MINA ELASIN SIIN Võru. Vaestest tüdrukutest, kellede tantsud tantsimata jäid

1984. aasta Võru. Lenini (Jüri) ja Tartu tänava nurk, näha osa toiduainete kaupluse majast , pangamajast, Katariina kiriku torn ja natuke Lenini (Jüri) tänava 16 maja osa. Foto: Võrumaa Muuseumi fotokogu / Mati Pakler / VK F 998:44 F
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Copy

Elasin Võru linnas aastatel 1971–1991. 80ndate lõpp oli mulle teismeeaks ning keskkond meenutas toona nõukogude liidu metsikut lääst. See oli kurb ajajärk –üks pikk periood, mil ühe Eestimaa väikelinna tütarlapsed noormeestega  absoluutselt tantsida ei saanud. Noormehed olid olemas, käisid pidudel, aga tütarlastega tantsida neil aega ei olnud, sest nad olid hõivatud teistele noormeestele peksa andmisega, kes muidu oleksid kindlasti nende tütarlastega tantsima asunud.

Ühesõnaga, pidu algas, DJ ronis pulti, kõlaritest tuli 80ndate itaalia disko, saal oli tütarlapsi täis, noormehed istusid vetsupõrandal või õues verisel lumehunnikul, lambid kinni löödud. Kui keegi ennast jalule ajas, ajas keegi veel, käis paar heledat litti ning mõlemad vajusid taas oma kohtadele tagasi.

Niimoodi nägi välja linnapoiste peolkäik. Maapeod olid toona populaarsemadki ning linnapoiste ja maameeste vahelised konfliktid olid ka oluliselt tõsisemad. Kuna autosid eriti kellelgi ei olnud, sõideti õhtul peole bussiga. Bussis tõmmati juba endid reeglina mällu, sest teisi valuvaigisteid võtta polnud, siis näiteks Sõmerpalu kultras peksti üksteisel näod segamini ja varahommikul kõnniti jala tagasi Võrru. Või longati. Maapidudel peksti üksteist muuhulgas nõukogudeaegse mootorsae, Husqvarna iidse eellasse Družba kettidega. Kui said litaka vastu kätt, oli haav luuni ja luu kah puruks. Kui keegi sai näkku, siis nägi järgmisel päeval ikka tantsumehena välja ka.

Kuna selline kuum tantsukultuur tõmbas ligi ka kohalikke retsidiviste, siis tantsisid maakultuurimajade taga ohtralt ka raudhammastega puhvaikades tätoveeritud tüüpe. Ja üldse ilma hammasteta karvaseid tüüpe – mõned neist Venemaalt lööktöödelt saabunud, mõned eelnevates lahingutes hammastest ilma jäänud.

Kord peksid need tüübid jälle endid õues poolsurnuks. Üks habeme, hammasteta ja vatijopega mees vedas end peosaali, astus sirge seljaga ühe kauni tütarlapse juurde ja kummardas elegantselt teda tantsule paludes. Tütarlaps raputas kategooriliselt pead. Selle ebaviisakuse peale solvunud noormees haaras tal jalast kinni ning hakkas teda mööda tantsusaali põrandat lohistama. Ennustatavaid hoogsaid tantsukaari siiski ei järgnenud. Õues olevad naistemehed aimasid ette, et midagi sellist võib juhtuda. Erinevad vaenupooled liitusid üheks löögirusikaks, võtsid oma jõu kokku, sisenesid peoruumi ja peksid tantsulembelise habemiku poolsurnuks. Siis kukkusid ise pooloimetutena sinnasamma. Sellist asja küll ei olnud, et keegi tütarlapse kaitseks välja poleks julgenud astuda.

Dekoratiivne viitetulp linna sissesõidutee ääres enne Võhandu jõe silda 1984. aastal. (Vana Antsla maanteel, praegu Tallinna maanteel)
Dekoratiivne viitetulp linna sissesõidutee ääres enne Võhandu jõe silda 1984. aastal. (Vana Antsla maanteel, praegu Tallinna maanteel) Foto: Võrumaa Muuseumi fotokogu / Mati Pakler / VK F 998:165 F

Muidu oli linnas rahulik. Õhtuti peksti ainult teiste kampade omi ja kui raha otsa sai, siis pommiti seda välja peksuga Võru Tööstustehnikumi ühikas. Kui keegi kinni pandi, polnud hullu, sest aeg-ajalt tuli mõni vanglast tagasi ka ja inimkvaliteedi hulk püsis stabiilsena. Vahel piisas kinniminemiseks õnnetusest. Kord tuli mingi suvaline keskealine töll meie seltskonda kätega rääkima, üks tuttavatest tõukas teda veidi tugevamini, mees kukkus peaga vastu tänava äärekivi, suri sealsamas ära ja rahulik Steve, kes muidu väga suur «tantsumees» ega kiskuja polnud, läks tahtmatu tapmise eest kolmeks aastaks vangi.

Muidu oli Võru linnas täiesti normaalne noorte inimeste elu. Tantsida sai korteri- ja suvilapidudel väiksemates seltskondades. Ja kui eelnev jutt võis inimestele üheplaanilisena mõjuda, siis Võrus oli toona siiski ka armastust ja inimestevahelisi meeldivaid suhteid. Üldiselt oli kõik rahulik. Seda näitab seegi, et mind on elu jooksul Võru linna tsentris ainult kaks korda jahipüssist tulistatud. Kuna tegemist oli kaheraudse püssiga. Mõlemad lasud läksid mööda. Ainus relvatehing, mis mulle tollasest Võru linnast meenub, oli see, et ma müüsin selle trofeejahipüssi 300 rubla eest ühele kahtlasele talumehele – kaitseks metskitsede vastu.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles