HÕIMURAHVUSLUS ⟩ Volga kaldalt Piusa pervele: ersa ja mokša mõjudest vanas Kagu-Eesti rahvakultuuris

Hoolimata oma väiksusest leidub Eesti alal mitmeid eriilmelisi rahvakultuure. Palju on küll kadunud minevikuhõlma, kuid suurtest keskustest kaugemal, näiteks Kagu-Eestis Seto- ja Võromaal, on veel praegugi säilinud muistset paigavaimu. Eriti setode juures on täheldatud rohkelt mujal Eestis tundmatuid nähtusi, mis seovad neid kultuuriliselt pigem hoopis Narva jõe taguse Ingerimaa põliselanike vadjalaste ja isuritega, samuti Ida-Läti latgalitega ning naabruses elavate venelastega.

Nende ühisosade taga võib olla enam kui tuhat aastat tagasi alguse saanud ja mitu sajandit püsinud suhtlusruum mööda põhja-lõunasuunalist veeteed Peipsi ja Pihkva järvel ning viimasesse suubuval Velikaja jõel. Kuid näib, et setode ja mõnevõrra ka võrokeste esivanematel pidi olema teisigi kontakte – sealhulgas kaugel idas, suure Volga jõe ääres elavate ersade ja mokšadega.

Venemaa Föderatsiooni Mordva Vabariik asub Eestist linnulennult umbes tuhatkond kilomeetrit idakagus, umbes samal laiuskraadil Lõuna-Leeduga. Piirkonna ametlik nimetus kipub meie jaoks olema mõneti eksitav, sest Venemaa sees olevad vabariigid pole päriselt iseseisvad, vaid suurema või väiksema autonoomiaga föderatsiooni osad. Viimasel ajal pigem väiksemaga.

Mordva on oma nime saanud piirkonna põliselanike, mordvalaste järgi, kelle nime taga peidab end õigupoolest kaks erinevat rahvast – ersad ja mokšad. Nende keeled ja kultuurid on võrdlemisi sarnased, kuid ise teevad nad alati selgelt vahet, kumma rahva hulka kuuluvad. Mordvalasteks on neid kokku lugenud pigem teised, eeskätt venelased (ehkki rahvanime ‘mordva’ ennast on esmakordselt talletatud juba 6. sajandil pKr, kaua enne venelaste kujunemist). Kunagi oli ersasid ja mokšasid kahepeale kokku rohkem kui eestlasi, ent rahvuslikke eripärasid vaenava Vene riikliku poliitika tõttu on nende arv viimastel aastakümnetel tõsiselt vähenenud – Venemaa 2021. aasta rahvaloendusel saadi kokku vaid 484 500 ersat ja mokšat. Kui eesti keel kuulub uurali keelkonna läänemeresoome alarühma, siis ersa ja mokša keel uurali keelkonna volga alarühma. Sageli arvatakse viimasesse, ehkki üsna iseseisva haruna, ka mari keel.

On arvatud, et läänemeresoome ja volga keeled hakkasid ühisest esivanemast, mida tinglikult on nimetatud lääneuurali keeleks, lahknema veidi üle 3000 aasta tagasi, mil mõned muistsed soomeugrilased otsustasid Volga ning selle lisajõgede Oka ja Kama piirkonnast lääne poole liikuda. Väljarändajad jõudsid Läänemere äärde, tuues endaga kaasa nii uusi geene, mida leidub ka tänapäeva eestlastes, kui keele, millest on aja jooksul kujunenud eesti ja teised läänemeresoome keeled. Teist, põhjapoolsemat rännusuunda kasutasid muide saamide esivanemad. Neist, kes Volga kanti maha jäid, said aja jooksul ersad, mokšad ja ehk veel mõned praeguseks hääbunud etnilised rühmad.

3000 aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et ühisest esivanemast hargnenud keeled jõuaksid muutuda vastastikku mõistetamatuks, ehkki läänemeresoome ja volga keeltes säilis ka terve hulk ühise päritoluga sõnu – 'jahvatama' (ersa ja mokša keeles jažams), 'kalm' (ersa kalmo, mokša kalma), 'kera' (kiŕe, kəŕńä), 'tamm' (tumo, tuma), 'täht' (ťešťe, ťäšťä) jne, kui tuua näiteid vaid sellistest sõnadest, mis puuduvad teistes uurali keelkonna rühmades nagu permi, ugri või samojeedi keeltes.

Näib, et just Seto- ja Võromaa rahvakultuuris on volga rahvaste jälg säilinud selgemalt kui kusagil mujal Eestis. Kas on setod ja võrokesed suutnud visamalt alal hoida 3000 aasta vanust ühispärandit või on nende esivanemail olnud ersade-mokšade esivanematega veel hiljemgi suhteid värskendavaid kokkupuuteid? Volga kandile osutavaid vihjeid pole üldiselt küll teab kui palju, kuid erinevaid infokübemeid kokku liites väljajoonistuv pilt on siiski liiga ilmekas, et olla pelk kokkusattumus.

