NAISTEPÄEV ⟩ Ma olen naine ja ma valin ise oma rolli

Me elame ilusal ajastul, kus on kasutusel igasugused toredad mõisted. Need annavad meile aru sellest, mis parasjagu ühiskonnas toimub. Me teame, et meeletu ressursside kasutamisega mõjutame kliimat; et planeedi hävimise peatamiseks peame leidma «jätkusuutlikud» energiaallikad; et me tunneme koheselt ära, kui suurem korporatsioon tegeleb «rohepesuga». Me teame, et maailmas on palju ebavõrdsust ja sellele vastanduvad terminid näitavad, et hulk inimesi on pidanud kannatama selle nimel, et saaks öelda «Black Lives Matter» või «Naine, elu, vabadus». Just see viimane on mind viimasel ajal kõige rohkem kõnetanud ja see, kuidas sellega seotud «soorollid» naisi mõjutanud on.

Aeg tiksub edasi ja paistab, et võrdse maailma poole, kuid me peame ikka tõestama, et koduvägivald on paljudes maailma paikades epideemia ja et palgalõhe pole mingi kala! Asi on ikka nii hull, et ma vahel ise ka kahtlen, kas asi on nii hull. Peale poolt minutit mõtlemist läheb mu pulss üles ja ma saan kohe aru, et ikka on küll.

Eriti rahu rikkuv on see, kui ma taipan, et ma olen ise selles, mis mind ennast kõige rohkem häirib, süüdi  – ma olen ise võtnud endale need soorollid, mis on meie ühiskonnas kuidagi iseenesestmõistetavad. Aga mida see isegi tähendab? Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi sõnul on «soorollid sotsiaalsed- ja käitumisnormid, mida konkreetses kultuuriruumis valdavalt peetakse sotsiaalselt sobivaks konkreetse soo esindajale». Selgituseks on lisatud:

«Soorollid hõlmavad sageli vastutust ja ülesandeid, mida traditsiooniliselt omistatakse naistele, meestele, tüdrukutele ja poistele (vt sooline tööjaotus). Soorolle mõjutavad majapidamiste korraldus, juurdepääs ressurssidele, ülemaailmne majandus, konfliktid ja katastroofid ning muud kohalikud tegurid, nagu näiteks keskkond. Sarnaselt soole muutuvad ka soorollid ajas, eriti naiste mõjuvõime suurenemise ja maskuliinsuse muutumise tagajärjel.»

Kui ma nägin, et minu kunagine keskkooliaegne sõbranna oli mulle hilja öösel helistanud, siis ma väga ei imestanud. Sõbranna ei ela Eestis, nii et suhtleme enamasti telefonitsi. Kuigi me pole viimasel ajal seda väga tihti teinud, oleme ikka helistanud, kui on vaja midagi jagada. Tavaliselt on need kõned seotud mõne murega või kui tuleb igatsus peale. Seekord vastas ta küsimusele «Kuidas sul läheb?», et tal ei lähe kõige paremini. Kui ma uurisin, et mis siis juhtus, vastas ta: «Juhtus see, et ma olin ema!» See oli vastus, mida ma ei oodanud.

Sõbranna selgitas mulle, kuidas ta on ennast pühendanud oma lastele. Kuidas enamus tema palgast läheb ka oma lastele – kuigi mees vastutab selle eest, et toit oleks laual ja katus pea kohal, siis tema on oma raha kulutanud peamiselt laste peale, nende soovidele ja vajadustele. Riided, reisid, trennid jne. Eriti oli talle tekitanud pahameelt tema kõige noorem tütar, kes ei soovi ema ostetud riideid selga panna ja piirdub vanade dresside kandmisega.

