100 LÕUGA ⟩ Nr 16. Tubakaintegratsioon venelasega päästis mu elu

Male Äss kirjutab, kuidas venelasega suitsu jagamine aitas erinevalt riiklikest integratsiooniprogrammidest päästa vaenuliku elemendiga kokkupuutel ta elu.

Märts eelmise kümnendi algul

Teen kohaliku Selveri juures suitsu. Kuldne marps. Korraga tuleb Stanislav. Viis pihku nagu kombeks. Ja hakkab seletama. Bljäää. Kjuss sjaa jolnud? Kjoolis ei kjäiiii? Vahendtund õues pole, aah? Anna suits. Bljääää. Ma rjäägib. Mjäletad. Bljäää. Tuld ka. Sina ljõuga said, jah. No sjee tjüüp. Tjema tuleb vjabandab. Nihhuja. Rott. Laseb rotti bob peol. Petuhh. Väga mitu grammi. Lähme otsib üles. Tjema ei teab, tjema ei teab. Võtsib kaasa. Oot, mja njäitab kiirelt. Ema tjahab õli, jahu, pliinid teeb mul.

Pool aastat varem

Teen kooli juures suitsu. Kuldne marps. Korraga tuleb venelaste kamp. Näod ei ole mulle võõrad. Ninamees hüppab ühe koha peal nagu ahv. Hakkab seletama. Sina minult lõuga saadsid. Sina menti. Miks menti? Sellel on tagajärjed. Estonskii piderass. Mõtteist käib läbi, et mu koolipäev jääb poolikuks. Võib-olla elugi. Väike turske makaak on juba löögivalmis. Ta kamp valmis tulema järellaines. Korraga ilmub kuskilt Stanislav. Hakkab midagi vene keeles lõugama. Kas ta on reetur? Kas ta liitub nendega? Korraga läheb eesti keelele üle. Tjüra. Sa piider ei njäpib jeestlast. Raisk. Tõmba nii nahhui siit. Raisk. Stanislavil on autoriteeti. Kui ei käi koolis, lammutab hooneid. Kui on vaja koolitükke teha, õpib teisi spordisaalis peksma. Mees nagu umbes Mihkel Kunnus, aga vähem intellektuaal. Lihtsalt tore poiss.

Makaak laseb minu poole süljeläraka. Põrnitseb Stanislavi. Kaalutleb. Tõmbab saba jalgevahele, vaatab kamraade ja kõnnibki minema. Stanislav tahab vaeva eest väärikat tasu. Anna suits. Bljäää. Andsin kaks. Fakk, ma õieti ei teagi Stanislavi. Saime tuttavaks, sest küsis ükskord mult magalarajoonis lambist suitsu. Hängis niisama minu kooli juures. Kõksis palli. Viskas palli. Ootas enda venelastest sõpru. Ja päästis minu, eestlase elu. Tubakaintegratsioon.

Veel pool aastat varem

Kaunis veebruari lõpu päev. Päike ei jää enam paneelmajade varju ja paitab põske. Noor mina astub ruuduline koolikott seljas kodu poole. Suits suus, meel hea. Kuldne marps. Lumi krudiseb Vanside all. Päikseprillidega memm ammutab D-vitamiini. Vabandust, noorhärra. Mina vaatan, et teil nii ilus maleruuduline kott. Teist vist tuleb uus Paul Keres. Male-äss. Eks ikka. Samal ajal silman nelja kutti minust 100 meetri kaugusel häälekat venekeelset dialoogi pidamas. Ei aima halba. Kogu dialoog koosneb kolmest-neljast sõnast, mille vene keele tunnis lausumine saadab õppealajuhataja juurde seletuskirja kirjutama.

