna, Cascadat ja muud, Rune'i ajal, siis, kui priva serverid ja kõik siuksed asjad olid, tuli mingi indie teema peale vaikselt, Modest Mouse ja-ja…

SIP€LGA: Sa kuulasid Modest Mouse'i või? What the fuck, seda ma küll ei oodanud.

YOHAN: Päriselt või? Jaa, ning Ghost Kid ja muu. Sitaks bänger on. Seejärel läksin ma keskasse ja kuulasin mingit kurba indie't, võib vist nii öelda – Front Porch Step, Arctic Monkeys, kui nad oma kuulsaima albumiga välja tulid.

See, kus «R U Mine?» peal on? (Album «AM» – toim.)

YOHAN: Ja-jaa. Ma võin pleikari välja võtta, tegin keskkoolis tüdruksõbrale sünnipäevaks pleikari: Blitzen Trapper, Pleaser, Florence and the Machine, Beach Boys, Billy Talent, Weezer, The Fratellis, NewEnd, The Indians.

SIP€LGA: Kas ma kuulsin Weezer või?

YOHAN: Jaa.

SIP€LGA [naerdes]: Ma loodan, et «Blue Albumi» pealt või siis «Pinkertoni»?

YOHAN: «Island in the Sun» lugu, [SIP€LGA turtsatab naerda] suht mainstream. Oceano, muidugi Imagine Dragoni «Radioactive» vilksatas ka vahele. [Naerdes] Siin playlist'is on väga häid lugusid nagu Yosi Horikawa «Bubbles» ja siis mingit igasugust muud jura ka.

Kuskil viiendas klassis tutvustati mulle drum'n'bass'i, Netsky alguses, «Pirate Bay», «Memory Lane» ja «I Refuse». Ja need jäid kõlama, drum'n'bass tiksus kuskil taustal alati. Keskas tuli rohkem peale ja pärast oli juba suurem huvi põhimõtteliselt ainult d'n'b vastu. Ja siis tekkis house ja kõik muu selline lisaks juurde.

Minu muusika story: ma olin vahepeal full oss.

SIP€LGA: Mind hakkas drum'n'bass päriselt huvitama mingi aasta või kaks tagasi. Aa, jungle'it ma kuulasin.

Lapsena mulle hirmsasti meeldis isaga sõita, sõitsime tavaliselt Laulasmaale vanavanemate juurde. Vanasti olid need CD raamatud, kuhu võis plaate vahele toppida. Mu isal oli ka üks autos, ta hoidis seda juhiistme taga, ja siis ma lappasin neid kogu aeg ning ütlesin [peenikese häälega]: «Jaa, mängi seda.» Ehk siis põhimõtteliselt kogu minu muusika, mida kuulasin, kõik tuli minu isalt, mis oli kõik megahea muusika. Vähemalt tolle aja jaoks, nagu ma mäletan. Ta kõrvetas mulle veel eraldi, sest ma palusin, selle System of a Downi «Toxicity». Seda ma kuulasin nõrkemiseni.

Lisaks kuulasin Mood Selectorit, sihuke intelligentne house muusika. Siis Flying Lotus, tema esimene mixtape, mis tuli enne «Los Angeles» albumit, seda ma kuulasin hirmsasti.

Ja ülejäänud muusika… Jeesus Kristus… Mul olid mingid lollid asjad ka, mäletan, kui ma käisin enda klassivenna Richardi juures, tema oli õudne Maika fänn… Oli ta Maika?

YOHAN: Mika.

SIP€LGA: Whatever. Tal olid mingid lollid laulud ja millegipärast need hakkasid mulle meeldima. Mäletan seda, kuidas ema oli tööl, ma olin koolist koju tulnud ja enda toas ning siis ma panin Maika…

Kõik: Mika!

SIP€LGA [naerdes]: Olin enda toas, mega krõnnis, mingi kaheksa-üheksa-aastane, hüppasin lihtsalt ja teesklesin, et ma olen tema kontserdil. Aga siis mingi hetk hakkasin kuulama siukest 90ndate Seattle'i asja: Nirvana, Alice in Chains, Mudhoney. Põhiliselt selle peale jäingi ja olen siiani alternative rock'i peal. Eks mul oli ka indie periood: Modest Mouse ja 2012. aastast, kui «Rock and Roll Night Club» välja tuli, siis hakkasin hirmsasti Mac DeMarcot kuulama. Loomulikult siis tuli ka Tame Impala ja blaa-blaa, kõik need asjad ma kuulasin läbi. Ma kuulan siiani, aga näiteks Tame Impala viimased albumid on minu jaoks suht igavad.