See kõik võib kõlada suhteliselt tavalisena ja ülepaisutatud murena, aga seekord ütlesid tema närvid üles ja ta lubas lapse riided ära anda ning pani need kõik musta värvi prügikottidesse. Kõik detailid pole siin olulised, aga ma arvan, et iga naine, kes seda loeb, eriti kui tal on lapsed, saab aru, kuidas vahel jookseb juhe nii kokku, et hakkad ähvardama ja ütlema asju, mida sa ilmselt ei tee. Või isegi kui teed, siis kindlasti kahetsed. Olukord eskaleerus sellega, et ka vanem tütar hakkas talle vastu ja asus oma nooremat õde kaitsma. Iseäranis halvaks läks olukord, kui tema mees sekkus samuti tülisse, kuid olukorra rahustamise asemel üritas teda keelata. Asi lõppes sellega, et mees lõi teda.

Ma olin šokis, kui ma seda juttu kuulsin, sest ma tean, milline minu sõbranna on. Ta on tugev naine, piisavalt iseseisev, tark ja, tõsi, vahel veidike hüsteeriline. Ta rääkis mulle, kuidas ta teeb süüa ja hoolitseb laste eest, eriti nende õpingute eest, kuna ta oli ise väga hea õpilane ning haridus on talle väga oluline. Ta oli ilmselgelt väsinud, frustreeritud ja pettunud. Tema uhkus oli haavata saanud. Kuna tegemist on iseseisva naisega, kellel on oma auto ja raha ja kuigi mees kasutas seekord vägivalda, siis see ei tähenda, et mehel oleks mingi eriline võim tema üle.

Sõbranna otsustas, et asub nüüdsest rohkem väljas käima ja iseenda seltskonda näiteks kohvikus nautima – ta on üks nendest inimestes, kes võib vabalt omaette olla, ja on sellega väga rahul. Ta otsustas, et ei tegele enam oma «ema kohustustega», ja ta tegelikult võib seda endale lubada, sest tal on ka koduabiline – ilmselgelt lapsed nälga ei jää ja kodu koristamata samuti mitte. Ta otsustas nüüd oma rollist loobuda või vähemalt seda tunduvalt vähendada. Ta ütles resoluutselt: «Pean ennast esile tõstma. Kui keegi mind ei väärtusta, siis pean vähemalt iseennast väärtustama.»

Kuigi sõbranna koduriigi ühiskonnas on soorollid väga tugevalt tunda, siis ei tähenda see, et need rollid ei ole aja jooksul muutunud. Naised käivad tööl nagu mehed – kuigi mees on see, kes peaks oma pere vajadusi katma, siis see ei keela naisel panustamast oma pere heaolusse. Ja nagu ikka – kui sellega harjutakse ära, siis muutub see iseenesestmõistetavaks. Rollid võivad laieneda, aga põhitõdemused jäävad samaks: mees on ees.

Minul pole ühtegi koduabilist, aga mul on kolm poega ja mees. Ja ma elan Eestis – meil on ühistransport ja madalad palgad. Meil on tasuta haridus ja haigekassa ning meil on «sooline võrdõiguslikkus» tagatud ka seaduses. Kõik, mis on lubatud meestele, on lubatud ka naistele. Ja vastupidi!

Tekib küsimus: kas me tajume siin ühiskonnas soorolle? Ja vastus on lihtne – loomulikult! Nagu minu sõbrannal on ka mul momente, kus ma tunnen, et mind ei väärtustata. Nendel hetkedel tunnen viha – ma käin tööl, aga kui ma süüa ei tee ja korraldusi ei anna, siis on väga tõenäoline, et kõik minu mehed jäävad ootama, kuni ma tulen koju ja hakkan nii teistele kui ka endale süüa tegema. Teised näljased pereliikmed on pahas tujus ja väsinud, sest «kurat võtaks, päev on olnud pikk ja tahaks juba süüa», aga mina jooksen uksest sisse ja hoian pissihäda kinni, sest ma ei viitsi nende vingumist kuulata ega mossis nägusid näha. Ja kõigele lisaks olen ise ka näljane!

