MINA ELASIN SIIN ⟩ Tallinn. Viieaastaselt düsenteeriaga haiglas

Üldiselt ei olnud nõukogude ajal eksootilised viljad kättesaadavad. Siiski liikus sügiseti suhteliselt tihti mandariine. 1981. aasta sügisel, olin siis viieaastane, oli ema neid paar kilo ostnud. Ema pidas, ja peab praegugi, väga oluliseks nii käte kui ostetud köögiviljade hoolikat pesemist. Minu jaoks oli tegemist sundusega, mida täitsin seepärast, et ema nõudis. Osa mandariine jäi kilekotti, osa pesti puhtaks, aga kõik maitsesid hästi, mistõttu need võrdlemisi kiiresti ka ära söödi.

Kuna mul oli isu veel mandariini süüa, siis käskis ema mul endal neid vannituppa pesema minna. Võtsin koti mandariinidega, läksin vannituppa ning panin ukse kinni. Panin ka vee jooksma. Sellegipoolest ei viitsinud ma mandariine veejoa alla torgata ega neid seebiga määrida. Meie Herzeni tn (tänapäeval Puhangu tn – toim.) kodu vannituba oli üks äraütlemata mõnus koht, sest seal paiknes maagaasiga köetav veesoojendi. Pilootleek põles koguaeg ja kui soojaveekraan lahti keerata, pahvatas küttekehas leek ning kraanist hakkas kiiresti sooja vett tulema. Veesoojendi mõnus müha ja kraanist jooksev soe vesi mõjusid rahustavalt ja tekitasid hea tunde. Sõin pesemata mandariine ja lasin veel niisama joosta. Emale valetasin pärast, et pesin mandariinid ja alles siis sõin. Sellega see emale valetamise lugu ei lõppenud kahjuks.

Peiteaja möödumisel algasid teravad kõhuvalud ja tekkis kõhulahtisus. Ei saanudki aru, kumb oli valusam, kas olla niisama või kohe varsti potil. Potist hakkas mõne aja pärast vastu vaatama ka veri. Ema kutsus arsti. Mäletan seda arsti, oli selline punapäine nooremapoolne umbvenelasest naisterahvas. Vist asendas meie jaoskonnaarsti, kes tavaliselt koduvisiite tegi ning kellega meil usalduslik läbisaamine oli.

Düsenteeria on võrdlemisi tuntud nakkushaigus ning tema sümptomid olid päris selgesti ära tuntavad. Sellegipoolest pani see arst diagnoosiks «angiina» – pole vaja muretseda, võtta aspiriini. Ema vist korraks rahunes. Minu kurtmised kõhuvalu osas, pidev potil istumine ning veri väljaheites ei lasknud tal aga angiini diagnoosiga leppida.

Mäletan, kuidas ta hilja ööni lappas meil kodus olnud Dr Spocki jt lastearstide raamatuid. Hommikul helistas uuesti 03 ning rääkis probleemi ära. Olgugi palavik, angiini puhul ei kaasne ägedat kõhulahtisust, valusid ning verd. Saadeti uus arst. See oli kräbe väike eesti naine. Kuulas napilt jutu ära, vaatas mu põgusalt üle ja pani pikemata düsenteeria diagnoosi. Düsenteeria on väga nakkav haigus ja ravimata jätmisel võib olla eluohtlik. Selle tõttu viis kiirabi mind koos emaga Meremeeste nakkushaiglasse.

Haiglas pidime pikalt ootama. Ooteruumis pakuti jahtunud köömneteed, mis toona tundus mulle väga võõras. Olin juba viieaastane, suur mees, ja sellepärast kirjutati mind Meremeeste haiglasse sisse üksi, ilma emata. Seal haiglas olin mäletamist mööda kümmekond päeva. Ma ei olnud harjunud nii pikalt kodustest eemal olemisega. Alguses olin üksikpalatis. Lisaks on, või olid toonased, haiglad üpris üksildased ja kurvad paigad.