Ja räppi. Naljakalt mul oli räpiperiood, kui ma olin mingi 15 või 16. Kuulasin tänapäeva räppi, vanakooli räppi, kõike räppi. Millegipärast ma ei kuula enam absoluutselt räppi, ma ei mäleta, millal ma viimati kuulasin, mind absoluutselt ei koti räpp.

Mulle meeldib artistina seda teha, aga see ei ole üldse minu muusika. Ma olen pigem niisugune rokimees. Mul on see punkbänd STD ka, mida mulle tegelikult meeldib palju rohkem teha, aga noh… Mul on plaan selle STD-ga, et ma re-record'in kõik laulud paremate sõnadega, vähem laisemalt ja siis lasen professionaalselt ära master'dada ning Spotify'sse panna suure albumi.

Aga miks mulle just praegu meeldib meie projekt, ongi see, et see on faking d'n'b ja räpp koos. See on siuke hea lahendus mu jaoks, selline kuldne kesktee.

Mis räppi sa kuulasid?

SIP€LGA: 90ndate algusest kuni tänapäevani. 21savage, Mick Jenkins, Tyler the Creator mulle hirmsasti meeldis, Earl Sweatshirt. Pigem kui sa niimoodi küsid, siis ma ütlen siukest natuke underground teemat. Tol ajal see oli underground. See meeldis mulle. Vanakoolist mingi Nas ja need…

Mob Deep?

SIP€LGA: Mob Deepi ma kusjuures ei ole kunagi kuulanud, ma ei tea, miks. Teine räppar, keda kõik kogu aeg ütlevad, on Tupac – ma ei salli Tupaci muusikat. Ma saan aru, miks ta kuulsaks sai, tegelikult see on hea muusika, aga pole üldse minu teema. Mulle ei meeldi üldse West Coast'i asi, ma olen rohkem selline East Coast vend. Biggie Smallsi kuulasin vahepeal.

Vaatasime ühte intervjuud, kus sa ütlesid, et sa ei tee mumble-räppi, et see ja Soundcloudi räppari termin on loll.

SIP€LGA: I stand by it.

Aga mis sa siis tegid?

SIP€LGA: No türa, esimesed lood… Vaata, ma ei tea, mis on mumble-räpi päris termin, mulle lihtsalt ei meeldi see sõna. Nublu esimesed lood olid mumble-räpp ja ta tegi seda meelega, teadlikult – see on minu jaoks mumble-räpp. Ma ei ole kunagi, enda arust vähemalt, mumble'inud. Jah, träpp – jaa, okei. SoundCloud'i räpp – absoluutselt. Minu esimesed lood 2017 oli SoundCloudi räpp: luuad, keppimine ja relvad. [Naerdes] Mida meil ei ole.

Aga «Traplaif» kui album… Mulle praeguseks üldse ei meeldi see, faking, see ei ole üldse mina enam. Sitt album, mulle ei meeldi «Traplaif». Aga juba seal üritasin kogu asja natuke realistlikumaks keerata, et ei ole enam mingi kuradi pidev relvade paugutamine, «litside nikkumine» ja mis iganes kuradi rõvedat sitta me tol ajal räppisime.

Aga mida ise kunagi ei teinud? Relva ju ei tulistanud?

SIP€LGA: Noh, ei, ma käisin lasketiirus küll. [Naerame] Ja noh, naisi sai… Mul on must ajalugu, aga mu mänedžer soovitab sellest mitte rääkida. [Naerame]

Mis sa vahepeal tegid, kui mussi ei teinud?

SIP€LGA: Pelasin arvutiga… Ei, alles nüüd saan mängida. Mida ma tegin? [Otsib vastust]

MÄNEDŽER: Olid vabakutseline muusik.

SIP€LGA: Jaa, see on õige vastus. Mind koolitati enne intekat.

Tegelesid loominguliste protsessidega?

