LOOVUS JA PIIRID ⟩ Intervjuu grafitikunstnikuga, kes reageerib hetkel nimele 126

Reageerib nimele Üks-Kaks-Kuus ja muud. Tunnusmärgid: tossudel on värviplekid. Pükstel ka, aga värviplekk ei ole häbiplekk. Võib juhtuda, et seisab keset teed ja vaatab tühja seina. Võimalik, et sööb samal ajal pakist mozzarellat, Põder kirjutas isegi loo sellest.

Kes sa oled ja mida sa teed?

Ma olen 126 ja ma joonistan nende grafititega pilte.

Kas sa identifitseeriksid ennast tänava- või grafitikunstnikuna?

Ma olen esmajoones grafitikunstnik, samas esimest põlvkonda pidi ka tänavakunstnik.

Kuidas sa suhtud üldse sellesse liigitamisse, et avalikus kunstis on grafiti, tänavakunst ja muralism ning siis kuskil äärealadel on sodi?

Minu arvamus on see, et hea asi on hea asi. Aga sodist võiks küll rääkida. Mida rohkem jälgida ja olla kursis, seda vähem on seda «sodi» – sodist saab sisu ja tihti on seal mingi poeetiline sõnum taga. Näiteks mingi tüüp tuleb ja kirjutab seinale «sprotine rotikas», siis tõmbab lühisesse küll ja jääd pikaks ajaks mõtlema, et miks ta seda tegi. Palju on selliseid maamärke, nagu Hipodroomis see SVEN+KATI=❤. Või näiteks Koera «Maiu on piimaauto» oli kritseldis mingi peldiku seinal ja see rõõm kandus edasi laulusõnadesse. Mul on küll hea meel, kui linnas on parajas koguses sodi, millega on võimalik peale korduvat kogemist kontakt luua. Mul on ka osade mõranevate seinte ja tänavaaukudega mingi side. Vaatad ja näed lagunemist ja süvenemist.

Sa ise oled vist n-ö «nimepõhine grafitikunstnik»?

Ma olen pigem kunstipõhine grafitikunstnik. Aga tähti joonistan ka, Seljot ja 126-te praegu. Vahepeal kirjutan «live laugh love».

Kas saame teada ka neile eelnevaid?

Need olid piimahambad, tegelikult ka. Pole väga midagi rääkida neist. Tunnetus ja stiil olid alles kujunemas. Lisaks kaotasin oma vana nimega lihtsalt kontakti ja ei osanud teemat värskena hoida, uusi kujusid väänata. Seljo teema vohas nii mõnusalt, õigel ajal, õiges kohas, et minust saigi nimeta mees, kes laenab 126-e kasukat. Üks-kaks-kuube ütleks lausa. [Naerame hüsteeriliselt, sest teame, et siia saab canned laughter'i panna]

Kas avaliku kunsti siseselt on üldse vahet, kes on kes? Et kes teeb tänavakunsti või gräffi – on need hierarhiad ja kategooriad reaalsed või pseudo teemad?

On tänavakunstnikke, kes asja underbelly'ga üldse ei lävi ja moodustavad mingeid enda võrgustikke oma ladvikutega. Sama toimub kõikides koolkondades. Muidugi on mul suurem austus tegijate vastu, kes kogu kultuuri laiust tahavad analüüsida ja mõista, kuid see pole määrav. Igaühel on õigus oma hierarhiale. Lahe on vaadata, kui keegi tahult-tahule suudab liikuda ja mitmes asjas pädev olla. Ja see laieneb ka hiphopi elementidele laiemalt – kogud kõik osad kokku ja saad suureks Power Rangeriks. Hip-hop-hüdra, kõikidel peadel on nokatsid.

Foto: 126 erakogu

Kes olid su iidolid? Eeskujud, kelle poole üles vaatasid?

MVPS-ist kaks tüüpi: Lamar ja Waster. Me kutsusime lastena neid Most Valuable Painters'iteks, ma ei teagi, kas see oli nende nimi. [Naerame magusalt muheledes] Nägin neid peamiselt kodukandis Haaberstis, seega ei kogenud ma seda, mis toimus näiteks Põhja-Tallinnas. Iga linnaosa saab erineva väljaõppe.

