80NDATE TARTU ⟩ Enne Wolti ja Bolti jätsid maamehed kogu oma raha Volga restorani

Sügaval nõukaajal, vast kaheksakümnendate keskel, said Tartus Raekoja platsil pärastlõunasel ajal kokku kaks meest Prangli külast – Ponn ja Vispel. Need polnud muidugi nende päris nimed, nagu ei olnud seda ka sealsamas Sassi sovhoosis töölisena leiba teenival Sita-Aadul. Need nimed olid välja teenitud mingisuguste «eriteenete» käigus ja neile külge kleepinud nagu kärbsepaber tagumikule. Mõlemad olid traktoristid, ehtsad talumehed, oma põldude ja kariloomade omanikud ning suure mehemeelega. Ilmselt see mehemeel selle Ponni ja Vispli välja teeniski.

Aga Tartus ei olnud nad niisama. Ponnile oli sülle kukkunud mingisugune pärandus ja Vispel oli just oma ülesnuumatud tõupullid rahaks teinud. Nagu Andres ja Pearu võtsid nad karupurskkaevu juures tuurid üles ja kui juba aur silmamunadest välja pressima hakkas, leidsid mehed ühiselt, et moment pole raisata, tuleb minna restorani. Ja kui restorani, siis loomulikult ainult Volgasse.

Tartus oli siis nooblimaid söögikohti õige mitu. Oli Šašlõkibaar, kus kuumal pannil sussutatud sealihaviilakaid friikartulite, sibula ja Ungari ketšupiga sai ning kus toimiv puhvet oli sageli selleks viimaseks õlekõrreks kesklinna janustele. Oli Õlletare oma rohmaka mööbli ja keskealiste üsna äraväsitatud teenindajatega. Neist tiba kõrgem klass oli Tarvas, nime poolest restoran. Oli ka Püssirohukelder. Aga kui sellest «õigest» restoranist juttu tuli, siis kõik mõistsid selle all ainult restorani Volga. Ülejäänud «kohad» klassifitseerusid puhvetiteks ehk paikadeks, kus oli võimalik pika leti ääres istudes või seistes omavahel joriseda, kus konjakit viina ja veega lahjendati ja kus pikem viibimine alati kongiautos lõppes. Volgaga samal tänaval oli ka Tempo, mille sisekujundust tänapäeval restoranides kohtab, kuid mis sellest hoolimata oli siiski vaid stalovaja ehk söökla.

Volgas oli midagi, mis kõigil eelpool mainitutel puudus – nimelt stiili. See oli selgelt disaini õppinud inimese kätetöö ja just nimelt restoraniks ehitatud. Kui sa Volgasse läksid, siis pärast kahekordsete uste läbimist võttis sind vastu šveitser Tiit, heledate vurrudega turd mees, andsid ära oma üleriided, naised said end sättida suure peegelseina ees ning seejärel juhatas uksehoidja külalised pehme vaipkattega kaetud laskuvat põrandat mööda läbi džunglirohelise koridori neile määratud laua juurde. Seintesse sulanduvad ja disaini mõttes just sinna sobivad pehmet valgust kumavad lambid lõid õhkkonna, mida praegu tegelikult ei ole meil vist enam üheski kohas. Selle lõpuni stiilse teekonna vahefinišiks sai värskelt triigitud lumivalge linaga kaetud laud ning nahktoolid. Kui menüüd lauda toodi, ei teinud seda mingi vaevatud jalgade ja silmakottidega segase soenguga näritud küüntega tuust, vaid kõrgklassi ahvatlevad ettekandjad, kelletaolisi kohtas tõesti vaid Volgas. See koht oli algusest lõpuni elitaarne ning kui sa sinna sisse said, oli see mitte sinu õigus, vaid privileeg. Sest Tiidul seal ukse peal oli silm väga terav ja vihik laua peal alati lahti ning kui tema arvates sul sinna asja ei olnud, siis see täpselt nii ka oli.

Ka toidu ja meelelahutuse osas oli see koht parim. Suvalisel süldibändil Volgasse asja ei olnud. Kui bänd seal lavale lasti, siis teadsid kõik, et sellest saab üks võimas õhtu. Menüüs valikut jätkus ning Volga friikartulite ja koorekastme vastu ei saanud siis vabariigis mitte ükski söögikoht ja ei saa ka nüüd mitte – siin pole mõtet vaielda, see lihtsalt on nii ja punkt. Kui te täna lähete restorani, siis pärast tellimuse esitamist tuuakse teile nina ette midagi, mida võib sageli lihtsalt toiduga kunstipäraselt määritud taldrikuks nimetada. Volgas aga oli praad, mida ikka võis praeks nimetada.

Vot sellisesse asutusse meie Ponn ja Vispel oma sammud seadsidki. Uksel nägi Tiit kohe ära, et saabunud on rahakad mehed ning juhatas auväärt külalised aupaklikult restorani esimesse saali lauani, kus otse üle saalipõranda seisis bändilava. Seal oli neid laudu tegelikult kaks – üks kummalgi pool köögiust – ja kes sinna juhatati, ei olnud kunagi juhuse asi.