SIP€LGA: Jah, see on väga hea vastus, seda ma tegin. [Naerame] Aga nüüd teen sõnu, et me saaksime albumi valmis. Meil on YOHANiga mõned väga head ideed. Mis mõned – meil ongi ainult väga head ideed. Aga ma ei taha nendest rääkida, sest siis oleks nagu spoiler.

Tahate edasi d'n'b peal paugutada?

SIP€LGA: Me teeme terve albumi.

YOHAN: Jah.

Nihuijaa. Tuleb veits jungle'it ka?

YOHAN: Jaa.

SIP€LGA: Kohe kindlasti. Breakbeat'i ka. Ma tahan ühe kuradi breakcore loo ka teha. Võib öelda, et see tuleb sihuke täitsa concept album? Ma juba ütlesin selle välja.

YOHAN: Jaa, concept album, aga concept'i ei ütle.

SIP€LGA: Seda me ei ütle. See on kõige suurem projekt, mis ma siiamaani enda karjääris teinud olen.

Suurem kui «Traplaif»?

SIP€LGA [naerdes]: «Traplaif» oli lihtsalt 2017. kuni 2019. aastatest erinevad lood kokku klopsitud. Mitmes stuudios ka tehtud, sest esimese stuudioga oli mul see teema, et vend kirjutas Genkale, et ma ei taha teda rohkem, sest ta laseb kõik ajad üle. Ma lihtsalt istusin kodus ja ei viitsinud minna. Mul ei olnud mingeid sõnu kirjutatud, ma olen mega laisk inimene ja mul ei olnud motti ka. Praegu, selle albumiga, mul on suht palju motti, sest ma arvan, et sellest tuleb hea asi. Ja keegi ütles kunagi, et Eesti rahvas on d'n'b rahvas või midagi.

Kas sa oled saanud aru ka, et mis lugudest saavad hitid? Näiteks kui sa «Traplaifi» välja panid?

SIP€LGA: Mina ei saanud, aga mu sõbrad ütlesid, et «Tinder» ja «Tipsudieet», et kui midagi on seal hitid, siis need on hitid. Aga millegipärast ka sel «Traplaifi» enda lool läks hästi.

YOHAN: Ma vaatasin, et su enim kuulatud lugu on «Usain Bolt».

SIP€LGA: Muidugi, see oli loomulikult hitt, sest seal oli Genka ja sellel oli musavideo.

Rääkides «Usain Bolti» loost, kas Eesti on nõme tina panemise koht?

SIP€LGA: Noh, ses suhtes, et kes loomeinimestest ei pane tina? [YOHANile] Kui me seda «Mällari» videot tegime, siis sul oli õlu kogu aja käes. Ma arvan, et ma ei ole ühtegi lugu teinud-lindistanud null promilliga. Sihuke väike, sümboolne promill peab ikka sees olema, siuke vint.

Nurk maha võetud?

SIP€LGA: Jah, täpselt. See on ju tõestatud, et näiteks täpsuslaskmises, kui sul on umbes 0,5 promilli sees, siis statistika näitas, et sul on mingi väga suur protsent rohkem accuracy't . Sama asi on räpiga ja isegi kitarri mängimisega. Kui me teeme STD-ga laivi, siis ma toimin kümme korda paremini, kui mul on selline väikene, ütleme 0,6 või 0,7 promill all. Näpud liiguvad kümme korda paremini, soolod tulevad paremini välja, ma ei mängi mööda, laulan paremini. Ja praegu ka hea näide – inteka alguses olin ma väga closed up, võtsin viskit paar lonksu ja jutt jookseb.

YOHAN: Kui me salvestasime, siis esimene kord jõime õlle ja teine kord viskit.

SIP€LGA: Ma olin täiesti sassis, kui ma sinu juurest ära läksin. [YOHAN naerab] Sa panid nii palju mulle viskit.

YOHAN: Kaks klaasi, 40-kraadist.

SIP€LGA: Kindel või? See tundus kangem, nagu mingi hooch [puskar – toim.].

YOHAN: Kusjuures, produda näiteks ma ei suuda täis peaga. Või kui ma olen õlle joonud – see ei tööta. Ma võin mussi mängida, aga produda ei viitsi.

Eesti räpiskeene on nüüd olnud mingi 30 aastat. Meil on nii keskeas kui teismelisi tüüpe. Kas tunnetad mingit generatsioonilist vahet?