Korraga tuleb üks kutt minu pole, seljas element, mis ei jäta kahtlust: tema meelsus eestlaste osas on loodud Kremlis või yanatoomikumis. Siiski ootan küsimust «sigaret jes?», aga kõlab lihtsalt «estonskii piderass» ja järgmisel hetkel saan paugu näkku. Mida kuradit? Što bljääd? Kutt jookseb kambajõmmide selja taha peitu. Kontrollin, kas on hambad alles. On. Ainult suu on verd täis. Ptüi. Raisk. Pool sigaretti veel alles. Nojah. Memm kõnnib õndsas rahus edasi. Käed seljal. Pole kuulnd. Pole näind.

Jõuan koju. Ema on ka. Vaatab tursunud nägu. Seletan. Ema ei jäta valikut. EMOsse ja politseisse. Enne aga tärkab minus Sherlock Holmes. Leian kuti lähedal asuva kooli kodulehe galeriist. Ei pea hakkama mingit fotorobotit koostama. Oi, politseile tuttav kuju. Talle meeldibki inimesi peksta. Alaealiste komisjonis loeti poisile sõnad peale. Ega kehavigastuste tekitamine mingi kanepi suitsetamine pole, mis vääriks seaduse rakendaja kõige karmimat käsitlust.

Märts eelmise kümnendi algusaastatel

Stanislav lappab telefoni videogaleriis. Pime. Mingi parkla. Kurat, see ju kesklinna kaubanduskeskus (tänaseks päevaks enam ei eksisteeri). Mingi tume kuju põlvitab. Tema ümber ringis kuus paari jalgu. Sama tüüp, kes mulle sisse sõitis. Nüüd ta enam nii ülbe pole. Poiss nuuksub. See ei päästa. Stanislav naerab. Tjuleb vjabandab.

Mõni päev hiljem seisan sama kaubanduskeskuse ees. Sama tont. Nägu tursund. Käsi kipsis. Kambajõmmid ümber. Kindlalt saan lõuga. Ei saagi. Kõnnivad mööda. Põrnitsevad.

Läheb veel mõni päev mööda. Ootan bussipeatuses bussi. Jälle sama tont. Üksi. Tuleb. Panen käe tasku, surun võtmed sõrmede vahele. Loodan, et võtmed on efektiivne meede talle näkku virutades. Tont jõuab paari meetri kaugusele. Mina pjaaalun vabandust, et sind peksin ja jähvardasin. Lepime ära. Ulatab käe. Viis pihku. Ta on oma karistuse saanud. Ma olen kristlane. Andestan.

Arutelu – tubakaintegratsiooni tulevik?

Lugu meenus taas mul sügisel, kui hakati rääkima, kuidas samasugused tattnokad, nagu olin toona mina, tõmbavad e-sigarette. Aga kui tuleb üks Stanislav, ütleb, et anna suits? Suitsu enam tattnokkadel pole. E-sigaretti ju ära ei anna? Stanislav vaevalt teise ilast e-sigaretti tahabki – herpes, koroona, mononukleoos.

Kust tekib tubakaintegratsioon? Ma ei usu, et ma olen erand. Sellise tubakaintegratsiooniga on ühel või teisel viisil kokku puutunud paljud tattnokkadest nikotiinikud. See on palju kuluefektiivsem kui senised riiklikud integratsiooniprogrammid ja teiseks vähemalt minu näitel hoiti kokku tervishoiukulutustelt. Mis on läbipekstud inimese kulu haigekassale kohe või tulevikus?

Ma ei ütle, et tattnokad peaks suitsetama. E-sigaretid on siiski vähem kahjulikud kui sigaretid. Aga kui täisealine gümnasist suitsetab ja tahab minna üle millelegi vähem kahjulikule? Tubakaintegratsioonile ukse lahti hoidmise mõttes kaaluks hoopis nikotiinipatju. Või kui sellisel Stanislavil on kuumutatava tubaka aparaat, siis võtta temast eeskuju ja minna ka ise seda teed. Neid pulki saab jagada nagu suitsu ja hoida nii tubakaintegratsioon toimivana.

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!