Toodi menüüd ja algatuseks võtsid rahajõmmid kumbki endale kõige kallima konjaki. Et lugeja sellest aru saaks, siis tänapäevases mõistes on see kümme sentiliitrit VSOP Martelli suures pokaalis. Ehk «ditš», nagu siis kombeks öelda oli. See oli alati teretulnud vundament, sest kui «ditš» juba sees oli, ei tulnud peatsine lauast lahkumine enam kõne allagi. Toodi ka valitud parimad ja uhkemad road ning meie kaks kangelast süvenesid toidu nautimisse.

Neli tundi hiljem olid nad ikka veel sama laua taga, omal juba näod punased ja silmad kergelt klaasised. Jutt pressis üle huulte raskelt ja omavahel vaieldes virutati juba ka rusikaga vastu lauaplaati. Bänd oli oma hoo sisse saanud ja tantsupõrandal keerutati jalga kord ühe, siis jälle teise ettekandjaga. Lõpuks rebiti naisi ka lausa lauast. Ühele öökullininaga härrasmehele selline käitumine ei meeldinud ja ta läks mehi korrale kutsuma. Ponn virutas sealsamas rusikaga vastu lauda ja röökis nii, et lambid kõikusid.

«ŠVEEITSEEER!!»

Tiit oli muidugi sealsamas kohe olemas. Ponn lõi Tiidule «tšervoonetsi» tasku ja näitas näpuga teda tülitanud härra peale.

«Viska see kaabakas välja, ta käib mulle närvidele!»

Kümme rubla oli kümme rubla ning kullinina leidis end peagi tänavalt. Kullininast «üle jäänud» naise rabas Ponn kaenlasse ja tegi temaga oma uhke taaruva varbaid tallava tantsuringi, mille järel daam oma tantsupartnerit ülevoolavalt tänas ja siis pika sammuga tigedalt majast välja marssis. Visplile teise «ülekaal» ei meeldinud mitte üks põrm ja nii sai Tiit oma teise kümneka ja järgmine meeskülaline juhatati ukse taha. Ettekandjad rabati taas embusse ja tehti mõned tiirud tantsu. Visplil tikkusid aga jalad kogu aeg valele poole minema. Lõpuks sai tal hing täis ning ta läks bändimeeste juurde ja peatas muusika.

«Mis kurradi ila te siin mängite!? Ükski norrmaalne inimene ei saa selle järgi tantsi! Mängi seda… paksu metsa vahel! No see seljakotid selga, tararampampampampaa!» Lõi kümme rubla klaverikaanele, võttis blondi ettekandja kaissu ja andis bändile märku. Ja bänd alustaski etteantud looga.

Kaks tundi hiljem oli nii esimene kui tagumine saal sinna tulnud inimestest tühjaks visatud. Bänd lajatas muudkui aga seda üht lugu, kümme rutsi kord, vahepeale värviks ka «tibutantsu» vahele lastes. See meeldis Prangli rahajõmmidele väga ning kahe saali ettekandjatega koos vihuti seda talimängudelt alguse saanud tantsukest nii, et higipullid otsa ees. Kui tellimused lõppesid, said bändimehed vahepeal ka mõne oma repertuaari loo läbi mängida, et siis jälle «seljakotid selga» käima tõmmata.

«ŠVEITSEER!!!»

«Siin ma olen.»

«Too naisi juurde!» Ja uksehoidja taskusse lendas kaks kümnelist järjest. Tiit läks ukse peale passima ja naases peagi mingisuguste filoloogiatudengitega, kes algul areldi kõike toimuvat pealt vaatasid, kuid kes pärast neile määratud «ditše» üsna pea kõrget algatusvõimet üles näitama hakkasid. Kahekümne rubla eest nägu tantsiti seelikuid veidi kõrgemale tõstes laudade peal kankaani ja lasti endale välja teha kõike, mida hing ainult tahtis. Ettekandjad küsisid igasuguste, ka toimumata jäänud, teenuste eest jootraha ja lõppkokkuvõtteks võib öelda, et sel õhtul olid Volgas õnnelikud kõik.

Hommikul kella kümne kandis tulid meie kangelastel jällegi silmakesed lahti ning mõni aeg hiljem lasti nad kainerist välja.

«Väga viisakas asutus,» leidis Vispel. «Siia tule või teine kordki.»

«Ah, mis sa patrad! Lähme parem bussijaama. Mul takso jaoks raha ei ole enam.»

Pärast pikemat otsimist leidis Ponn oma ärakäkerdatud kuue voodri vahelt viiskümmend kopikat, mis oli igati hea tulemus, sest bussipilet tagasi Pranglisse maksis nelikümmend kaheksa kopikat. Aga ükskõik kui palju Vispel ka ei otsinud, isegi kopikas jäi leidmata. Sõbrad ei heitnud meelt ja pohmelusest hoolimata kondasid nad läbi kogu Jaani kiriku ümbruse ja Hoiukassa taguse linnamüüri äärde jääva platsi, leides lõpuks lausa kolm täiesti tervet õllepudelit. Nende eest saadi Leninakani poe taara vastuvõtus kuuskümmend kopikat ja nii said mõlemad mehed selle päeva teisel poolel elusa ja tervena koju tagasi. Mida nad seal siis oma naistele seletasid, sellest ajalugu vaikib, aga üks oli küll kindel – muretum tulevik võis jällegi natuke oodata.