SIP€LGA: Jaa. Ma praegu ei oska rääkida, sest ma ei ole esinenud ega väga käinud siukestel üritustel juba mingi poolteist aastat. Aga siis, kui see SIP€LGA asi tekkis – täitsa perses, nagu öö ja päev, vennad jälestasid meid, faking vihkasid. Mitte kõik muidugi.

Näiteks EHHF-il või?

SIP€LGA: Jah, ja üldse – kommentaarid ja asjad. Ma ei tea, kas see on praeguseks muutunud. Võib olla, võib-olla mitte, aga tol ajal sain ma ikka korralikult flame'i internetis. Inimesed olid nagu: «Sa näed pede välja, juuksed on blondiks värvitud ja teed siukest sitta. Tee mingit normaalset träppi.» Ja siis klikin nende profiili peale ja seal on mingi «kaos crew» ja «yo, kolmas silm, illuminaati, suitsetame weed'i, jee». Türa, fuck off. [Naerame krampides] Ja neid oli nii palju.

Kas sa Räpituppa panid ka midagi? (Eesti räpiteemaline Facebooki grupp – toim.)

SIP€LGA: Ei, mina ei ole kunagi pannud, aga Nestor või keegi pani «Xan Andrease» mixtape'i. Ma mäletan, et tol ajal kuulus räpigrupp, mul ei tule nimi meelde praegu, üks selle liige kirjutas, et «What the fuck is this?» ja ta sai mega palju laike. Siis vist rohkem mind Räpituppa ei postitatud. [Naerame]

Et jah, see gap oli või on. Praeguseks on see gap võib-olla isegi suurem, sest nüüd on tulnud populaarne räpp ja see on läinud täiesti popmuusikaks.

Mulle endale meeldib Rom, sest Rom oli alguses sellesama Kaos Crew'ga, aga samas meeldib talle eksperimenteerida. Mulle meeldivad inimesed, kes eksperimenteerivad, sest ma ise ka proovin erinevaid asju. Tema teeb praegu mingit nu-metal asja ja tal tuli meiega samal päeval lugu välja koos selle RV-ga. See on täiesti nu-metal räpp, nagu Linkin Park stiilis. See on normaalne, aga jah, mõned on kuradi truehead'id, kes kogu aeg hate'ivad: «See, mis mina teen, mis meie tegime. Tooge true hip-hop tagasi.» Ja siis teesklevad, et nad on Brooklyni mustad. Sa oled Tarmo, sa oled mingi kuradi Subway töötaja, sa oled valge eestlane ja sa ei ole mingi hood'i mustanahaline, kes on vaesuses üles kasvanud. Miks sa pead käituma nagu mingi täielik gängster? Ma ei saa aru sellest hoiakust, mida vittu, sul ei ole kunagi elus ühtegi struggle'it olnud, sul on ema ja isa kodus, Jeesus Kristus.

2018. aasta Õhtulehe videointekas ütlesid, et Eesti räpp on üleküllastunud, et ülipalju tegijaid oli siis.

SIP€LGA: Rääkisin lolli juttu. Sama saab öelda täpselt iga faking žanri kohta ja tegelikult on see veits loll lause.

MÄNEDŽER: Samas, kes neist pinnale on jäänud?

SIP€LGA: Las olla üleküllastunud. Sitt vajub põhja ja kuradi hea värk tuleb üles. Jumala eest, ma võtaks oma sõnad tagasi, kui ma saaks, ma ei seisa nende taga enam.

Kui teil tuleb uus album, teete jungle'i ja d’n’b biidiga…

YOHAN: House tuleb ka.

Ehk see on suur edasiminek kogu träpi pasast, eks ole?

SIP€LGA: Minu jaoks küll, sest mul on träpist täiesti kõrini, vähemalt selle tegemisest. Kui ma teeksin träppi edasi, siis ma oleksin kogu aeg lihtsalt enda selles 2017. aasta asjas kinni. Seal, kus ma alustasin. Võiks nagu mingi switch up olla. Tegelikult ma praegu tunnen seda, et see… Kui ma saatsin Genkale «Mällari» demo, siis ta ütles, et sõnad on head, biit on ka normaalne, aga talle ei meeldi see d'n'b asi. Sellepärast, et vaata, 90ndatel oli ilge see drum'n'bass räpi teema. Aga ta ütles ka, et see tundub tagasi tulevat. Ja mina ka arvan seda, et praegu hakkab uus wave, kus inimesed hakkavad eksperimenteerima jälle asjadega ja tegema uut staffi.

