HÕIMURAHVUSLUS ⟩ Kas murded ja murrakud on unustatud või elujõulised?

Ehkki Lõuna-Eestis kõneldavad keeled on üsna elujõulises olukorras, ei saa paraku sama öelda aga kõikide murrete kohta. Murdekeele edu soosivates paikades jagub huvilisi küllaga, kuid paraku takerdub oma keele õppimine ressursside, õpetajate ja õppematerjalide puuduse taha. Ent õnneks on näha, et murdekeel on elamas ka tänavatel.

Loodetavasti on suurem osa eestlasi kuulnud sõnu murderühm, murre ja murrak. Mõni ehk oskab neil isegi vahet teha. Neile, kes veel ei oska, tuleb nüüd väike järeleaitamistund.

Murdeteaduse rajajaks võib pidada Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887), kelle sulest ilmus esimene teaduslik käsitlus murrete peamistest erijoontest. Lisaks sellele kogus ta hulgaliselt murdeainest ning avaldas ka mitmeid deskriptiivseid ülevaateid. Samuti tõestas Wiedemann, et lõunaeesti murded erinevad põhjaeesti murretest nii sõnavara kui ka häälikulise ja grammatilise struktuuri poolest.

Tänaseks on harilik jaotada Eesti kolmeks murderühmaks: kirderanniku, põhjaeesti ja lõunaeesti murderühm. Need jaotatakse omakorda murreteks, mida on kokku kaheksa: põhjaeesti murderühmas saarte, lääne-, kesk- ja idamurre, lõunaeesti murderühma kuuluvad Mulgi, Tartu ja Võru murre. Järgmine, murrakuteks jagunemine on kihelkonnapiiride ja omaaegse pärisorjadest talupoegade sunnismaisuse tulemus, mistõttu on neid kokku lausa 116. Seega, mitmekesisust on ning eri keeli võiks igas Eestimaa nurgas kuulda, aga kus on kõnelejad?

Eesti keele murded ja nende ühisosa kirjakeelega Foto: Karl Pajusalu raamatust «Keskse perifeeria mõjust eesti keele tekkeloos»

Lühikokkuvõte: kõnelejad on seal, kus on murdekeelele antud võimalus elada, kasvada ja areneda. Olla hoitud, armastatud ja kaitstud. Kõik see kõlab ilusalt, ent reaalsuses ei ole meie väikestele murrakutele antud piisavalt võimalusi positiivse tulemuse nägemiseks. Selleks, et keel oleks elujõuline, on vaja nii kogukonna innukust kui ka riigi tuge. Ilmselt on potentsiaalse kõnelejaskonna töö oma keele kallal just see peamine eeldus, et riik tunneks tungivat vajadust oma abikätt pakkuda – olgu siinkohal näiteks toodud lõunaeesti murded, mis on eriti viimase kümnendi jooksul murdemaastikul oma kanda kinnitanud.

Kuid milleks üldse meile murdekeel, kui on olemas eesti keel, mida me kõik suuremal või vähemal määral rääkida ja kirjutada oskame? Eesti keel ei oleks eesti keel, kui temas ei peituks niivõrd rohkelt murrakuid. Nad toovad meie keelde mitmekesisust ja erilisust. Murrakud annavad murdealadele ka paikkondliku eripära, mis tänapäeval eriti ettevõtluses ja turisminduses ihaldusväärne on, ning eristavad üht eestlast teisest elukoha või päritolu järgi. See on kui salakeel, mida ühe küla, valla, kihelkonna rahvas omavahel rääkida saab ja loob seeläbi kogukonnatunde.

Murdekeel on tõepoolest olnud suur identiteedi osa meie esivanemate jaoks ning tänases suures maailmas, kus mitmed keeled on kadumas ja rahvas on muutumas halliks ühtlaseks massiks, annab murdekeele oskus meile koduse tunde, eripärase tausta ja toob meid esile.

Kellel läheb «hästi»?

Lõunaeestlased on teinud tublit tööd oma keelte säilimiseks, neist enim aga võrokesed eesotsas Jüva Sullõviga (kirjakeeles Sulev Iva). Olukord on lausa nii märkimisväärselt hea, et neil on isegi omaenda kirjakeel ja mitmeid võimalusi võrokeelse (sotsiaal-)meedia ja kirjanduse tarbimiseks ning 2021. aasta rahvaloenduse andmetel räägib eesti keele kõnelejaskonnast Võru murret (sic!) 99 560 inimest. Võro keele kaitsmisele, edendamisele ja uurimisele on kaasa aidanud ka riiklikult rahastatud Võru Instituut. Säärased instituudid on ka setodel (Seto Instituut) ja mulkidel (Mulgi Kultuuri Instituut). Tartu Ülikoolis toimib ka kõikehõlmav Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, mille eesmärk on lõunaeesti murdeid uurida, õpetada ja toetada.

On selge, et hoolitakse sellest, et omakeelne keskkond säiliks, et lastel-noortel oleks mugav ja lihtne keelt õppida ning et keele kõrval ei unustataks ka oma kodukandi ajalugu ja kultuuri. Kahjuks on aga riigipoolne abi piiratud. Siiani pole võro keelele antud ametlikku keelestaatust, millest tulenevalt ei saa seda kasutada ametlikes asjaajamistes ega märkida rahvaloendusel oma emakeeleks. Võru koolides toimub võro keele õpe enamasti ringitundides, mõnes koolis on see aga õppekavapõhine valikaine. Ka kodune keel pole tihtipeale võro, vaid eesti keel. Seega saab öelda, et kuigi neil läheb «hästi» – on nad ju tõepoolest paremal järjel, kui mõni väiksem eesti keele murrak –, siis tegelikult on veel küllaga tööd teha, seda eriti keele normaliseerimise, tunnustamise ja igapäevase keeleõpetuse ning -kasutuse osas.

2020. aastal ilmunud lutsi keele aabits. Teose autor on keeleteadlane Uldis Balodis. Foto: LI Līvõd institūt / LU Lībiešu institūts

2022. aastal toimus murdekonverents «Eesti keeleala – põline ja rikas», kus olid peale lõunaeesti keelte esindatud ka Muhu, Hiiu, Sõrve, Kihnu, Häädemeeste, Kuusalu, Viru ja Kodavere murrakud, mis ilmestab üsna kenasti, milliste murdekeelte kaitseks ja säilitamiseks on koondunud piisavalt tegusaid inimesi. Küll aga ei ole neid murrakuid palju ning neilgi on omi muresid ja rõõme.

Aktivistide sõnavõttudest tuleb välja, et murdekeele kaitse esimene samm on potentsiaalsete kõnelejate kokku kogumine, koos õppimine ja harjutamine. Omakeelset õpet leiab Eestis vähe, küll aga on enamasti olemas võimalus käia vastavalt kohaliku keeleorganisatsiooni võimekusele eraldi keele- ja/või kultuuritundides, näiteks toimuvad rannakiele (Kuusalu murraku alla kuuluv rannamurre) tunnid üks kord kuus ning huviring «Minu kodupaik» Loksa Gümnaasiumis igal esmaspäeval. Kihnus aga õpetatakse keelt lasteaiast kuni 8. klassini ning lapsed kasvavadki kuni mandrile õppima-töötama minemiseni üles kihnukeelses kultuuriruumis.

Selleks, et keeleõpe oleks sujuv, on vaja ka materjale. Lastele mõeldes on avaldatud omakeelseid aabitsaid, lugemikke ja õpikuid, lisaks sellele kaasatakse siin-seal lapsi ja noori õppematerjalide koostamisse. On ju nemad järgmine põlvkond, kellest loodetakse tuleviku keelekandjad teha.