Käega katsutavad tõendid: potikillud ja riidemood

Alustagem arheoloogiast kui vanimaid tõendeid pakkuvast teadusharust. Üksiksündmuste asemel on see tunduvalt osavam suurte ja pikaajaliste ühiskondlike protsesside valgustamisel. Läänemeresoomlaste esivanemate liikumine läände võttis kindlasti omajagu aega ning füüsiline või vaimne ühendus endise kodumaaga võis säilida päris kaua. Selle üheks ilmekaks tunnuseks on niinimetatud tekstiilkeraamikaks kutsutud savinõud, mille välispind on kaetud riidekanga jäljendiga. Taolist keraamikat valmistati alates pronksiajast pikka aega ühtviisi nii Eestis (sealhulgas kõige kauem just Kagu-Eestis – kuni I aastatuhande keskpaigani pKr) kui ka idas Volgamaal. Ent pärast hiljemalt 6. sajandit pKr muutusid savipotid ainuüksi Võro- ja Setomaal teineteisest erinevaks ning näiteks arheoloog Valter Lang on pidanud võimalikuks, et muutuste taga oli millalgi I aastatuhande teisel poolel pKr ida poolt Setomaale juurde tulnud soome-ugri rahvas. Milliseid vihjeid me neist leida võiksime?

Tekstiilkeraamika on oma nime saanud savinõude välispinnale vajutatud kangakoe jäljendi järgi. Pildil on Karula kõrgustikul Sibula küla Liinamäe linnuselt leitud tekstiilkeraamilise nõu ülaserv. Foto: Anti Lillak

Kagu-Eesti kagunukas, Võro-, Seto- ja Lätimaa piiride kohtumispunkti lähedal, asub tilluke Siksälä küla, muinasteadlastele tuntud oma Kalmetemäe-nimelise 8.–15. sajandi matusepaiga poolest. Surnutele hauda kaasa pandud arvukatest ehetest ja rõivaid kaunistanud metalldetailidest eraldunud vasesoolad on mõnikord üllatavalt hästi säilitanud tekstiile, milles võib ära tunda mõndagi ühist Volgamaa rahvarõivastega. Sellisteks on näiteks sini-valgeruudulised sõbad ning punase lõngaga tehtud kaunistused särkide varrukaotstes ja õlaliidetel. Midagi sarnast võib kusjuures näha ka Ingerimaa põliselanike vadjalaste ja isurite vanemas rõivastuses. Nii et küllap ajasid nemadki Volgamaaga mingeid omi asju.

Ajaloolisest rõivamoest kõneldes ei saa me kuidagi mööda vaadata tagapõllest. See on iseloomulik riideese ersa naiste rahvarõivakomplektis, mida kantakse piha ümber seotult selja taga. Ehkki tundmatu uuematele Eesti rahvariietele, kandsid Kagu-Eesti naised 13.-14. sajandil tagapõlle nähtavasti üsna laialdaselt. Lõngast ja pronksspiraalidest valmistatud põllede jäänuseid on leitud näiteks keskaegsete kalmistute haudadest Otepäält ja Võromaal Virunukalt. Tagapõlle loos meie maal on veel hulgaliselt valgeid laike – näiteks ei tea me leidude nappuse tõttu, millal seda Lõuna-Eestis üldse kandma hakati. Samuti on tundmata tagapõlle kadumise aeg, ehkki seto naistemoes võis ta alal püsida üllatavalt kaua. Nimelt on veel 1912. aastalgi kirja pandud mälestus vanasti Pokolduva külas kantud pussusõglast, mille kirjelduses on kahtlaselt palju sarnasusi ersa tagapõllega.

Ersa naise tagapõll on tõeliselt uhke, kuid lisaks ilule mõeldud kaitsma selle kandjat kurjade jõudude eest. Foto: Anti Lillak

Võromaalt Virunukalt keskaegsest naisematusest leitud villasest lõngast ja pronksspiraalidest tagapõlle jäänused. Foto: Jaana Ratas

Muistsetest tähendustest kajav keel

Esemete kõrval on mälukandja rollis ka keel. Setomaal öeldakse noormehe kohta siiamaani tihti tśura. Sealt on tulnud eesti kõnekeelde meessoost sulesepa nimetamine vahel kirjatsuraks (naiskirjutajat tuntakse kirjaneitsina). Sõna lähimad paralleelid pärinevad just Volga kandist – ersa keeles tähendab tśora poissi, noormeest, meest või poega, mokša keeles poissi või poega. Eesti etümoloogiasõnaraamat pakub kahtlemisi tśura pärinemist ka läti sõnadest čuris (sulane, teener) või čura (saamatu, kohmakas inimene; kõhetu, kuivetu naine või nutune inimene), kuid tähenduse mõttes on nad seto tśurast juba tubli sammu võrra kaugemal kui eelnimetatud ersa-mokša võrdlused.

Kõikidel Setomaa küladel on vähemalt kaks nimekuju, üks seto, teine vene keeles – alates keskajast kuni 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepinguni kuulus ju kogu setode maa administratiivselt Venemaa alla. Kohanimed on tihti sajandeid vanad ning moondunud põlvkondade jooksul niivõrd, et nende algset tähendust pole võimalik enam ühemõtteliselt seletada. Sadade toponüümide kõrval on ometi paar-kolm, mille algset tähendust võib ehk mõista just volga keelte abil.

Neist esimene on Rääsolaanõ (vene variandis Чернолéсье), väike külake Põhja-Setomaal Mikitamäe kõrval. Eesti kohanimeraamatu järgi pärineb küla nime esimene pool setokeelsest sõnast räänne ('rägane', 'risune') ning vene keeles on Чернолéсье (otsetõlkes 'must mets') tähendanud ka lehtmetsa. Ent etnograaf Mare Piho on osutanud, et 'rääso-' võib sootuks tuleneda ersa ja mokša keeltest – sõna 'must' on ersa keeles raužo, mokša keeles ravža. Sedasi olekski Rääsolaanõ otseses mõttes must mets, mida kinnitab ka venekeelne nimekuju.

Teine võimalik ersa-mokša päritoluga külanimi on Poksa (vene Пóкшино) Meremäe lähedal. Ehkki sõna poks tähendab Kagu-Eestis kribalat ja poks'mine puksimist, on Mare Piho toonud võrdluse ersa-mokša sõnaga pokš ('suur'). Kolmas mõistatusliku algupäraga külanimi on sealsamas Poksa ligidal asuv Merekülä (Мéрина Горá), millel merega pole ilmselt küll mingit seost. Lisaks oletustele, et külale on nime andnud muistne Meera-nimeline isik või on siin peidus hoopis sõna 'märg', on mõned vene uurijad pidanud võimalikuks ka seost merjalastega. Merjalased olid praeguse Moskva ümbruses muinas- ja keskajal elanud soome-ugri rahvarühm, keda on arvatud ersadele-mokšadele keeleliselt üsna lähedaseks. Merjalastest ja nende keelest teame me õigupoolest väga vähe, kuna paraku sulandusid nad juba mitusada aastat tagasi täielikult venelaste hulka.

Oma sõna on sekka öelda ka Setomaa ühel kõvimal visiitkaardil, UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjagi kantud laulutraditsioonil leelol. Selle omapärane mitmehäälsus annab seto laulule äratuntava kõlapildi, mille sarnast ei kohta kusagil mujal Eestis. Ka lähinaabrite venelaste laulud, ehkki samuti mitmehäälsed, erinevad seto omadest. Ent paralleele kaugemalt idast otsides on uurijate kõrv tabanud just ersa ja mokša rahvalauludes selliseid tunnuseid, mida võib seto leeloga kõrvutada – meloodiate intervalle, valju kõrget häält üldiste mahedate madalate häälte kõrval, fraasi lõpuheli venitamist jms. Folklorist Udo Kolk ongi sellest tõukudes küsinud otsesõnu: «Kas setud on olnud viimased [idast] saabujad?»

Ersa-mokša ilmselt kuulsaim rahvamuusikapunt Toorama on oma võimsaid mitmehäälseid laule käinud korduvalt esitamas ka Eestis. Foto: Петрянь Андю, CC BY-SA 3.0, Wikimedia Commons

Sarnasusi on leitud teisigi – näiteks seto Peko jumaluse ja volga rahvaste püha kerämät-štatol küünlaga seotud rituaalides – ning kui põhjalikumalt teemasse sukelduda, küllap leitaks neid veel ja veel. Süstemaatiliselt Kagu-Eesti ja Volgamaa rahvakultuuri ühisosasid siiski otsitud pole ning kõik eelpool väljatoodu on hetkel vaid kokkuvõte uurijate tähelepanekutest. Igatahes osutavad ka meile teadaolevad andmed sellele, et omavaheline suhtlus kahe teineteisest kaugel elava rahva vahel pidi olema küllaltki püsiv, vaevalt et juhututvustest nii palju seoseid sündinuks. Ja veel – tuhande kilomeetri vahele jäi ju kõike muud kui tühi maa. Vahepealsetelgi aladel elasid inimesed, kes sellest suhtlusvõrgustikust osa said. Nagu põgusalt mainitud, näitavad mõned märgid, et Volga rahvakultuur on mõjutanud ka vadjalasi ja isureid. Järelikult olid kogukondade-vahelised kontaktid neil aegadel tihedad ja paljusid osapooli kaasavad.

