näen unes koeri
verejanulisi-marulisi koeri kel on ilusa 15-aastase tüdruku nägu
siin on nende territoorium magusa biosfääri lõhn
ja mina olen võõrisend väikeses koolis väike ja kõhn
liiga värvitud ripsmetega
liiga valmis võrgutama ilusaid klassivendi
kellele tahaksid anda hoopis endi
mul ükskõik Mikust ja Siimust teie lihast
aga kadedad koerad nutavad vihast
geograafiatunnis on märgade koerapõskede hais
ja koerte kõrvad on vaiku täis
näen dobermanni ja terjerit
neil on jooksuaeg ja silmad hõõguvad kui tahid
ja kui nende poole vaatan küsivad: mida sa lits vahid?
nad kirjutavad «lits» mu koolikotile ja käsivad vaikida kui haud –
neil on jooksuaeg. ja marutaud
chihuahua’d on väiksed aga viha täis
suuremate juures klähvivad kaasa
üksi värisevad otsekui teaks mis võib nendest saada
rahvas räägib et kuhugi on maetud üks koer
näen kuidas põgenen söögivahetunnil tüdrukute vetsu
mul ei ole tõupabereid mida panna ritta
ega kompleksvaktsiine on ainult kompleksid
ja kes üksi sööb ei saa võib-olla toiduga pihta
näen kuidas ema küsib
mida sünnipäevaks tahan
tahan soomusrüüd
tahan et keegi mind ei näe
tahan mõõka tahan hobust
tahan soovi ellu jääda
mitte ainult kohust
näen kehalise tundi kus dobermann plahvatab
kadedus ähvardab hinge süüa
ja ta ise ähvardab mu pea pesapallikurikaga sisse lüüa
näen kuidas kõik naeravad – isegi õpetaja
ei tea kas asi on soonivas paelas
aga koerte treeneril ometigi on ju vile kaelas...