NOORE SKULPTORI PREEMIANÄITUS ⟩ Noored skulptorid näitavad, kus ühiskonnas kõige enam valutab

Uus aasta, jälle EKA skulpa osakond annab välja Noore Skulptori preemiat ning olen sellest taas kirjutamas – traditsiooni tekitamine või nii. Ma ei saa seda arvustust kirjutada teostele või kunstnikele kuidagi ülevalt alla ega alt üles vaadates, sest olen nendega samal levelil paljuski. Lihtsalt praegu ei õpi.

Noore Skulptori Preemianäitus 2023

ARSi projektiruum

2.–17.03.2023

Osalevad kunstnikud: Josefine Green, Sophia Hallmann, Mara Kirchberg, Lisethe Maas, Rose Magee, Eke Ao Nettan, Sarah Noonan, Paula Oberndorfer, Didi van der Putte, Kertu-Liisa Sarap, Asmus Soodla, Sonja Sutt, Kail Timusk ja Mattias Veller.

Veel vähem taotlen selle kirjutisega mingit objektiivsust või muljet, et näen olukorda distantsilt ja selgelt, sest paljud näitusel osalejad on mu isiklikud tuttavad või sõbrad ning jagan nendega paljusid fragmente maailmast, kohtadest, elust, lektüürist, toidust, joogist ja seltskonnast. Ehk see on kerge distantsiga vaade projektile, mille toimumise, toimimise ja õnnestumise üle tunnen rõõmu, ja tahan tekkinud mõtteid kuskile paisata.

See võib olla äärmiselt meelevaldne, aga mulle on väga meeldinud sellistele umbes ühevanuste ja ühes koolis õppivate inimeste grupinäitustele mingi laiema tähenduse külge kleepimine. Proovin nende kaudu aru saada, mis on praegu olulised teemad, millele ühiskonnas rõhku pannakse, kust valutab. Tean küll, et tegelikult on see väga subjektiivne vaade ja valikuprinsiibideks, mille alusel just need tööd näitustele sattusid, on ilmselt pigem praktilised kui sisulised.

Teist aastat järjest valitakse tööd näitusele avaliku konkursiga. Varem oli preemia vaid skulpa osakonna õpilastele ning seetõttu oli konkurents olematu, nüüd saavad kandideerida kõik EKA üliõpilased. Näib, et see suund on projekti kvaliteedile väga hästi mõjunud, sest teist aastat järjest on väljapanek pigem tugev.

Seda öeldes pean silmas produktsioonikvaliteeti, kunsttükkide teostamist, installeerimist, läbimõeldust. Teoste sisuline pool on ilmselgelt kõikuv, sest üles astuvad nii baka esimeste aastate kasvandikud kui juba korraliku kunstnikuportfelliga kaasaegse kunsti magistrandid. Mis kusjuures ei ole alati ja läbivalt määrav faktor. On ka erandeid, nagu näiteks oma eepilise töö eest II koha pälvinud Kail Timusk, kes õpib hetkel skulpa baka esimesel kursusel. Valin siin pikemalt avamiseks suhteliselt spontaanselt neli teost, mis mulle kõige paremini meelde jäid.

Kail Timuski teos «Sensatsioon: ei midagi erilist» Foto: Sille Riin Rand

Tundub, et fookuses olid suuremad, laiemad, ajatumad teemad. Surm, religioon, meie vs ühiskond, masinad. Peapreemia pälvinud Mara Kirchbergi teos «Milking almost a gallon» kõrgub vertikaalselt ruumi kohal ja on seetõttu visuaalselt üks domineerivamatest. Koormarihmadega lae alla tõmmatud kanistritest, lehtritest ja voolikutest koosnev filtrisüsteem lüpsab päevas neli ja pool liitrit mootoriõli, mis koguneb maas lebavatesse ülevalt poolt avatud membraanidesse.

Peapreemia pälvinud Mara Kirchbergi teos «Milking almost a gallon» kõrgub vertikaalselt ruumi kohal ja on seetõttu visuaalselt üks domineerivamatest. Foto: Nele Tiidelepp

Mara on Lõuna-Saksamaalt pärit etenduskunsti taustaga EKA magistrant, kes sattus eestisse, kui oli Sveta Grigorjeva tantsutüki «Fakers» kunstnik. Ta on oma praktikas juba mõnda aega mootoriõliga eksperimenteerinud ning näitas sama materjali koosluses kartulite, pronksi ja vegan soolikatega ka Kanuti Gildi SAALi residentuuri showing'ul. ARSi projektiruumis on mõttekäik jõudnud ühe ilmselt potentsiaalikama väljenduseni. Mis mind siin veenab ja võlub, on installatsiooni äärmine materjalitundlikkus ja ajalikkus. Kasutatud on nii autotöökodadest pärit juppe kui meditsiiniseadmed. Terve näituse kestel töötav ja publiku ees elav süsteem etendab inimelu haprust ja seda ümbritseva robustsust.

Leian, et ühe suure heleda ruumi kontekstis, mida tuleb jagada paljude teistega, töötavad tihti kõige paremini lihtsad nõksud. Eriti olukorras, kus paljud tööd võtavad end kuidagi väga tõsiselt, siis mõnusalt ja ladnalt mõjus Eke Ao Nettani teos «Just push it». Ta on võtnud Rimi ostukäru ja valanud selle ümber kuubiku betooni. Kõhklen pikalt, kas pealkiri on (välja)kutse mulle, et käru lükata. Kui seal käepideme juures ebalevalt seisan, mõtlen, et huvitav, kas see on seesama käru, mis oli kunagi EKA vabade kunstide tudengiruumis taara kogumiseks. Lõpuks otsustan, et ei hakka ikkagi teost tõukima. Kuulen kulisside tagant, et tegelikult ei olnudki see mõeldud füüsilisse kontakti astumiseks, ometi mõjub ta kuidagi mõnusalt lihtsa, otsesekohese ja performatiivsena.

Samas registris mängib ka muljetavaldavalt mastaapne eelmainitud Kail Timuski teos «Sensatsioon: ei midagi erilist». Kõige magusama ruumi ARSis endale napsanud ämblik pesitseb viimases toas kardina taga. Pärast pealkirja lugemist eeldasin mingit väikest žesti, heli tühjas ruumis või videot. Olin selle asemel järsku ühes ruumis terasest monstrumiga, kes igasse ilmakaarde videolaike paiskab ja häälitseb. Kaastekstist ilmneb, et Kail on kaua magamata olnud. Võibolla oligi sessi ajal tehtud töö, kus veedad tunde ja tunde koolis, pärast hindamist sealt kuidagi koju kooberdamisel ja mingi taotluse skulpa preemianäituseks kokku viskamisest sündinud. Üks väga väike uitmõte või välgatus on realiseeritud monumentaalselt. Selles mastaapide vastuolus paikneb nihe, milles on midagi väga ilusat.

Paula Oberndorfer «riputuskonks, käepide, auk» Foto: Nele Tiidelepp

Ruumi nurgas võib peaaegu märkamatuks jääda veel üks küsitava funktsionaalsusega riputis. Portselanist ja terasest (uffff, nice combo <3 ) kombineeritud modulaarne agregaat võib meenutada paljusid asju, aga ei hakka ühestki neist eriti otseselt kinni, vaid vastandab materjale omavahel. Ta jäljendab ühega teise vorme, mis on talle iseloomulikud. Autor Paula Oberndorfer sedastab kaastekstis, et skulptuuris tuleb mõelda sellele, kus skulptuur lõppeb. Seetõttu on eriti sümpaatne mulle materjalide nimistuna näivas pealkirjas loetletud «auk». Lõpuks ongi nii, et kõige ilusamatest teostest ei oskagi eriti midagi rääkida – nad lihtsalt on.

