Ostsin 50-tollise TCL-i. Hiinakas. Kui Hiina oma vähemuste kottimise lõpetaks, oleks see minu jaoks argumendiks kõik asjad Hiinast osta. Hiina on nii töökas ja noor ja kui seal kunagi kommunistid eest ära kukuvad, ongi see maailma ägedam riik. TCL QLED telekas maksis 520 eurot, sama kvaliteediga Sony eest maksnuks ma mitusada eurot rohkem.

Me elame suhteliselt mitte-suures korteris ja seda telekat polnud mujale panna kui elutuppa vana raamaturiiuli otsa, mis tähendas seda, et teleka ülemine äär oli praktiliselt vastu lage ja vaadata sai seda ainult pea korralikult kuklasse aetult. Lisandus visuaalne porno – valge lagi ja vastik suur must plärakas vahetult selle all.

Naine ei olnud õnnelik. Õnne lootuses näitas ta mulle Lennarti lehelt raamaturiiulit ning ütles, et peame oma vana ruumimahuka riiuli sellise vastu välja vahetama. Uurisin Lennarti kodulehte. Neil on oma lehel selline tööriist nagu «Riiuli Looja» – sisestad sinna oma mõõdud, riiuli püstakute arvu ja tarkvara kuvab sulle sekundiga riiuli joonise ja hinna, mille eest ettevõte selle sulle valmis teeb. Sisestasin oma mõõdud ja hinnaks andis programm 640 eurot. Kokkupanek jäänuks minu õlule.

Veidi kahju hakkas rahast. Milleks ma töötan – telekas 520, riiul 640? Milleks ma töötan – mingiteks riiuliteks? Kuigi ma pole elus puutööd teinud, guugeldasin korraks riiuli ehitamiseks tarviliku materjali hinda ja sain selleks 86 eurot. Aga olgu, töö tegemiseks ainult materjalist ei piisa, tööriistu ju ka vaja. Tarvilike abivahendite maksumus oleks 87 eurot. Siis 170 eurot lisanditega? Okei, mingeid asju tuleb veel, mida ma praegu ei näe, aga kui selline Lennart, või pigem Vello, lõpuks mu toas on ja maksab 200 eurot, siis on plaanil jumet.

Siis olime koos 6-aastasega juba Viimsi puidupoes ja laadisime autole kümme kolmemeetrist 33x34 hööveldatud prussi ning viis viiemeetrist 1,8x145 siledat okaspuulauda. Need koju maha laetud, siirdusime Deposse. Akudrell oli mul olemas, poest läks korvi kaks pitskruvi, peitel, puurikomplekt, 100 6,3x7 mm ilusa peaga mööblikruvi, kaks kilo vee baasil valget puiduvärvi ja mööblisaag. Sae rent maksis Makita puhul 20 eurot ööpäevas, seda asendav hiinakas maksis mulle Depost 48 eurot.

Sellel asjal on imeõhuke saeketas ning täpseks lõikamiseks peal reguleeritav punane laserkiir. See lõikab puhtalt ega jäta lauaotsi narmendama ja kui teha enne päris tööle asumist kümmekond proovilõikust, saab lõigata poole millimeetri täpsusega. Lõikesügavus on reguleeritav, maksimaalne on 2,5 cm, mis tähendab, et 33x34 prussi läbilõikamiseks tuleb prussi korra keerata. No keerab siis.

Prussid töölauale, otsad nurgikuga tasa, kahest otsast pitskruvidega kinni. Postidele oli tarvis kindla vahedega 1,9 cm laiu ja 1,5 cm sügavaid sisselõikeid, millele riiulilaoad toetuksid. Ei olnud keeruline. Lennarti «Riiuli Loojast» mõõdud otse enda prussidele, vinkel, mõõdulint ja harilik pliiats, siis prussipakk kolmanda pitskruviga, mis endal olemas, töölaua külge kinni ja Hiina saega siuhh! kõikidest joontest üle. Edasi lattide ülemised osad tasaseks, siuhh! ühelt poolt, pakk ringi, siuhh! teiselt. Edasi tuli tund aega haamri ja peitliga sahtlivahesid välja peksta ja kõige lõpuks riiulilauad mõõtu lõigata.

Ühte ma kartsin. Aukude puurimist postidesse ning niisamuti riiulilaudadesse kruvile aukude ettepuurimist. Ilusate peadega kruve polnud saadaval ja kuna riiulilauda ei leidnud ma teist kui 1,8 mm-st, siis teades, et ma akudrelliga ei pruugi alati 90 kraadile pihta saada, oli tõenäosus, et pärast kruvide sissekeeramist mõni neist riiulilauast välja jookseb ja selle ära lõhub, suur. Samuti olnuks paha, kui riiluliaud «õhku» ehk ainult kruvile toetuma jääks, mitte postile, siis võinuks jälle raamatute raskus laua lõhkumisega hakkama saada.

Postidele 6,5 mm augud ette lastud, hakkasin riiulit kokku monteerima. Riiulilaud tappi, läbi posti 6,5-se augu 5,5 mm auk riiulilaudada ette, siis kruvi tagant. Kui neli posti ja kaks lauda koos seisid, tõstsin riiulivalmiku jalgadele. Nüüd sai seda juba tasapidi loodiga rihtima asuda. Laudade ja ülejäänud postide kinnitamine võttis mõne tunni aega. Aga läks õnneks, ma ei lõhkunud kokkuvõtteks midagi ära.

Siis liivapaberiga tervad nurgad maha, edasi üles äärtesse ja keskele kronsteinid, millega kupatus hiljem seina külge fikseerida. Siis nummerdasin riiulidetailid ära, võtsin akudrelli uuesti kätte ja kiskusin riiuli lahti. Edasi tuba ja riiulidetailid saepurust ja tolmust piinlikult puhtaks, põrand ajalehtedega kinni ja riiulidetailid värviga üle. Kõigepealt esimene kiht, siis kahe tunni järel teine. Veel kahe tunni pärast võtsin kuvanud jupid, viisin nad paigalduskohta ning lasin riiuli akudrelliga taas kokku. Lood peale, ülalt kolme koha pealt seina külge kinni, Hiina imesaega õhukesi liiste paari kolme posti alla toeks ja valmis. Kuna ma tegin seda asja õhtuti – mul on elus muud ka peale riiuli teha –, kestis protsess mõtte tekkimisest riiuli valmimiseni ajaliselt nädala.

Naine tuleb koju, vaatab Vellot, ütleb: «Mhmm.» Kannab vanast raamatutiiulist raamatud uude, see ei kukugi kokku. Mina võtan vana riiuli juppideks ja kannan tükid elamisest välja. Seina külge lasen Depost ostetud Hiina 19-eurose telerikinnituse ja tõstan teleka seina. Ilus. Uus raamaturiiul on ilus, elutoas on avaram, siin on veidi rohkem elamisruumi, telekas ei tundu ka õigele kõrgusele asetatuna enam koleda lärakana. Ja ma jäin 200 euro piiresse! Telekas ja raamaturiiul kokku 720 eurot. Kui arvestada, et elamises tekkis juurde 0,4 ruutmeetrit elatavat pinda ja Kalamajas maksab ruutmeeter umbes 4000 eurot, siis 1600 eurot saime niisama juurde. Mingis mõttes.

Siis ütleb naine, et tellis teleka alla uue riiuli ära. Näitab pilti, tõepoolest ilus riiul, soodustusega 500 midagi eurot. Jah, ega sellist ma ei suudaks, sellise valmistamiseks oleks kõrgemaid käsitööoskusi tarvis. Selle põrandapind on samuti 0,4 ruutmeetrit. Olen naisega nõus. Ohkan, loodus ei salli tühja kohta. See kehtib nii riiuli kui minu kohta. Seega ma ei ütle talle, et kaotasime just ligi 2000 eurot, mille me just tänu minu riiuliaktsioonile saime. Mingis mõttes. Sest mingis mõttes on naisel ka õigus.