Enne kui ma edasi räägin, pean kinnitama, et mul on väga vedanud oma mehega. Ta on mõistlik ja valmis koostööd tegema. Ta toetab mind ja saab hakkama, kui olen töö tõttu Eestist eemal. Ja ma olen selle üle tänulik! Ja see tänulikkuse tunne pole tingitud sellest, et ma olen pidanud teda kuidagi ümber veenma, et ta lubaks mul oma tööd teha. Pigem on see tunne sellest, et kuigi meil on Eestis võrdõiguslikkus, kui ma ütlen, et pean nädalaks Eestist eemal olema, küsib enamus inimesi ikka: «Aga kes lastega on?» Äkki laste isa?

Kui ma olen kodus, siis on iseenesestmõistetav, et mina hoolitsen toidutegemise eest. Kui ma just ei ütle selgesõnaliselt, et tehke ise endale midagi. Ja selles peitubki probleem. Ilmselt olen ma ise süüdi, sest ma ei ole piisavalt jõuliselt oma rolli muutnud. Miks ma pole seda teinud, ei ole seotud sellega, et ma olen naine, vaid pigem sellega, et ma ei ole kindel, et nad saavad piisavalt hästi hakkama, sest nemad on mehed ja mina olen see…noh…see naine, see «ema».

Ma tean, et lääne ühiskonnas ei takista keegi mind tööl käimast. Just vastupidi, see on iseenesestmõistetav, sest olgem ausad, kui sul on pere, siis väga harva piisab Eestis toimetulemiseks ühest palgast. Lisame sinna veel soovi eneseteostuseks, mis on sama igal inimesel, kellel vähegi haridust ja ambitsiooni on. Ja kui on võimalus teha tööd, mis endale ka meeldib, ja saavutada sellega finantsiline iseseisvus, siis pole vahet, milline on sinu sooline enesemääratlus. Vaatamata sellele oleme ikkagi mõjutatud oma ühiskonnast ja selle normidest. Mingil määral teeme siiski nii, nagu meie ümber on alati tehtud. Kes mäletab oma lapsepõlvest, et koju tulles oli isa või vanaisa see, kes tegi süüa, ja ema või vanaema vaatas elutoas sel ajal telekat?

See, et minu abikaasa mind aitab, on puhas õnn, sest kui ta seda ei teeks, siis mul oleks raske teda veenda, et ta peaks seda tegema. Okei, tegelikult pean ausalt tunnistama, et see viimane lause oli puhas vale – ma ei lubaks asjal iialgi nii kaugele minna, sest vahepeal toimus minu elus selline asi, et mul hakkas süsteem vastu. Ilmselt käis mulle isa kamandamine nii pinda, et ma sain aru, et mulle aitab, ja ma ei pea midagi tegema, kui ma seda ise ei soovi.

Minu mees ja ka vanemad pojad on aru saanud sellest, et ma ei ole nende ori. Aga ma hea meelega ikka teenindan neid, sest see on mingi haige pärand, mis on meil lihtsalt veres – kui keegi ütleb, et tahab vett juua, siis on minu esimene instinkt kohe üles hüpata ja joosta veeklaasikese järele, et selle inimese janu saaks kiiruga kustutatud. Nagu kuradi ettekandja. Võib-olla on see minu isiksusehäire või on see minusse kodeeritud, kuna ka minu ema on väga abivalmis. See ei tähenda, et ma seda kunagi ei tee, ikka teen, aga nüüd küsin ma poegadelt sama, kui mul on diivanil eriti mugav asend saavutatud. Nad ei saada mind metsa, vaid toovad mulle klaasi vett ja ma olen selle üle tänulik.

Ma usun, et kui me tahame, et meie kooselu toimiks, et meie perekond toimiks nii, et meil kõigil oleks hea olla, siis peame me koostööd tegema. Et minu mees ja pojad saaks oma tööle ja huvidele keskenduda, pean ka mina saama enda tööle ja huvidele keskenduda, kui seda soovin.