Oli äärmiselt üllatav, et selleaastasel näitusel ei olnud ühtki teost, mis oleks nihestanud levinud arusaama skulptuurist või installatsioonist. Kas see tähendab seda, et skulpa osakond on tagasi pöördunud klassikalise skulptuuri juurde, või seda, et võistlema võeti ainult teoseid, mis olid kuidagi skulptuurimõistega suhestuvad? Või hoopis seda, et kui tehakse open call pealkirjaga «Noore Skulptori preemianäitus», ei saadetagi ühtegi sellist projekti, mis selle meediumiga kuidagi mängulisemalt ümber käiks?

Oluline aspekt, mida mainimata jätta ei saa ja mis mõjutab selle näituse sisulist ja vormilist olemust, on, et preemianäitusel saavad siiski osaleda vaid teosed, mis oma mastaapide ja teostatavuse poolest sellisele näitusele sobivad. Samas ei näe ühtegi põhjust, miks ei olnud rohkem performatiivsust, meediumiteülesust.

Ei lähe eriti palju skulptuurinäitusi mööda nii, et ei oleks mõnd kehalisuse kogemust vahendavat teost. Skulptuur on soodne meedium selleks, et kujutada keha ja selle läbi kehalisuse kogemust. Seekord aga ühtki sellist teost ei märganud. Kas see on kuidagi seotud meie kaugenemisega meie isiklikest subjektiivsetest probleemidest? Kas on nii, et pärast sõja algust, majanduskriisi algust, koroonakriisi algust tunnetame paremini seda, et oleme osa mingist suurest aina allakäigu poole suunduvast maailmast? On ehk paremini näha ja tunda, kuidas monumentaalsed struktuurid meie elu juhivad. Kuidas kuskil väga kaugel väga suurel tasandil tehtud otsused ja käima lükatud protsessid jõuavad otseselt meieni ja tundub kuidagi vajalikum, asjakohasem rääkida mingis üldisemas või üldsust oletatavasti kõnetavas maneeris.

Josefine Flora Green "Kui ma magasin, põles maailm ja ka mu süda" Foto: Nele Tiidelepp

Iga kord, kui kuskil mingi preemianäitus toimub, tekib küsimus: mille jaoks seda vaja on? Kas on vaja noortele tudengitele juba maast ja madalast mingit võistlusmomenti tekitada? Näidata neile, kes preemiat ei saanud, et nende tööd olid nõrgemad? Ja üleüldine konsensus on siiski, et kunsti ei saa mitte mingis maailmas mingite selliste kvaliteetide alusel hinnata, et neid kuidagi järjestada.

Ometi vaatan seda näitust ja mõtlen, et on väga loogiline, et Mara Kirchberg peapreemia võitis. Ehk siis… siiski võiks olla mingid prinsiibid, mille alusel neid töid hinnata? Mitte, et oleks olnud ühtki kehvasti teostatud objekti, vaid olid projektid, mille teostamine oli selgelt tehniliselt nõudlikum, ja neid, mis erilist käeoskust ei vajanud. Üldiselt on selge, et selline erisus teose kvaliteeti ja headust mitte mingil moel ei määra, kuid kui millegi alusel on tarvis punkte jagada, siis see oleks ilmselt üks esimesi, mis saaks kaalukausil oluliseks.

Aga jah, tegelikult tean, et Noore Skulptori Preemianäituse algatamise üks põhiline põhjus oli skulptuuri osakonnale ja tudengitele tähelepanu toomine nagu sellest kirjutaminegi. Ehk siis põhimõtteliselt lihtne publicity event. Ja ma ei näe, et kellelgi peaks midagi selle vastu olema, sest see töötab. On see kurb või mitte, ma ei tea, aga lõpuks, kui mõnes valdkonnas tõstetakse pidevalt kära selle üle, kui kõvad tegijad seal on, jagatakse auhindu, kutsutakse ERRi fotograaf ja muud meediaväljaanded kohale, siis hakkab sinna valdkonda rohkem inimesi tulema ja seeläbi ka raha. Nii et kultuuri nimel!