Sellest hoolimata sai Pets oma sõprade käest firma Happy Caps kapsleid, kahes pakis kokku kaheksa kapslit. Pooled sisaldasid 75 mg ja ülejäänud 150 mg purustatud uimastava elevanditapu seemneid. Tootjamaaks tundus pakendi järgi olevat Holland ning internetiavaruste kohaselt maksab üks pakk ehk neli kapslit tsipake üle 10 euro. Pets testis kõik ära ja kirjeldas seda järgnevalt:
«Sain sõbra käest kaks pakki Happy Capsi kapsleid, üks oli «Trip-E: psychedelic & mystic» ja teine «Space-E: trance & energy». Paki taga oli kirjas, et üks kapsel on maksimaalne päevane doos ja igasuguseid muid soovitusi, keelde ja käske: alates sellest, et toidulisandid ei asenda tervislikku ja mitmekülgset toitumist; et doosi ületamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist; kuni selleni, et rasedana või rinnaga toitjana ei tohiks neid kapsleid kütta. Kõige naljakam oli see, et paki peal oli kirjas: «Tarvitada koos klaasi piimaga.» Nagu miks piimaga? Kas piim võtab mingid mürgid endasse ja pärast ei ole kõhus paha olla? Või aitab piim paremini seedida ja tekib kõvem trip? Võtab vähemaks või annab juurde? Ma otsisin netist ka üles need samad kapslid ning seal ei olnud piimast midagi juttu. Aga seal oli kirjas, et võib võtta maksimum kaks jubinat. Okei, testime.
Plaan oli sõpradega õhtul peole minema, mingi bänd pidi esinema ja jutud. Saime eelnevalt kokku, teised tegid nähvijutte, ma võtsin kotist pooleliitrise piimapaki ja ühe Space-E kapsli, sest peole peaks vist minema pigem energia ja transi kui psühhedeelia ja müstitsismiga? Jõin klaasi piima ja võtsin ühe kapsli, lugesin pakendilt, et see sisaldab 75 mg Hawaiian baby woodrose'i, 40 mg kofeiini ja siis mingeid L-trüptofaane, L-türosiine ja teobromiine. Ma tol hetkel ei teadnud, mis need on, eeldasin, et ka mingid kammijad, aga tegelt on mingid suva aminohapped ja stimulandid, mida saab toidulisandina poest osta.
Panin märkmikusse kirja, et kell oli 20:20, kui esimese kapsli võtsin. Kell 21:22 kirjutasin märkmikusse: «Ei midagi erilist, aga kerge ekstaas, kiirus. Vbl contact high nähvist.» Seejärel lippasin sõpradega klubisse ja suutsin lampi pooleliitrise piimapaki sisse smuugeldada. Hängisin ringi, vaatasin tulukesi ja kuulasin mussi. Põhiliselt märkasin seda, kuidas kõrvalolijad muutusid kiiremaks ja ma lihtsalt sumisesin. Kell 22:11 ehk siis kaks tundi peale esimest panen uue paugu LSA-d sisse. «Mõnus ja rahulik ja jutukas, aga võiks ju veel,» on märkmikus kirjas. Lükkasin salaja ühe kapsli põske ja libistasin paar sõõmu piima peale. Edasi suudan kirja panna järgneva: «LSA on imelik, nagu Xanax, hajali ja laiali ja ei suuda kontsentreeruda. Külm on halb, peab kodus proovima. Inimesed on kõik nähvis. Ja ma jauran kaasa, aga mingil teisel lainel.»
See kummaline olek, teisel lainel olek oligi peamine, mis tollest õhtust mällu on sööbinud. Tunne oli selline, et silmad on kukla taga ka, et suudad tunnetada kogu ruumi. Aga millelegi konkreetselt keskenduda ei suuda, isegi otse minuga rääkivate inimeste jutt läks eespool olevatesse silmadesse ja tuli kukla taga olevatest välja. Kummaline oli ka see, et baaridaam oli mega kena, aga kuidagi teistsugune, nagu hüperbeibelik. Hiljem sain aru, et ta teeb transition'it ja see pani mind, paiksoolist heteromeest, mõtisklema, kuidas ma peaks sellise tundega tegelema. Kas see tekitab minus ebamugavust ja kui jah, siis kas minus on salajane transfoob, või pigem ei, kas see üldse tähendab midagi? Ja selle üle, et kas ta on muidu ka kena või peaksin ma LSA-ga ettevaatlik olema? Hiljem sõbrad kinnitasid, et päris kena on.
Visuaalide poole pealt olid mingid õhkõrnad moonutused, veidike kuskil miski võbelemas või midagi sellist. Väljas tobi tehes märkasin klubi ees olevat imelikku kollast valgust, mis tuletas mulle meelde Lovecrafti novelli «Värv ilmaruumist»: «...mulle ei meeldinud, kuidas päikesevalgus tolle mahajäetud kaevu suu kohal värvi muutis.» See kollane valgus oli selline, mis justkui suretas ülejäänud värvid ära, näiteks suitsufiltri oranž muutus halliks. Võimalik, et tegemist oli lihtsalt sellise valgusega, mis teebki teised värvid mustvalgeks – ma nägin sellest mingit dokki.
«Hommikul on pea paks ja kummaliselt lödi (olek, tunne?),» kirjutasin märkmikusse järgmise päeva kohta. Lisaksin veel, et pask on ka enamasti lahti. Ma testisin veel neli korda ja nii oli see ka järgmistel kordadel. Esimene kord tegin ma kaks 75 mg-st kapslit, teisel korral võtsin ühe 150 mg-se. Kolmas kord ühe 75 mg. Neljandal korral üks 150 mg, sõber proovis ka ja tal kammis ära täiega, aga ta tegi mahvi ka legendaarselt. Ning viimane kord võtsin 150 mg pluss 75 mg. Kui kõik eelnevad korrad oli selline õrn värelus, nagu oleks midagi ja nagu ei oleks ka, siis viimane 225 mg littis korralikult – kõndisime läbi tuisu kesklinna, mul oli hull kiirus ja eufooria peal ning värvid sõitsid.
Aga see viimane kord oligi võib-olla midagi päris reaalse high moodi, ülejäänud korrad lihtsalt selline kujuteldav. Kas ma teeks uuesti? Võimalik, et prooviks kaks korda 150 mg ära, sest see on ideeliselt osade instruktsioonide järgi lubatud. Kas ma paugutaks rohkem kui kaks? Arvatavasti mitte, see pakend kuidagi heidutab rohkem võtmast. Mingi sarnane tunne on nagu valuvaigistitega: üks ibukas on täiesti okei, eeldatavasti võtab valu ära; kaks on juba korralik litakas ja võib teleka ette kerra tõmmata; kolmas ibukas jätaks tunde, nagu oleksin liigtarvitaja, drug abuser või midagi sellist. Üldiselt tundub kogu see LSA asi veits siuke kodukootud putsi tõmbamine, et samahästi võiks muskaatpähklit teha või banaanikoori suitsetada. «LSA is similar to LSD» on vist see slogan. Ongi sarnane, aga mitte heale happele, vaid sitale happele. Sellisele, mis ei tööta eriti. LSA – nagu hape, aga sitem.»
/nginx/o/2023/03/08/15186742t1h28c4.jpg)
/nginx/o/2023/03/08/15186562t1h7480.png)
/nginx/o/2023/03/08/15186637t1h91fb.jpg)
/nginx/o/2023/03/08/15186667t1h645e.jpg)