Murdekonverentsi avasõnas ütles Tõnis Lukas nõnda: «Lisaks sellele, et teda [murdekeelt] on ilus kuulata, teeb ta linnainimesed tihti kadedaks. Ja selle tõttu on murdekeelte kõnelemine üha populaarsemaks muutunud.» Tõsi, murdekeel on ilus, populaarsemaks on nende kõnelemine ka muutunud, aga linnainimese-maainimese võrdlust ei saa ma kuidagi kenaks pidada. Kui ajalooliselt on murrete kõnelemine olnud tabu, siis on Lukas astunud sammu vastupidises suunas. Tõelise valgustuseni jõutakse aga siis, kui mõistetakse, et eestlane on kõigest katustermin hõimudele, kes Eestimaal elavad – tegelikkuses on siinne rahvas tohutult mitmekesine, nii geneetiliselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt. Ja seda rikkust leidub ka linnades!

Keel või murre?

Nagu eelnevalt mainitud, moodustavad lõunaeesti murded põhjaeesti murretest eraldi rühma. Selle, aga ka kogukonnatunde, uhkuse ja mõneti ka hõimurahvusluse tõttu on hakatud lõunaeesti murdeid keelteks kutsuma. Usun, et võro keele puhul on see lingvistiliselt põhjendatud, kuid ometi kuuleme ka seto keelest, mulgi keelest, isegi tartu keel ilmutab end iga natukese aja tagant, kuigi ta ei ole kindlasti niivõrd aktiivselt kasutusel kui teised lõunaeesti murded. Aga miks siis keel, mitte murre?

Huno Rätsepa sõnul kujuneb uus keel murde iseseisvumise teel. Selle jaoks peab toimuma kas murretest eraldumine ja seeläbi eristavate tunnuste silmapaistva iseloomu omandamine või vanade tunnusjoonte säilimine lähtemurdes sel ajal, kui muudes murretes toimuvad eristavad muutused. Lihtsalt öeldes: murre hakkab eristuma teistest murretest sisemiste muutuste tõttu või murre eristub teistest murretest, kuna temas nii erilisi muutusi toimunud pole. «Uue keele ilmaletuleku määravad diferentseerumise ja integreerumise protsessid üheskoos, kusjuures muutuste kiirus on eri juhtudel ja aegadel olnud erisugune. Niisiis keel ei teki tervikuna uuena, vaid uues keeles moodustavad süsteemipärase ühtsuse igivanad, vanemad ja uued elemendid ning nähtused, esivanemate pärandus, võõrsilt, naabreilt omandatu ja keeles eneses sündiv uus.»

Foto: Facebooki grupp «Võro kiil»

Seega on tegemist üsna keeruka määratlusega ning seegi ei anna meile täpset raamistikku, mille järgi üht kõnepruuki pidada keeleks ja teist murdeks. Ka on levinud ütlemine «Keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik», mille alusel peavad võro keele spetsialistid Sulev Iva ja Helen Plado keele ja murde eristamist pigem (keele)poliitiliseks nähtuseks. Võibki öelda, et murre saab keelestaatuse siis, kui tal on kõnelejaskond, kes oma keelt justnimelt keeleks nimetavad, ning kui riik seda soosib. Jah, riigi toetus on siingi olulisel kohal. Näiteks tunnustatakse Rootsis ja Norras meä ja kveeni keeli, mida Soomes hoopiski murreteks peetakse. Hispaanias on aga täiesti iseseisev ja sugulaskeelteta baski keel endiselt murdestaatusega.

Foto: Kuvatõmmis Jüri Viikbergi murdekonverentsi esitlusest

Naljatledes võib mainida, tuginedes Jüri Viikbergi öeldule, et lõunaeestlased ei eelista murde-nimetust, kuna nende keeles tähendab (keele)murre hoopis midagi muud kui kirjakeeles. Vähemalt võib väita, et kui mitte muud lõunaeesti keeled, siis võro keel on kindlasti omaette keel, ning kuigi Eesti riik teda keelena ei tunnusta, on ta siiski ära mainitud maailma keelte andmebaasis.

Mida saame ise ette võtta?

Kuigi tuleb välja, et murrete elushoidmisel on hädavajalik nii riigi kui kogukonna huvi, lisaks sellele aitab kaasa ka keelespetsialisti olemasolu, siis keeleaktivistiks – või ka lihtsalt huviliseks – võib saada igaüks. Võimalusi oma keelt teistele kuulata anda ja reklaamida on mitmeid.

Kuna olen ise muusikamaailmaga tuttav inimene, siis on see minu silmis lihtsaim viis, kuidas oma keelt teistele näidata. See võib toimuda nii väiksemas ringis, näiteks kohalikel kontsertidel, tantsuõhtutel või muudel kultuurisündmustel, kui ka olla suunatud laiemale maailmale. Tegutsen ansamblis Kännu Peal Käbi, mille missioon on võtta oma repertuaari laule igas uurali keeles. Kuigi me selleni veel jõudnud ei ole, siis oleme praeguse olukorra tõttu muutunud veidikene Eesti sisesemaks, mistõttu on repertuaar rikastunud murdekeelsete laulude näol. Ja seegi on väga tore!

Murdekeelseid tekste on võimalik ise kirjutada, kuid kui selleks oskusi pole, siis on võimalik kasutada laulusõnadena ka arhiivitekste. Sellist lähenemist oleme näinud näiteks Pärnust pärit vokaalansamblilt Greip, kelle populaarne lugu “Vihma loits” on Rõngu kihelkonnast pärit rahvalaul, millele ansambel modernsele maailmale kohaselt uue viisi ja seade lõi. Vanu laule on kihelkonniti üles kirjutatud «Vana Kandle» sarjas, kuid murdetekste on võimalik leida ka Eesti Rahvaluule Arhiivist, arhailisemad tekstid on aga olemas Eesti regilaulude andmebaasis. Samuti on keelespetsialistid varmad oma abikätt pakkuma kas vana lüürika ülesleidmiseks, uue loomiseks või juba olemasolevate sõnade «tõlkimiseks». Leian, et muusika on see, milles keel end kõige mugavamalt tunneb ning millega keele kasutamist soodustada.

Foto: Facebooki grupp «Võro kiil»

Murdekeel elab ka tänavatel. Näiteks kunagise legendaarse Tartu lokaali Zavood juures seisis aastaid seinal kiri: «Kes palju möliseb saab õkva vasta hambit.» Kuigi eriline grafiti austaja ma ei ole, siis on tore näha kohalikku keelepruuki imbumas ka tänavakultuuri. Raadi kalmistule sisenedes näeb aga väraval vana tartukeelset kirja: «Õnsa omma ne koolnu, kes Issandan koolwa». Kuusalu vallas asuvas Leesi poes (Kuu Liesi puod) käies võid heaga kirjakeele ära unustada, sest sealsed omakeelsed sildid on niivõrd lustakad ja ägedad, et tekib kohe soov kohalikus keeles kõneleda.

Kirjakeel on imetabane vahend, millega ühendada Eestimaa rahvaid, et meil oleks ühine keel, mida mõistavad lugeda ja kirjutada kõik. Ent kui kirjakeele taga saavad elada oma elu ka pisikesed murrakud, siis oleme üheskoos panustanud kultuurilisse ja keelelisse mitmekesisusse. Usun, et nii kirja- kui ka murdekeel on võimelised koos eksisteerima ning isegi teineteist täiendama.

Selleks on meil vaja luua kogukondi, leida aktiivseid inimesi, innustada kõnelejaid ning teha laiaulatuslikku teadvustustööd. Loodan, et selle tulemusena jõuame olukorda, kus eri murdekeeled kõlavad uhkelt igas Eestimaa nurgas. Hoidkem oma eesti keelt kogu selle rikkuses, ilus ja erilisuses!