5LOOPSil oli see «Baba» lugu.

SIP€LGA: Viimased d'n'b lood on Kirotil, kes tegi… Kellega?

YOHAN: Majestimiga.

SIP€LGA: Siis Aropil oli see «kommunikatsiooni probleem».

YOHAN: Tegelikult on veel, sämil oli üks trummi biidiga lugu, nublul koos whogaux’iga.

Uue albumi esimene singel on väljas. Foto: Sirli Kahar / Legendaarne Records

YOHAN, kuidas on biidimeistri elu Eestis?

YOHAN: Keeruline on öelda.

SIP€LGA: Hea küsimus, ma tahan ka seda kuulda.

YOHAN: Kui ma võtan enda pildist, siis ma olen nii vähe välja andnud. See on esimene ametlik release. Ma olen SoundCloudi pannud kahjuks ühe nublu bootleg'i, mis on arusaamatul põhjusel enim kuulatud lugu.

SIP€LGA: Palju?

YOHAN: 25 000 korda või mingi absurdne kogus mõttetu jama eest, mida ma isegi ei mõista enam, miks ma selle avalikuks olen jätnud.

Biidimeistri elu minu arust kujuneb suht kahte lehte. Et sa kas teed seda, mis sulle endale täiesti meeldib, ja sellist, mis läheb oma sound'i otsimise ja eksperimentaalsema poole alla, kus sa saad muusikat teha ilma mingite piiranguteta. Ja teine suund on see, kus sa üritad teha seda, mis inimestele meeldib. Juhul kui su maitse on selline, mis läheb peavoolumuusikaga kaasa, ja see on see, milles sa eksperimenteerida tahad, siis on selles mõttes nice: teedki mussi, mis just sulle endale nii väga meeldib, ja samas saad sa ka sellega kuulsust.

Aga kui sa võtad selle eksperimentaalsema suuna ja lähed mingite juurtega kaasa, siis tegelikult Eestis sa ei leia sellega üldjuhul, trummis vähemalt, sellist suuremat kuulajaskonda. Tegelikult on meil Eestis väga talendikaid artiste. Kes mulle kohe pähe tuleb, on Sign – üks vene poiss, ilmselt mitte keegi kuulnud ei ole, mina sattusin ka juhuslikult SoundCloudis peale. Teeb suurtele välismaa label'itele mussi, suurte artistidega koostööd. Väga head teemat, ülipalju teeb telefonist ja miksib või master'dab Autor.

SIP€LGA: Ah?

YOHAN: Ma ei tee nalja. Ta teeb telefonis FL Studios jumala head mussi. Teine artist, keda ma välja tooksin, on Perspective Shift, kes on ka hästi andekas. Integral Recordsi alt lugusid välja andnud. Teeb siukest atmosfäärilis-melanhoolselt, aga sügavat trumm ja bassi, täielikult maailmatasemel, aga Eestis nagu väga tegelikult ei teata. Meil on nii väike rahvaarv muidugi ka, et kõigele ei saagi publikut jätkuda. Lihtsasti tarbitav muusika läheb massidele paremini peale ja seda tehakse väga palju, aga artiste endid see sageli kahjuks mugavustsioonist välja ei tõmba. On lihtsalt müüdav suure lava muusika ja that’s about it. Samas on see nagu juustuburger, mille concept on maru lihtne, aga hästi teha keerukas.

SIP€LGA: Produjatele ei maksta, kurat.

YOHAN: Ei maksta, keikade eest makstakse.

SIP€LGA: Kui sa teed kellelegi biidi räpiskeenes, siis sa ei saa mitte munnigi sealt. «Usain Boldi» tegija Jürgen – ta ei olnud regatud mitte kuhugi, ta ei ole mitte sentigi saanud selle eest ja nüüd ma proovingi parandada seda tagantjärele autorihüvitistesse lisamise kaudu. See on tõesti fucked up, kuidas meil kõigil oli sügavalt savi, ja alles nüüd püüame enda tasusid saada. Meil on YOHANiga see diil, et kõik tulu, mis me albumi välja tulles saame, on fifty-fifty.

Eric-B ja Rakim?

YOHAN: Kui nii võtta, siis jah, vokaali alla instrumentaali tegijat ei väärtustata veel Eestis nii palju. Et kui ma vaatan välismaad, siis on kohati vastupidi – sul on artist ja siis on «feat.» vokalist. Vokaali artist tuleb sul lavale ja esineb, aga seal on see, et nemad ei saa kunagi piisavalt tähelepanu. Meil käinud välisartistid – kes tulevad, teevad setti ja laulavad kaasas – on ka öelnud, et selles arusaamas on probleeme. Et kuigi sa kirjutad sõnad, kirjutad vokaali meloodia, mis võib kohati olla main driver'iks sellele loole, siis vaadatakse, et «ah, ta laulis lihtsalt peale», ja siis ongi kõik.

372kaspar rääkis siin samas Maiduki diivanil, et ta on saanud normaalselt plekki. Et tuleb mingi euro iga kord, kui raadios mängitakse, et ta isegi ei kurtnud.

YOHAN: Ma pigem rääkisingi sellistest, kes ei ole veel väga tuntud.

Kõik läheb vennalikult pooleks, fifty-fifty Foto: Ekraanipauk muusikavideost

Kirjanikud ja muud, EKKM nüüd hiljuti ja kunstnikud vinguvad, et riik peaks plekki maksma, kuna nad eksisteerivad, teevad kultuuri ja loovad. Kas te lähete ka mingi hetk kultuuriministeeriumisse, et teeme noortekultuur ja me tahame raha? Kirjanikupalka, biidimeistri aastapalka?

YOHAN: Kuna ma käin päevatööl ja koolis, siis mul ei ole mingit varianti küsida.

Ei, sa siis just peadki: tegelen loominguga, käin koolis ka veel, mul on nii raske, aga ma tahan tegeleda sellega.

MÄNEDŽER: See on minu küsimus.

SIP€LGA: Jaa, see on sinu küsimus.

MÄNEDŽER: Probleem ei ole ju praegu üldse selles, et inimesed lihtsalt ütlevad, et andke raha. Konkreetne probleem oli selles, et kultuuriministeerium jagas hiljuti valdkondade vahel tegevustoetusi proportsionaalselt ebavõrdselt. Teatrid saavad raskel ajal suure kisa peale reservidest miljoni. Riiklikult väga olulisele kunstiasutustele, kes aastaid juba nutab ja kisab, aga 10 000 eurot juba vett läbi laskva katuse lappimiseks ei leita. Seal on mingisugune error ju. Seetõttu see debatt üldse üles kerkis. Ma arvan, et kultuuriministeeriumi toetavad rahasüstid ei ole hetkel isegi see kõige põletavam jama, vaid meie kultuuripoliitika üleüldiselt vajaks korralikku reformimist.

[SIP€LGA sosistab YOHANile: Ta räägib nagu faking poliitik.]

MÄNEDŽER: Praegu oleme me mõlemad SIP€LGAga vabakutselised kultuuritöötajad ja sellistel kultuuritöötajatel on hetkel Eestis üsna keeruline koguda pensionit, saada haigekassat ja nii edasi. Eestis peetakse porfessionaalselt kultuuritööle pühendumist mingil põhjusel lihtsalt toredaks huvitegevuseks. Lapsepõlve pikenduseks, mille eest pole vaja palka maksta. Tegelikult see nii ju pole – muusika tegemine ON pidev töö. Nagu ma ennist ütlesin, siis riiklik kultuuripoliitika vajab hädasti reformimist. Olukord on terav ja ma leian, et kõik need debatid on väga õigustatud praegu.

Teatrid saavad 45 miljonit aastas ja ERR saab sama palju.

