SÕJAPÄEVIK UKRAINAST Palju õnne sünnipäevaks, kallis Sõda! Mine p***i!

14.jaanuaril tabas rakett kortermaja, kus artikli autor oli oma lapsepõlve veetnud ning kus ta ema elas veel tabamuse hetkel, kuid õnneks paar trepikoda eemal. Foto: OLEG PETRASYUK
Igor Zats
, vabakutseline Ukraina korrespondent
Copy

Juba aasta on möödas, jumal küll, ja see mäng käib ikka veel ja mina olen ikka veel elus. Tõeline no-death run, emotsionaalsed ameerika mäed. Sõda on tuurinud juba nii kaua, et keegi isegi ei ürita nostalgitseda sellest, kuidas elu enne seda oli; tundub, et need mälestused on täielikult haihtunud. Olemas on ainult täna ja homme; see udu ei võimalda meil kaugemale näha.

Ma vahin tühjal pilgul oma korteri lage, retrospektiiv rullumas nagu kinofilm, kaaderhaaval, nagu mingis vanas, kummitustega täidetud põrgukinos. Ma näen hävituse tagajärgi — lõppematut jada purustatud hooneid, käepärastest vahenditest kokku klopsitud varjualuseid, põldude kaupa raudlilleõisi tähistustega C-300, X-21, X-101, Kalibr, Iskander. Surnukehadega täidetud kaubaveobussid vuravad mööda tänavaid sama sageli kui leivaautod.

Pidevale vägivallaohule vaatamata elavad inimesed oma elu edasi nii hästi, kui oskavad. Mina samuti. Nad käivad tööl, koolis, toidukaupluses. Mina samuti. Enamasti saadavad meid õhuhäiresureenide sonaadid — mõnikord lõppeb selline sonaat õhutõrjerelvade kõrvulukustava crescendoga. On päevi, mil dirigent ei saa rütmile pihta ja ooper lõppeb kurvemate tagajärgedega. Inimesed on paanikas, leinas. Mina samuti.

Üht neist 365 päevast ei unusta ma iial. 14. jaanuar. Ma kõndisin jõe ääres. Telefonile saabunud teade hoiatas mind, et äsjane raketirünnak võib olla päriselt ohtlik. Vaadake, asi on selles, et aasta varem me rõõmustasime, kui saime Telegrami-robotilt rünnakuhäire-teate. Praeguseks on meil juba terve posu teenuseid, mis ütlevad enam-vähem täpselt, mis tüüpi raketid lendavad kuhu ja millal. Hoiatus ütles, et ohutase on mõõdukas. Panin Black Flagi plaadi kordusele ja tõstsin pilgu, et leida mõni takso. Kõik inimesed mu ümber viskusid pikali ja ma tundsin, kuidas mu süda puperdab.

Ja siis käis järsku hullumeelselt vali plahvatus; lööklaine kergitas tänavalt tolmu üles nagu tuulispask. Üheksakorruseline paneelelamu, milles olin elanud suurema osa oma elust — minu lapsepõlvekodu — varises kokku nagu kaardimajake. Deemonliku lainena matsid selle enda alla suits, tolm ja tulekeeled. Kõige jubedam asi selle juures, mida ma ilmselt niipea ei unusta, oli rusudest kostev karjumine — kümnete inimeste meeleheitlik, haavatud, põrgulik hädakoor. Rakett X-21 otse Venemaalt, armastusega. Õhtupimeduses loitvad tuled, appi tõtanud vabatahtlike pööraselt suur hulk, tõrvikud ja karjed, mis olid ikka sama südantlõhestavalt valjud kui paari tunni eest — eemalt vaadates ja kuulates meenutas see vabaõhufestivali.

Dnipros asuvat kortermaja tabas 14.jaanuaril rakett X-21, mis on loodud ründama lennukikandjaid.
Dnipros asuvat kortermaja tabas 14.jaanuaril rakett X-21, mis on loodud ründama lennukikandjaid. Foto: OLEG PETRASYUK

Ja oma praeguses olukorras on mulle selge, et me kõik oleme pidanud sõjale lõivu maksma. Inimeste pilkudes on kurnatus, nukrus, millest niisama lihtsalt ei vabane. See kogemus on mingis mõttes klaustrofoobiline: kui hakkad toimuva üle juurdlema, tekib paanika, ole sa, kus tahes ja tegele, millega tahes.

Üks võitleja, kellega baaris tutvusin, ütles mulle: „Bahmuti poole saadetud sõduri keskmine eeldatav eluiga sellest hetkest alates on neli tundi. Mina lähen homme rindele. Sõda on järjekord — kui mina lõpetan, oled sina järgmine. Pea seda meeles.” Ta oli sektorites käinud juba viis korda, tapnud vähemalt kümme vaenlast. Tol õhtul oli ta kalbe nagu surmavari, ei märkigi uljusest. Kõik teadsid, et ta on hirmul; kõik armastasid teda; kõik teadsid, et väljavaated on tööstitud. Ta hukkus jalaväe lahingumasinas ilma, et oleks saanud sellest väljagi tulla. Maetud elusalt raudkirstu; tema reisi sihtmärk muutus Valhalla lennujaamaks.

Ja miks mina ikka veel siin olen? Tuleb välja, et ma pole sabas järgmine. Või olen? Sadu kordi olen ma sundinud end sõjaväega liituma, sadu kordi on see mul nurjunud ja ma olen end tundnud maailma kõige närusema sitakotina. Iga kord, kui viskan täringut, veeretan „ühe”. Mingi esoteeriline aimdus ütleb mulle, et sõjaväekasiinos satub mulle sitt täring, ma suren end täis pasandades ja anudes emakest, et ta tuleks ja mind päästaks. Eks vist on nii, et kui oled õiget sorti inimene, oled juba sõja esimesest päevast väeteenistuses. Mina ei suuda muud kui enda pere eest hoolt kanda. See on ainus mõistlik põhjus, miks ma kohvi ja sigarette otsides mööda tänavaid käin.

Meie kohta öeldakse, et me oleme hiiglased, titaanid. See on vale; me oleme imetajad, kes üritavad ellu jääda. Titaanid võitlevad idarindel. Ükspäev lõikasin endale sibulat hakkides kogemata kätte. Hetkega saabus mõistmine sellest, kui haprad me oleme — nahk pehme, luud nagu suhkruroog. See adumus oli nii hirmutav, et hakkasin kohe oksele, tundes tülgastust, et olen nii jõuetu ja väike, kurnatud, väsinud. Mis tunne on siis, kui mürsukild hakib sind nagu sibulat? Kuidas saab selline hullumeelsus meil geenides olla?

Tahate kuulda lihtsat kokkuvõtet sõja esimesel aastapäeval? Me ei ole võidule isegi mitte lähedal. Andke meile kogu maailma relvad. Sõda on põrgu; sellest ei ole väljapääsu. 0/10, ei soovita.

Tõlkis Mart Kalvet

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles