EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Graniitkillustikku! Rohkem! Igale poole, kõigile ja tasuta!

Hea linn ja linna eest hoolitsejad, palun pange rohkem graniitkillustikku. Nagu päriselt ka, kuidas nii saab üldse elada, kui graniitkillustikku pannakse ainult näpuotsaga? Nokatäis siia, paar kühvlikest sinna – kas sellist Eestit me tahtsimegi, kus graniiti pannakse ainult kõikidele kahe meetri laiustele kõnniteedele ja vaid mõni üksik jalutaja saab seda nautida? Ei! Graniitkillustik peaks olema igal pool, isegi seal, kus ei ole kõndijaid: autoteedel ja siseruumides, metsades ja meres, isegi kodus võiks olla rohkem graniitkillustiku.

Ma saan aru, et rahadega on kitsas ja võibolla kõigile ei jätku graniitkillustikku, aga ma leian, et üks-kaks kivikest mu saapas, mis iga saja meetri järel sinna satuvad, on ääretult vähe. Olen reaalselt mõelnud juba lahtiste saabaste peale, ent talved on endiselt liiga külmad. Leian, et kõnniteel võiks olla vähemalt viie sentimeetri paksune graniitkillustiku kiht. Kindlasti koos soolaga. Ega me mingid barbarid ei ole, et me libedatel tänavatel kõndima peame. Või vaesed, et me igal aastal uusi jalanõusid ei jaksa osta.

Vaikselt on hakanud asi paranema. On olnud selliseid aastaid, kus ostan poistele lumekelgud ja vean neid terve talve sama kelguga mööda kiilast jääteed lasteaeda. Sel talvel läks nii, et ühe kelgu sain juba nädalaga auklikuks viilida, kui üht poissi mööda korralikult graniidiga üle külvatud kõnniteid õppeasutusse tirisin. See on ikka normaalne, kui pannakse kahe meetri laiusele lumisele kõnniteele kogu ulatuses graniiti ja siis rebid seal kelku nagu mingi Sisyphos. Eriti hea on päikselisel pärastlõunal seda teha, siis on ikka soe ka ja lumi on veits sulanud ning graniitkillustik on ilusti selle peale kerkinud. Siis on kindlasti korralikult tunda, kuidas see plastmassi riivib.

Näen, et koeraomanikud on ka õnnelikud, et teed on korralikult libedusest vabastatud. Koerad ise ei tundu õnnelikud, võibolla on neil veits ebamugav, aga mis need loomad ikka teavad või tunnevad. Tegelikult kõnnivad koerad nüüd palju ettevaatlikumalt ja ei hüple niisama. Normaalne.

Linna eest hoolitsevate inimeste eest võiks ka rohkem hea seista. Vabaduse väljakule tuleks graniitkillustikku tuua rekakoormatega. Nii palju, et kataks Harju tänavast kuni Palace hotellini kõik ära. Linnaosavalitsuse ette peaks panema kohe kuhjadena – linnapea võiks ideeliselt saada oma kontorisse siseneda akna kaudu. Mitmendal ta üldse pesitseb? Vahet pole, tegelikult jagub graniiti nii kaua, kui Soomet jätkub, ja teeb kuhja kasvõi viimase korruseni.

Eriti kahju on mul autojuhtidest – nende teed on tihti täiesti graniidivaesed. Sõber, kes motikaga sõidab, ütles, et teinekord leiab päris häid kohti, kus graniitkillustikku on ka teele jagunud. Siis pidi ikka täiesti elus tunne olema, kui kurvis graniidi peal drift'ida saab. Ise sõidan jalgrattaga. Mulle ka meeldivad need kohad, kus kurvi peal on graniidipabulad ja tagaotsa vibelus paneb veits rohkem elu hindama. Eriti tore on see, et graniit on ropult terav ja rattarehvist läheb üks killuke väga ilusti läbi. Parimad päevad on olnud need, kus hommikul läheb kõigepealt esiratta sisekas katki ja pärastlõunal tagukas – mul tegelikult ei ole ju eluga midagi rohkemat teha, kui katkiseid sisekaid vahetada.

Mingid inimesed kiunuvad, et murulapid linnas on mõttetud ja neile peaks põõsaid ja puid istutama. Ei, sinna peaks graniiti kuhjama, kust kogukonna inimesed saaksid seda laiali kanda. Põõsaid ja puid on metsad täis. Veel. Küll üks päev jõuame ka sinna graniidiga.

Graniitkillustikku võiks olla rohkem ka kodus. Neist 37 kivikesest, mis mu talvesaabastega esikusse tulevad, ei piisa ju isegi mitte selles esikus libisemise takistamiseks. Esiteks kuhjaks esiku täis ja siis juba vannitoa põranda. Kindlasti paneks ka vanni, siis on turvalisem, ei mingeid eluohtlikke olukordi jalgu seebiga ja nuustikuga nühkides. Köögis paneks kogu tööpinna täis, ei siis ole kartust, et vorstiviil või juustulõik maha libiseks. Erilist tähelepanu peaks pöörama magamistoale, kus võib samuti igasuguseid õnnetusi juhtuda. Näiteks voodi: sinna puistaks ikka hoolega, lausa labidaga loobiks graniiti, sest magades voodist põrandale kukkumine on täiesti reaalne oht.

Kõige lõppeks, kui graniiti kukub juba kõrvast ja urruaugust välja, on veel üks paigake, kuhu seda puistada. Õnneks on tegemist megaväikese ja kergesti graniidipuruga kaetava kohaga. Ma räägin loomulikult taskutest. Neis peab vähemalt seitse graniitkillustiku tükki olema, siis ei libise raha välja.

Graniitkillustik on kultuuri ja tsivilisatsioon alus, ilma selleta saabub anarhia.