Hea linn ja linna eest hoolitsejad, palun pange rohkem graniitkillustikku. Nagu päriselt ka, kuidas nii saab üldse elada, kui graniitkillustikku pannakse ainult näpuotsaga? Nokatäis siia, paar kühvlikest sinna – kas sellist Eestit me tahtsimegi, kus graniiti pannakse ainult kõikidele kahe meetri laiustele kõnniteedele ja vaid mõni üksik jalutaja saab seda nautida? Ei! Graniitkillustik peaks olema igal pool, isegi seal, kus ei ole kõndijaid: autoteedel ja siseruumides, metsades ja meres, isegi kodus võiks olla rohkem graniitkillustiku.
Ma saan aru, et rahadega on kitsas ja võibolla kõigile ei jätku graniitkillustikku, aga ma leian, et üks-kaks kivikest mu saapas, mis iga saja meetri järel sinna satuvad, on ääretult vähe. Olen reaalselt mõelnud juba lahtiste saabaste peale, ent talved on endiselt liiga külmad. Leian, et kõnniteel võiks olla vähemalt viie sentimeetri paksune graniitkillustiku kiht. Kindlasti koos soolaga. Ega me mingid barbarid ei ole, et me libedatel tänavatel kõndima peame. Või vaesed, et me igal aastal uusi jalanõusid ei jaksa osta.
Vaikselt on hakanud asi paranema. On olnud selliseid aastaid, kus ostan poistele lumekelgud ja vean neid terve talve sama kelguga mööda kiilast jääteed lasteaeda. Sel talvel läks nii, et ühe kelgu sain juba nädalaga auklikuks viilida, kui üht poissi mööda korralikult graniidiga üle külvatud kõnniteid õppeasutusse tirisin. See on ikka normaalne, kui pannakse kahe meetri laiusele lumisele kõnniteele kogu ulatuses graniiti ja siis rebid seal kelku nagu mingi Sisyphos. Eriti hea on päikselisel pärastlõunal seda teha, siis on ikka soe ka ja lumi on veits sulanud ning graniitkillustik on ilusti selle peale kerkinud. Siis on kindlasti korralikult tunda, kuidas see plastmassi riivib.
Näen, et koeraomanikud on ka õnnelikud, et teed on korralikult libedusest vabastatud. Koerad ise ei tundu õnnelikud, võibolla on neil veits ebamugav, aga mis need loomad ikka teavad või tunnevad. Tegelikult kõnnivad koerad nüüd palju ettevaatlikumalt ja ei hüple niisama. Normaalne.