Süüa tõid umbkeelsed «tjotjad», kellest ilmselt mõnigi oli tegelikult võrdlemisi südamlik, kuid meie vahele jäi keelebarjäär. Minu tuju püüdsid üleval hoida ja koduigatsust leevendada kaks eesti rahvusest meditsiinitöötajat, kes üle päeva mu seisundit jälgisid ning omavahel ja minuga lõbusat tooni hoidsid. Mingit kibedat rohtu pidi iga päev võtma, aga muud ravi ma ei mäleta.

Mõne aja pärast sõidutati mind koos Tanjaga, kellega olime paar päeva palatis koos olnud, «väiksesse majja». Tanja oli neljaaastane vene tüdruk, kes oli haiglas sama diagnoosiga, mis mul. Sattus haiglasse minuga umbes samal ajal. Ta elas meie kodust paar maja edasi. Tõenäoliselt sai ta nakkuse lähedal asunud kauplusest ostetud viljadest nagu minagi.

Väike maja (on alles praegugi, asub Suur-Ameerika 18) oli kinnine raviasutus nakkushaiguse akuutse faasi läbinud lastele. Vanemate ega lähedastega meile kokkupuudet jätkuvalt ei võimaldatud, aga tervis oli juba palju parem. Väikses majas elati nagu internaadis. Seal oli ühine magamisruum ning paar eraldi ruumi päevasteks tegevusteks. Lapsi oli koos päris palju, arvatavasti kuskil viisteist. Eestlasi ja venelasi. Nii palju, kui keeleoskus lubas, seltsisime ka venelastega, aga üldiselt ikka rohkem oma rahvusest lastega. Päevasel ajal saime koos mängida, aga viidi läbi ka õppetööd, et me pikale veninud haiguse tõttu eakaaslastest liiga maha ei jääks.

Väike maja oli juba palju toredam koht, ühised tegevused ning sõbralik personal ei lasknud liiga palju koduigatsust tunda. Eriti meeldis mulle ja teistele «väike tädi». Ta oli vanaemalik, väga rahulik ja sõbralik. Ta vestles lastega, püüdis neid suunata, viis läbi õppetööd, lahendas tülisid ning luges raamatuid ette. Tal oli vist ka kunstiannet ning tema maalitud lastepärased pildid olid seintele pandud. Minu soovi peale autot joonistada ta keeldus – talle meeldisid metsa ja loomade pildid. Tundub, et lapsehingega inimene oli leidnud sobiva töö räsitud laste kasvatamisel. Lapsi sai terveks ja lahkus ning uusi tuli juurde.

Olin lasteaias tüdrukutega mängimise selgeks saanud. Nüüd oli sellest oskusest jälle palju kasu ja leidsin kiiresti omale sõbrad. Sõbrad meelde jäänud ei ole, meelde on jäänud üks poiss, Margus, keda ma oma sõbraks ei pidanud. Sündinud pigilind. Ta ei olnud halb, aga temaga juhtus koguaeg midagi. Tema käes läksid asjad katki, riiulid kukkusid ümber või juhtusid muud pahandused. Olid head lapsed (sh mina) ning tema kui halb laps. Selliseid tõrjutud pigilinde oli tegelikult igas lasteaiarühmas või algklassis mõni. Loomult halvad polnud nad ükski.

Väikses majas olin kokku kolm nädalat. Mulle öeldi paar päeva enne välja kirjutamist ette, et saan koju. Sellest oli hea meel ja hinges rõõmus ootusärevus. Viimase päeva hommikul tuli tööle üks veider kasvataja. Ta oli vist pikemal puhkusel olnud ja ma nägin teda esimest korda. Ta oli vististi eestlane, aga ootamatult temperamentne. Mulle jäi väga eredalt meelde, kuidas ta rääkis ootamatult valjuhäälselt «väiksele tädile» oma kassidest (kiisudest) ning millegipärast pidas vajalikuks rusikasse tõmmatud käega otse tädi nina all vehkida. Ta ei olnud ärritunud ega tige, vaid väljendas kärarikkal moel oma temperamenti. Minu jaoks oli taoline käitumine ebatavaline, arusaamatu ja hirmutav. Tundsin sügavat kergendust, kui pealelõunal mind välja kutsuti – üle viie nädala nägin ema ning sain koju minna.