Kodukandis olid ka mingid vene tüübid, kes kirjutasid NTAS-OPS-BFM. Nad olid meievanused, aga panid väga palju paremini. Üldse olen täheldanud seda, et algajatele joonistajatele tunduvad natuke paremad tegijad atraktiivsemana. Siis saadakse ise paremaks ja uute inimeste loomingust saadakse midagi, sest seda osatakse vastu võtta.

Lisaks kindlasti Chill, Spark, VIS'i tüübid, Reks, Snail ja Hes. Bizo suured rulliga tehtud tööd olid lahedad. Käisin väiksena osade tüüpide töid sketchbook'i ümber joonistamas, peaks kodus veel alles olema Chilli ja Lamari töödest tehtud koopiaid.

Mingeid kritseldisi mäletan VALVe mängudest. Ja «Marc Eckō's Getting Up» (2006. aasta arvutimäng grafitikunstnikust – toim) tundub siiani huvitav. Ma kunagi ei saanud seda mängida, sest arvuti ei jooksutanud venekeelset plaati. Tänaseni mõtlen selle peale.

Lamariga oli mingi hea lugu, et ta oli kõige kardetum tüüp?

Jaa, ta oli suht kardetud. Aga me olime lapsed, kõik see gräffi asi oli kuidagi hirmus ja mega gängsta. Mängisime lapsepõlves samal kossukal. Lamari lugu oli see, et tal oli mingi tüübiga beef millegipärast või keegi joonistas-täägis tema töö üle. Ta lasi selle peale tüübile terve aerosoolipurgi näkku. Aga päris täpselt ei tea seda teemat ja pigem on tunne, et tegemist on linnamüüdiga. Rajoonimüüdiga.

Aga kes on su hõimlased? Keda võiks hetke tüüpidest välja tuua?

Stiili poolest meeldib Meat. Duplo3. Vänt, kes suht üksi low key'lt paneb. Cynul teeb lahedaid asju, erinevad nimed tal. Tal on mingi terve cast karakteritest: Leelo3, Bob5, King Victor 1 – nagu omaette universum. Ingmar Järvel on lahedad tekstuurid. Ja Lätis on paar head tüüpi. RNV ka, soovitan tema videosid vaadata instast – doomer disko.

Foto: 126 erakogu

Mida veel sooviks rohkem näha Eestis või ise teha?

Lahe, kui keegi suudab oma joonekeele välja töötada ja seda hoida. Somi on hea näide siinkohal – tal on mõnusalt selged piirid, mida ta suudab hoida. Selline maailmaloome on äge.

Tore on ka näha, kui mängitakse värvipurgist erinevate efektide välja saamisega otsikuid liites ja muid vidinad ehitades. Vaatad joonistust ja pead tuvastama, et millise lahendusega on tulemus saadud.

See on tore, kui keegi suudab ilma vahenditeta teose teha. Alati tõstan poes sünnipäevaküünlad ümber, et tekiks «126». Või tahaks survepesuriga midagi sammaldunud pinnale kujutada. Millegi uue saamine ära võtmise või ümber paigutamise teel.

Mingit erilist naudingut pakuvad suured rulliga tehtud tööd.

Kõige tipuks tahaks näha olukordi, kus stiil ja ronimisjulgus ristuvad.

Mis sinu kõrgeim piece on? Või endale keeruline?

Kõige kõrgem on vist kaks kolmemeetrist teleskoopvart ja harjavars kokku pandult. Mul isegi ei meenu, mis teos see võis olla. Elusuuruses brontosaurust tahaks joonistada – kaheksa meetrit kõrge ja sabaga 25 meetrit pikk. Lapsena näed seda ja ei ole enam kunagi endine.

Oled sa pidanud eest ära jooksma?

Paar korda olen ikka. Olenevalt töö kohast ja motiivist võib jooksmine suuremat kahju tekitada, kui rahulikult edasi joonistamine. Jooksmine näitab süüd, pätid jooksevad minema. Aga noorena on see, et oled füüsiliselt väiksem ja rohkemad inimesed julgevad sekkuda. Ja ega lapsed oma koha valikutega ka tihti ei hiilga.

Kas sind on tagaotsitud?