Minu keskmine poeg arutles viiendas klassis oma klassikaaslasega selle üle, kas naistel peaks olema võrdsed õigused. Ja tema klassikaaslane oli vastanud eitavalt. Kust selline asi tuleb? See oli retooriline küsimus. Ilmselgelt on talle selline arusaam oma keskkonnast kõlama jäänud ja keegi ei taibanud seda mõtet tol hetkel korrigeerida. Meie noored näevad ja kuulavad ning nagu väikesed ahvid teevad nad järele. Küsimus on selles, milliseid ahve me kasvatada tahame.

Sada aastat tagasi teadsid naised, et täisväärtusliku elu elamiseks on vaja kodu ja lapsi ning selle eesmärgi täitmiseks oli vaja kohe kindlasti leida omale mees. Kui juhtus nii, et mees suri ja jättis sind lastega üksi või jättis teid lihtsalt maha, siis oli selle naise elu suurema tõenäosusega määratud kannatuste rajale. Ainuke viis hakkama saada oli oma pere peale loota või leida uus mees.

Ühes vanas Egiptuse teleseriaalis öeldi järgnev mõttetera: «Mehe vari on parem kui seina vari!» Tänapäeval, tänases Eestis ja isegi tänases Egiptuses võime väita, et seina vari on tihti peale palju parem variant, eriti kui see sein on naise rahaga kinni makstud! Kui naine on endale mingisuguse hariduse saanud, siis on ta tõenäoliselt võimeline ka iseennast ära elatama. Võib-olla isegi üksi lapsi kasvatama. Tekib küsimus, et miks seda meest üldse vaja on? Ja kui teda on vaja, siis millist funktsiooni ta naise elus täitma peaks?

Olen vahel mõtisklenud, kas mul oleks kergem elada üksi – otsustada ise, mida ma söön, kuhu lähen ja mida teen. Ei peaks kellegagi oma otsuseid läbi arutama, ei peaks ka kellegagi arvestama, oleksin täiesti vaba! Seejärel tajun ma koheselt, et ma olen ju tegelikult vaba, sest see valik oli minu valik ja see inimene, kellega ma oma elu olen üles ehitanud, on olnud partner ja mitte peremees. Me oleme mõlemad õppinud teistega arvestama, me oleme mõlemad otsinud oma rolle ja panustanud sellesse suhtesse omamoodi. Ja kui miski ei sobi, siis me oleme mõlemad ka häälega seda väljendanud.

Kuigi meil on juhe vahel kokku jooksnud, siis on see tegelikult loomulik – kõik asjad, mida me armastame ning millele me oma aega ja energiat pühendame, võtavad meist tüki. Aga kui sul on natukene vedanud, siis saad tagasi rohkem, kui oled pidanud ise andma. Mina igatahes kasvatan oma poisse üles teadmisega, et nad ei saa eeldada, et keegi nende eest midagi peaks tegema, ja kui nende tulevane elukaaslane soovib neile võileiba teha, siis seda tuleb väärtustada, mitte eeldada.

Tulles tagasi minu sõbranna juurde, siis ma tean, et valik olla ema ja abikaasa on olnud tema enda oma. Tema otsus olla ema, kes enda vajadusi alati tagaplaanile paneb, on samuti olnud tema valik ja seda ei saa talle pahaks panna. Mul on ainult hea meel selle üle, et ta vähemalt annab endale aru, et kui ta soovib ennast natukene esile tõsta, siis ta võib seda teha. Lõppkokkuvõttes on igati okei ka see, kui ta otsustab olla uuesti «ema rollis», sest see on tema enda valitud roll. Kuna ma tean, milline naine ta on, siis ma tean, et ükski ühiskond ei saa talle öelda, milline see «ema roll» peaks olema.