Sõprus, äri, poliitika… Ja selle kõige kadumine

Mida «suhtlus» või «kontakt» selles loos üldse tähendab? Idast läände levisid rõivamood (tagapõlled, sõbad, särgid), sõnad (tśura, külanimed), laulud (viisid, mitmehäälsus jm), kombed. Nende taga olid muidugi luust ja lihast inimesed. Arvatavasti tulid mõned volgalased läänemeresoomlaste juurde vaid mõneks ajaks, et luua ärilisi, sõprus- või liitlassuhteid, kuid teised jälle jäid siia (eelkõige seto alale) pikemaks elama, kas üksi või perede ja kaaslastega.

Keeled olid selleks ajaks küll teineteisest omajagu lahknenud, ent hea tahtmise juures pole keelebarjäär kunagi olnud ületamatu probleem. Põlvkondade jooksul assimileerusid uustulnukad kohalikesse kogukondadesse, andes neile omapoolse värvingu kõige selle näol, millest eelnevalt kõnelesime. Kahtlemata oleks intrigeeriv leida ka vastassuunalise suhtluse jälgi – kagueestipärasusi ersa-mokša rahvakultuuris – , ent mulle teadaolevalt pole veel keegi sellist uurimisülesannet sõnastanud, kõnelemata palju tööd nõudvast uurimisest enesest.

Neil muistseil hõimukontaktidel polnud toona paraku määratud püsima jääda. Arheoloog Silvia Laul arvas, et läänemeresoomlaste ja volga rahvaste omavahelist pidevat suhtlust hakkas närvutama viikingiajal tekkinud Kiievi-Russi riik. Tõsi ta on, et mitmed meie hõimurahvad – juba mainitud merjalased, aga ka muromlased ja meštšeralased – hääbusid viimaks uue riigi ja uute väärtuste levimise mõjul maa pealt. Kui Russi riigi kõrgkiht kõneles esmalt vanapõhja ja seejärel aina enam slaavi keelt, kaldusid paljud soomeugrikeelsed elanikud esmalt keskustes, seejärel kaugemal üksteise järel slaavistuma. Keelevahetuse tulemusel ei kulgenud soome-ugri keeleruum enam ühtlaselt Läänemerest Volgani, vaid sellesse tekkisid järjest laienevad katkestused.

Just seetõttu näemegi vanadest kontaktidest praegu vaid üksikuid, teineteisest geograafiliselt kaugeid tõendeid – vahepealselt alalt on suur osa muistsest mälust keele- ja identiteedivahetustega kaduma läinud. Kas suhtlusele sai saatuslikuks just nimelt muutunud keelesituatsioon või oli peamine põhjus pigem uutes valitsejates, kes seniseid ühendusteid oma võimu ja voli all hoidsid, seda me enam täie kindlusega öelda ei oska. Ja otse küsida pole ammu enam kelleltki.

* Tänan väga Anna Venchakovat, kes vaatas üle, et kirjatöös esitatud väited mokšade kohta vastaksid tõele.

Ühel või teisel moel puudutavad teemat veel järgmised kirjatööd:

Hagu, Paul. 1975. «Setu viljakusjumal Peko». Keel ja Kirjandus, 1975, 3, 166–173.

Lang, Valter. 2018. «Läänemeresoome tulemised». Muinasaja teadus, 28. Tartu.

Laul, Silvia. 1981. «Tagapõll muinaseesti naise rõivastuses». Eesti ajaloo probleeme. Tallinn, 76–89.

Laul, Silvia. 1997. «Lõunaeestlaste ja volga rahvaste ühiskultuurist». Keel ja Kirjandus, 1997, 9, 577–584.

Laul, Silvia. 2004. «Muinasaja lõpu ja varakeskaegsed särgileiud Siksälä kalmistust». Setumaa kogumik, 2. Uurimusi Setumaa arheoloogiast, geograafiast, rahvakultuurist ja ajaloost. Tallinn, 223–232.

Lillak, Anti. 2014. «Setode kujunemise kohta käivast diskussioonist». Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2013. Tartu, 167–190.

Piho, Mare. 2003. «Setude ehted 17.–19. sajandil». Setumaa kogumik, 1. Uurimusi arheoloogiast, numismaatikast, etnoloogiast ja ajaloost. Tallinn, 183–218.

Кольк Удо. 1979. «Проблемы сетуского многоголосия». Regivärss. Töid Eesti filoloogia alalt, VI. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, 501. Tartu, 90–101.