Sõber läks noorena sinna Nõmme teele [Tallinna Laste Turvakeskusesse – toim] ja siis ta käest küsiti, et kas sa tead, kes see *vana nimi* on? Et siis järelikult tunti huvi või midagi sellist.

Foto: 126 / erakogu

Hetke nimi, mille alt kirjutad, 126 on päris huvitav variant: osalt on hästi kergesti loetav ja nähtav, aga samas ei ole võibolla nii sügavat emotsiooni tekitav, kui Rotil oli.

Grafitis on see traditsiooniline vanakooli teema, et sul on nimi pluss number. See on veits nagu Xbox gamertag'i asi, et sul on XXjyrgenXX. Gräffis on number taga: COPE2, TAKI183. Või tihti on see area code, postiindeksi teema või tänavanumber. «We was gangs and shit.» See 126 oli mingi ühe õhtu nali, mis järgmine päev seinale sai. Ja ta jätkas tagasi tulemist. Pluss on hea, kui saad oma nime lühendada – Seljot ei küündi kuidagi poolitama, siis kirjutan 126 kui vähem värvi või pinda või põhjused. Ja lisaks on 126 Runescape'i max combat – see on tähtis. [Naerame nasaalselt]

Mis veel on 126?

Eneseabiliini number on 126. Kaksteist kuud on aastas. Üks-kaks-kuuskasutus on olemas, nulg-kask-kuusk on olemas, müts-pats-pluus on olemas.

Ei ole vahet, kas on üks, kaks või kuus õlut?

Ei, selles ongi vahe, kas on üks õlu, kaks või kuus õlut – keegi ei ole kunagi võtnud kolm õlut, alati on kas üks, kaks või kuus õlut. See läheb ka alati eksponentsiaalselt.

Foto: Steven Vihalem / erakogu

Sa oled mitte ainult numbritega, vaid ka sõnadega ja sümbolitega mässanud, et välja kirjutanud numbreid kui sõnu ja esemeid.

«Üks-kaks-kuuspakk» või «x-kaks-kuus», «üks-kaks-kuus, gräff on tuus». Muidugi, igav hakkab ju muidu. «Mitu korda ma pean ühte ja seda sama meest tapma.»

Täägidega tuleb mulle meelde üks Kullerkupu peatuses posti peal olev, mis näeb välja, nagu see oleks «ametlik» posti number või midagi sellist. Et ta ei eristu.

Mäng linnaruumiga, mis on näha vaid neile, kes teavad ja oskavad otsida. Nagu sügiseti põllu ääres. Pluss kõik fondid on ägedad ja teretulnud. Ja see õlimarker, millega see on tehtud, töötati välja vagunite peale info kirjutamiseks. Mingid numbrijadad, mis võhikule ei ütle midagi. Tunnen oma loomingus täiega, kuidas meedium mu lähenemist dikteerib. Tihti on selleks värvid, mis annavad mulle kätte otsa, kust harutama hakata.

Sa mängid päris palju popkultuuri teemadega?

Pole vaja jalgratast leiutama hakata, kui Lotte on juba olemas. Kohene side vaatajaga: ma tean, ma olen seda näinud ja ma juba usaldan seda. Võõraste sulgedega ehtimine, karneval põhimõtteliselt. Lisaks on see alati nagu vastus kultuuris toimuvale. Joonistan autorite stiilis, kelle stiil mulle meeldib, lootuses, et midagi haakub. Või tekib mingi uus lahe sulam.

Samal ajal Goya «Saturn oma poega õgimas» teemaline töö oli pigem romantismile viide?

Seekord siis viide igihaljasse kunstiajalukku, pusle lihtsalt uutmoodi kokku pandud. Lõputult võib elemente välja vahetada.

Sul on ka siukseid keisse, kus sa lähed karakterisse: näiteks Sipsiku töö tegemise jaoks panid kostüümi selga. Kas sa oled sarnaseid asju palju teinud?

Sipsiku töö tegin Tartus, seal oli mingi sõbrapäeva või halloweeni pidu ja Sipsikul oli just film välja tulnud. Sipsik on selline hea karakter, kelle kaela saab kõik enda ebaõnnestumised projitseerida, sest alati on Sipsik süüdi. Ma üldse inspireerun väga palju lastele mõeldud meediast. Multad, lastelaulud. Tuus, tegu on nõudliku publikuga. Ja gräffi ajalugu on nii grimm, et annan sellele vastumürki südamete ja pulgakommidega.

