FIKTIIVNE INTERVJUU Hendrik Sal-Saller: suguelu laule on ka tarvis

07.12.2022, Tallinn. Raadio Elmar 25. sünnipäeva vastuvõtt ja telesaate salvestus. Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp/Scanpix
Copy

Kui keegi Ypsiloni toimetusest tuli hommikusel koosolekul välja ideega teha intervjuu legendaarse Eesti popikooni Hendrik Sal-Salleriga, võttis toimetuse ruumides aset haudvaikus. Mida uut on meil leida mehest, kes on eesti muusikaskeenel saanud aastakümneid läbi ilma ühegi skandaalita, ühegi inimliku eksimuseta? Millist senitundmatut ja uut külge annaks avada positiivse ja meeldiva inimese juures, kes on andnud kümneid ja kümneid avameelseid intervjuusid ja kellel inimlikud nõrkused iseenesest puuduvad?

Jah, tal on kesiseid laulutekste, niisamuti geniaalseidki, aga mida sa inimese kallal urgitsed, kui ta ise on öelnud, et ei pea end tekstigeeniuseks ning tekstide kirjutamine on olnud talle esmalt vajaduspõhine tegevus? Samuti on sümpaatne popmuusiku ego. Ta pole end kunagi epohhiloojana kujutanud ning on selgelt välja öelnud, et üle kolmekümne aasta Eesti inimesi kõnetanud Smilers sai algusest peale loodud kõige otsesema meelelahutusliku suunitlusega. Vaadates paari Sal-Salleriga varasemalt tehtud intervjuud, avaneb neist veidi rabeda olemisega lihtne, töökas ja sirgjooneline poiss, kes on oma ellu veidike annet kaasa saanud. Või olgu – veidike rohkem.

Ilmselgelt ei avaks Hendrikuga kohtumise kokkuleppimine ei Ypsilonile ega lugejale popikooni kohta midagi uut. Samas võib tema juures olla midagi põnevat, mida ta isegi enda kohta ei tea või ei oska või ei ole pidanud tarvilikuks sõnastada, seega pöördusime meid juba korra aidanud meediumi poole. Hendrik, anna andeks, me tahame Sulle tõepoolest ainult head.

Ja taas oleme Ypsiloni kontoris, põrandale on laotatud suur jõupaberileht, mille ülemises servas tähed ja alumises numbrid. Kahel pool põlevad küünlad ja keset paberilehte on, põhi ülespoole, asetatud antikvariaadist soetatud õhkõrn hiina portselanist taldrik.

Nädalavahetusel me ei üritanudki muusikut tabada. Nädalavahetusel on Smilersil keikkad või Hendrikul isiklik aeg pere jaoks. Esmaspäevagi andsime talle välja puhkamiseks. Aga nüüd on teispäeva hilisõhtu – kell on 23.30 ja meedium asetab kaks sõrme taldrikule.

Meedium hoiab sõrmi taldrikul. Näeme, kuidas tema keha läbivad vaevumärgatavad külmavärinad. Hendrik ei ole oma kodus, hoopis mingis ärklikorteris Tallinna vanalinnas, võib-olla on see ta tööruum, kes teab. Tuba on tühi, aken on pärani lahti, õues on peaaegu kaheksa miinuskraadi ja toas on tõepoolest jahe. Aknast pääseb katusele. Pilk avatud aknast näitab, et siin on minna ja minna, vasemalt saab ainult pooleteisemeetrise hüppekesega järgmisele katusele. Kaugemalt kostub vaevukuuldavat plekikolinat. Meedium vaatab meie poole ja teatab: «Hendrik Sal-Saller kõnnib katuseid mööda.»

Täpselt kell 00 astub Hendrik Sal-Saller aknalauale ning hüppab nõtkelt toapõrandale. Ta on toasussides, nägu on külmavõetud, hommikumantli vahelt paistab laiguke härmas rinnakarvadega. Ta sulgeb akna, võtab puhveti pealt kõrvaklapid, paneb need pähe ning vajub voodile. Meediumile Iggy Pop selgelt ei istu. Ypsiloni toimetus on mures – kui Hendrik nüüd klapid peas magama jääb ja meedium hommikuni Passengeri kuulama peab, on meil popikooni uute ja senitundmatute külgede avamisega pekkis.