MÄNEDŽER: No ERR-ist saan ma aru, teatritest ka tegelikult. Eks ikka riik peab kultuuri toetama ja elavdama. Ideaalis kogu kultuuri. Seda enam mõjus aga kultuuriministri otsus teatrite toetustele ootamatult nii suures mahus lisaraha anda väga veidralt. Eriti arvestades seda, et EKKMile, ühele Eesti kesksemaile näitusteasutusele pole kriitilisteks remonditöödeks juba aastaid kordades väiksemaid summasid leitud. Nad on tänaseks kujundlikult öeldes lageda taeva all. Teatrite üleminekutoetuse saajate hulgas on näiteks Linnateater, mis on Tallinna linna teater. Ilmunud uudiste ja arvamusavalduste põhjal on jäänud aga mulje, justkui oleks riik nende käekäigu eest vastutav ülalpidaja. Miks ei võiks hoopis Tallinna linn nende piinu leevendada? Või miks ei võiks siis ka muusikat nii suures mahus toetada? Või kunsti, kirjandust? Vabakutselisi üleüldiselt?

SIP€LGA: Mina sain ju toetust.

MÄNEDŽER: Sina said, aga vaata, kui palju on inimesi, kes ei saa.

Mis toetuse sa said?

MÄNEDŽER: Vabakutselise loovisiku loometoetus.

Aga kas sa pead selle aja jooksul midagi tegema ka või mingi asja looma?

MÄNEDŽER: Selle eelduseks on põhimõtteliselt see, et sa oled aktiivselt tegutsev vabakutseline loovisik Eesti kultuurimaastikul.

SIP€LGA: Kes me YOHANiga hetkel tehniliselt olemegi. See toetus annab võimaluse päriselt asjaga tegeleda.

Aga siis ei tohi kusagil tööl või midagi siukest kirjas olla?

MÄNEDŽER: Käsunduslepinguga pool miinimumpalka võib ehk siis põhimõtteliselt poole kohaga teenindaja võid olla.

Kui sul on mingisugune enam-vähem okei töökoht olemas, siis seda rahhi ei saa, eks ole?

MÄNEDŽER: See ongi pigem mõeldud inimestele, kes üritavad ennast ikkagi kuidagi siin Eestis kultuuritööga ära elatada, mis on suht võimatu. Meil on üksikuid staarid, kes saavad sellega hakkama, aga tegelikult suur osa ei saa. Meil ei ole süsteemi, mis toetaks seda.

SIP€LGA: Saladus on see, et ära söö.

YOHAN: Kui sa oled muidu päevatööl, siis ainuke variant, et sa saaksid 100 prossa muusikasse minna, on see, et ma nüüd teen sellise loo, mis toob mulle iga kuu mingi viis sotti sisse ja nii väga pikalt. Sa saad selle miinimumpalga juurde ja siis sa elad hetke tingimustes ära.

Aga keikad?

YOHAN: Keikadega on ju see, et kui sul tuleb album, siis kindlasti kutsutakse, aga…

MÄNEDŽER: Selleks peab iga aasta albumi välja andma.

SIP€LGA: Võib ka singleid välja anda.

YOHAN: Võtame siis nii-öelda DJ keika: kuulsamal inimesel üks keika, viis sotti. Makstakse ettevõtte arvele. Sa käid igal nädalavahetusel keikatamas, oletame, et sul on neli nädalavahetust ja saad kuus keikat sinna. See teeb kolm tuhat eurot, saad kaks pool tuhat eurot endale palgaks maksta. Okei, äge, kaks kuud elab väga vabalt ära. Kuid nüüd tuleb näiteks neli kuud pausi: sind ei kutsuta, sest sa oled juba kuu aega järjest mänginud ja keegi ei taha võtta sind, sest sa just käisid ning võtad siukest suurt summat.

MÄNEDŽER: Ja see on kõik tulu, mille pealt sul ei ole püsivalt võimalik lubada endale ei haigekassat ega ka pensionisammast kasvatada. Haige võid olla ainult siis, kui esinemiste rahad on üle tulnud ja «pensioniplaan on enesetapp». Artisti töö käib ju tegelikult kogu aeg, mitte ainult laval olles.

SIP€LGA: Meil oli kunagi hinnaks seitse sotti poole tunni eest. Tore on, aga kogu see siuke muusiku töö, eriti räpp, see rikub rämedalt ja hellitab sind ära. Ja siis, kui see asi on pausi peal… No kujuta ette, sa saad seitse sotti poole tunni eest, mõned saavad ju lihtsalt seitse sotti kuus.

Mis te 10 aasta pärast teete?

YOHAN: KPM.

SIP€LGA: Fuck off and die.