Kes sulle Sipsiku kostüümi tegi?

[Naerdes] Ise tegin. Värvimisülikonnast, lõikasin lihtsalt kätised maha ja tegin aerosooliga triibuliseks.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Seljo Movement (@seljo_official)

Sa teed enda pärisnime alt tavakunsti ja pseudonüümi alt tänavakunsti? Kui keeruline on sinu jaoks seda lahus hoida? On see üldse vajalik?

Kuna publik on erinev, siis hoian neid lahus. Vahel näitan kellelegi, kes mu gräffi kaifib, mingit teistsugust loomigut ja ei saa sealt seda rektsiooni, mida ootaksin. Ja see on loogiline, et kui mind kutsutakse tänavakunsti festivalile, siis saadan portfoolio aerosoolimaalidest. Savi neil, milline mu teine looming on.

Aga samaaegselt on tänav väga tugevalt galeriisse tungimas?

Ma tunnen tihti, et kui galeriisse tuuakse gräffi ja seda maailma, siis seda tehakse alati kole sarnaselt. See ei paku mulle midagi ja iga kord lahkun näituselt suhteliselt pettunult. See on vist sama, kui ajakirjandus kirjutab teemast, mida sa väga hästi valdad, ja tunned, et kõik on väär. Ja siis mõtled, et okei, kas iga artikliga, mida ma loen, on nii, et keegi, kes on selles teemas sees, mõtleb, et tegu on täieliku käkiga.

Post-vandalism on seda tüüpi nähtus, kus tänavat on edukalt galeriisse toodud – paljud tänavalt sisse toodud esemed võivad kliinilises galeriiruumis elama hakata.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by bossman (@bossmanarchive)

Kuidas kommenteerid seda, et gräff ei pruugi olla üldse poliitiline, et selle sisu ja sõnum ei ole poliitiline, aga gräff ise on poliitiline akt? Suur keskmine sõrm kogu ühiskonnale?

Täitsa okei on mängida lihtsalt meisterlikkusega, ilma et peaks hakkama maailma parandama. Iga tegu ei pea olema kaalutletud ja vastutustundlik – las ma praegu nuusutan värvi ja hiljem tegelen nende asjadega. Karjuvad loosungid on tihti liiga anaalsed ja läbi huumori jõuavad sõnumid paremini kohale. Et ma panustaks sellesse.

Või siis mingid asjad on niimoodi, et sa tegelikult ei saa aru, et need oleks poliitilised? Näiteks see Bordalo teeb prügist tänavakunsti, kus on kujutatud väljasuremisohus loomi. Et see on tegelikkuses poliitiline tänavakunst, mis toob välja keskkonnaprobleemi. Sulle endale see vist ei meeldi?

Ei-ei, ma teen samamoodi seda. Ülikoolis käies tegin mingi asja ja pärast mõtlesin, mis see on ja mida nad kuulda tahavad – said aru sellest sõnumist, mis neile kohale jõuab. Pohhui, mis see päriselt on või kas ma suudan tegelikult ära seletada seda, millele see baseerub. Kõik tahavad kuulda ilusat lugu, kõik tahavad aru saada kõigest.

Ei saa lihtsalt vaadelda või mõelda ise välja asju selle juurde?

Osad tahavad konteksti, et oleks tekst objekti või olukorda suunamas. Teised ütlevad, et jällegi liiga palju teksti, et see ajab segadusse.

See kontseptualiseeritus ja metodoloogiate värk on tänapäeva kunstimaailmas päris korralikult sees?

Veits on. Ma ise tunnen, et see on tegelikult arusaadav, kas asi töötab või mitte. Mina tihti kaotan sellest tekstist seda kogemust, mis ma võiks sealt saada lihtsalt kogejana. Oma kunstiga näen, et teised tahavad minu asjadest rohkem välja lugeda, kui mina peaksin vajalikuks sealt lugeda.

Foto: 126 / erakogu

On sul mingisuguseid häid lifehack'e jagada? Või siis mingisuguseid trikke, mingisuguseid asju, mida võibolla mingid alustajad ei tea?

Nooremad peaksid kindlasti Klaabut vaatama.

Hardcore fat cap'id on oranžid ja neid on mega lihtne saada kätte pimedas. Ja neil on lahe joon.

Kasutage potivärve rullimise jaoks – palju mugavam on neid kasutada ja saab lahedamat joont kätte kui aerosoolist, tekstuuriga sellist.

Algajad peaks vaatama, et oma töid üle ei paranda liiga palju – parandades võib asja hullemaks teha.

Värvitoone peaks esialgu piirama ja olema samas helistikus – mida vähem toone on, seda paremini saab neid kõlama panna. Iga toon on lisandus ja kõik teised peavad alluma sellele.

Must outline on liiga igav, must on liiga tume ja surnud. Kasutada mingeid teisi tumedaid toone, mis ei oleks nii totaalsed. Must ei näe orgaaniline välja ja tihtipeale see ei ole lihtsalt nii mõnus vaadata.

Ma ei tea, ärge joonistage bussiplaani peale, sest ma tahan teada, mis kell buss läheb. [Naerame põhjendamatult]

Sa rääkisid kunagi sellest, et elektrikappide numbrite peale ei tohiks joonistada.

Ja-jaa. Osad rongijoonistajad kleebivad ka kõik need infod kinni, seal on palju infosid erinevate põhjuste pärast. Seda tehakse harva, aga need numbrid on vajalikult erinevatele tehnikutele ja töömeestele, kellega võiks tegelikult arvestada.

Algajatele veel selline soovitus, et proovige cap'e läbi ja leidke enda efektid, mida vaja on. Teha enda asju, täiega pomme ja särki-värki. Aga vahepeal proovida, et kui ma võtan selle piisava summa raha vahendite jaoks, selle aja ja selle hea spot'i, «Mina, Pets, Margus ja Priit», siis mis on see maksimum, reaalne tase? Kui sa teed 15-minutilisi töid kogu aeg, siis mis see lagi on? See on hea asi, mida vahepeal proovida. Ma ei tee wild style'i peaaegu kunagi, aga aasta-paari tagant teen ühe või mõne, et tšekkida ja näha, kuidas läheb. Ma tahaks mitme noore Tallinna kirjutaja puhul näha just seda, et kui neile anda unlimited resources, mitu päeva aega mingil festivalil, 30 ruutu seina, et mis nad siis teeksid.

Väike gräffi leksikon

can – aerosoolvärvi purk, slängis ka «kann/kannud»

cap – aerosoolvärvi otsik, slängis ka «käpp»; otsikuid on väga erinevaid, näiteks peene ja paksu joone tegemiseks või erineva survega

crew – omavahel seotud grafitikunstnike rühm, kes töötavad sageli koos

pommima – kiirelt ja võimalikult palju ühes kohas joonistama, kohta pommima; pommijad teevad pigem tääge ja throw-up'e kui suuri töid, sest neid saab teostada kiiremini

wildstyle – grafiti stiil, kus tekst on nii stiliseeritud, et seda on raske lugeda, tähed on kolmemõõtmelised ning haakuvad üksteisega

Kas gräffikunstnikud on tugevamad kunstnikud kui tavakunstnikud, et nad peavad tegema hästi keerulises keskkonnas tööd?

Ma ei ütleks. Minu jaoks on see keeruline keskkond kulka taotluse kirjutamine. See, et ma lihtsalt lähen tänavale ja teen, see on puhas rõõm. Valin iseenda toonid, iseenda koha, iseenda aja. See on täiesti kompromissitu.

Kui sa ei oleks gräffi hakanud tegema, siis millega sa praegu tegeleksid?

Võibolla isegi moega… Võibolla ikkagi tänavaga kuidagipidi. Tänavakultuuriga, rula ja moe külje pealt.

Aga kindlasti loova ala peal?

Kindlasti, sada prosa kindlasti.

Lõppsõna, soov või soovitus?

Lastele tahaks soovitada seda, et keerake jope tagurpidi, siis ei saa jope väljast värviseks ja ema pahaseks. Ja kui sul on mask peas, siis oled veel kahtlasem kui muidu.