Ja ta jäigi. Magab klapid peas, tuled laes põlevad. Meedium vangutab kahetsevalt pead ja tõuseb, ta tõepoolest vihkab Iggy Popi. Talle meeldib Valsberg oluliselt rohkem. Meedium astub sõnatult riidenagi juurde ning asub endale jopet selga ajama. Vaatame teda anuvalt, aga ei, ta suundub välisukse juurde ning asetab käe lingile.

Ta tunneb seljal meie pilke, peatub, ohkab raskelt, pöördub, kõnnib mõõdetud sammudega taldriku juurde ning paneb taas kaks sõrme sellele. Paus.

«Ta pööras ennast,» ütleb meedium siis. «Ta keeras klapid vastu patja hõõrudes peas ringi, üks on tal nüüd otsa ees, teine surub kuklale.» Hendriku kõrvad on vabad. Kõik võib veel õnnestuda...

***

Meedium: Hendrik.

Hendrik Sal-Saller: Mis on?

Meedium: Lähme sõidame?

Hendrik Sal-Saller: Mida sa mõtled? Teeme väikse ringi?

Meedium: Mulle meeldiks see... (paus) Hendrik, sa oled öelnud, et kui inimene läheb vanemaks, siis lähevad tema nurgad ka ümaramaks. Sinust on võimatu mingit skandaal või konflikti välja imeda. Kui ümmargusena sa ise ennast tänasel päeval tunned?

Hendrik Sal-Saller: Ma ei ole siiski veel täiesti ümmargune. Ma olen ovaalne, oleme ausad.

Meedium: Nagu muna?

Hendrik Sal-Saller: Keedumuna.

Meedium: Kolme või kümne minuti muna?

Hendrik Sal-Saller: Vaata, kui sa paned munad keema, lähed vanni, paned kõrvaklapid pähe ja unustad nad sinna pliidile ära ja siis, kui vesi lõpuks ära keeb, hakkavad need munad ühekaupa potist välja, põrandale hüppama ja sulle vannituppa järele tulema. Selline muna.

Meedium: Üks küsimus, mida võib-olla ei ole juletud sinu käest varasemalt küsida, oleks selline, et su hääl, kui sa laulad, tuleb sul tegelikult ju läbi nina?

Hendrik Sal-Saller: Muidugi.

Meedium: Sul on ninas polüübid?

Hendrik Sal-Saller: On.

Meedium: Kui sa inimestega räägid, siis pole neid nagu tunda, lauldes aga küll. Kas sa pole mõelnud, milline võiks olla sinu häälematerjal siis, kui sa need polüübid välja laseksid opereerida?

Hendrik Sal-Saller: Milleks? Ma sündisin ilma polüübideta ja lasin need polüübid ju omal ajal just endale meelega sisse opereerida.

Meedium: Kas nii saab?

Hendrik Sal-Saller: Raha eest saab kõike. Polüübid on nagu must pässik või trühvliseened – istutad need ninna, nakatad end tahtlikult nendega ja ongi. Mulle pandi nad omal ajal Soomes, ühes kliinikus, 2500 soome marga eest.

Meedium: Milleks?

Hendrik Sal-Saller: Selleks, et mingit vajalikku tämbrit kätte saada. On olemas traditsiooniline laul, siis kõrilaul ehk joig ja ninalaul. Näiteks Jaak Joala omal ajal kasutas meisterlikult nii traditsioonilise kui ninalaulu tehnikat. Polüübideta – tol ajal polnud polüübe lihtsalt kusagilt saada. Koit Toome laulab samuti nina kaudu, tema polüübid on minu omadest täiesti erineva sagedusega. Ta lasi endale palju kõrgema sagedusega polüübid istutada. Sellised, nagu tal on, sobivad klassikalise laulu ja ballaadide jaoks rohkem.

Meedium: Kust neid polüübe võetakse?

Hendrik Sal-Saller: Doonorilt. Ma sain enda omad Eppu Normaali laulja Martti Syrjä ninast.

Meedium: Ta ise andis sulle need?

Hendrik Sal-Saller: Ei, ma leidsin ta 80ndate lõpus ühest Helsingi karaokebaarist laua alt magamast. Vaatasin, et keegi ei näe parajasti, ja lõin talle kingalusika ninna.

Meedium: Ega sa Koit Toome polüübidoonori kohta midagi ei tea?

Hendrik Sal-Saller: No ega sellistest asjadest valjult ju ei räägita. Kuulujutud ja siis võrdled neid jutte tema tämbriga ja võib-olla ligilähedaselt saad arugi...

Meedium: Äkki sa räägid oma kahtlustest?

Hendrik Sal-Saller: Siin on erinevaid spekulatsioone, aga kõige usutavam neist on, et Uku Suviste sai nad mingi vahendiga Kirkorovi ninast ja toimetas need Koiduni. Vahetame teemat, see on rahvusvaheline must äri, ma ei taha kedagi halvustada. Niisamuti oma ovaalset kujundit kuidagi selle sita päevavalgele toomisega taas nurgeliseks muuta. Koit ise on ka ju täiesti okei.

Meedium: Nõus. Mulle su ninalaul meeldib, kui raadios mängitakse, siis sind ei aja kunagi Kalmer Tennossaare või Suloga segamini.

Hendrik Sal-Saller: No näed.

Meedium: Lauludest. Sinu lood, näiteks «Läbi elu», «Käime katuseid mööda», «Mõtlen sinust» ja veel paljud on kohutavalt kõvade tekstide ja suht lihtsa popivõtmega hirmuäratavalt tugevateks tervikuteks sõlmitud asjad. Ihuvärin tuleb peale, kui mõelda sõnade peale: «Yksik mees istub kodus / Joob õlut ja yksinda kurvastab / Yksik hooldaja naine / vaatab yksinda viimast seebikat.»

Hendrik Sal-Saller: Nad on tulnud, nagu tulnud. Vahel on endal nende üle parem meel, vahel mitte.

Meedium: Täiesti ümmargune vastus. Ja siis on sul lugude seas täielikku sitta nagu see «Lähme sõidame»?

Hendrik Sal-Saller: Mis mõttes see täielik sitt on?

Meedium: «Ma õrnalt puudutan gaasi / käib läbi värin su seest / ja kui ma käigu löön sisse / sa lähed karjatades liikvele...» Mis see on?

Hendrik Sal-Saller: Mis mõttes, mis see on?

Meedium: See on sitt lugu, odav kujund. Hea, et sa selles loos veel kardaani kellelegi kuhugi sisse ei lükka. See on ju puhas suguelu laul.

Hendrik Sal-Saller: Jah, aga mida sa teed? Suguelu laule on ka vaja.

Meedium: Tõesti?

Hendrik Sal-Saller: No vaata, suguelu, kui sa sealt inimliku momendi kõrvaldad, on üsna rõlge ja antisanitaarne tegevus – igasugused ähkimised, ohkimised, lirtsatused, plärtsatused. Kehavedelikud seal, kus nad meditsiiniliselt olema ei peaks...

Meedium: Näiteks kus?

Hendrik Sal-Saller: Näiteks laes. Lagesid on keeruline pesta. Suguelu laule on selleks vaja, et inimesed selle seksuaalse rõlguse kõrval üksteist inimestena ei kaotaks... Suguelu laulud aitavad meil unustada, kes me oleme. Koerad kepivad ka, jäävad paariks minutiks üksteise külge kinni, niutsuvad ja lähevad siis oma eludega edasi, aga võrdle neid piinu inimeste omadega, kes üksteise külge, võimalik, et isegi oma surmatunnini kinni jäävad...

***

Hendrik Sal-Saller keerab end voodis ringi ja kõrvaklapid liiguvad laubalt ja otsmikult kõrvade kohale tagasi. Iggy Pop. «I Wanna Be Your Dog». Seanss-intrevjuu on selleks korraks läbi ning meedium ajab end taldriku kohalt püsti.

Aitäh avameelse intevjuu eest, Hendrik Sal-Saller. Nagu arvatagi, ei leidnud ka meie Sinu juurest ühtegi nurka, millest kinni haarata, aga skandaali või imetud konflikti asemel ühe lihtsa ausa vestluse läbi viimine igati okei inimesega ei ole ajakirjandulikust aspektist mitte kuidagi vähem märgiline.

Tagasi üles