GLOBALISM Rahvuriikide kadumine võib tähendada utoopia võimalikkust

Foto: Midjourney AI
Olavi Ruitlane
, toimetaja
Copy

Eestis on sõnal ja mõistel globalism kehvapoolne varjund. Globalist on tajutavalt see tegelane, kes järjest enam kaasaegsetele ülemaailmselt levivatele hüvedele andudes varem või hiljem kihnu seelikule, regivärsile ja lõpuks Carl Robert Jakobsoni Linnutaja talumuuseumile tule otsa paneb. Ja siis neid Coca-Colaga kustutama hakkab.

Ülo Mattheus kirjutas ERR-i arvamusartiklis, et Kanada Summerside'i baptistikogude pastori Ian Kurylyki arvates on globalism saatana õel plaan, et luua ülemaailmne kurjuse impeerium. Mattheus tõi välja ka Ungari Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei poliitiku András Aradszki, kes on saatana kehastusena ära nimetanud filantroobina tuntud George Sorose. Tõepoolest kristluse fundamentaalsetest alustest järeldubki, et kõik, mis pole Jumalast, pärineb saatanast.

Rahvusvahelise Valuutafondi definitsiooni järgi on üleilmastumine kaupade, teenuste, kapitali, teadmiste ja tööjõu vaba liikumine ning maailma majanduse üha suurem integreeritus. Globaliseerumine on samas ka nähtus, mille kontekstis ei saa rääkimata jätta rahvastikurändest ja kliimamuutusest.

Rahvuslaste seisukohalt on globaliseerumine ohuks väikestele rahvuskultuuridele. Globaliseerumine tähendab nende mõistes kultuuride segunemist ja väikeste kultuuride hajumist suurtes. Mina selles nii kindel ei oleks. Kohe kindlasti pole mul usku eesti keele kadumise osas – üleilmastumisega kaasnev paratamatu rahvastikuränne toob negatiivse iibega väikeriikidesse keelekasutajaid pigem juurde. Jah, võib-olla kaotame rahvusriigi ja selle asendab keeleriik, ei muud.

Millest me rahvusriikide kadudes ilma jääme? Rahvusriigid on olemuselt algupärased sõjalise eskalatsioonivõimalusega kultuurikonfliktid. Rahvuskultuurile tuginev rahvusriik kultiveerib teiste omasuguste seas ühendava asemel kultuurilisi erisusi. Eesti on väga armas ja leebe rahvusriigi näide. Tingituna oma väiksusest, ei kujuta me tõepoolest kellelegi ohtu. Sõltuvalt oma haavatavusest oleme sunnitud olema demokraatlikud ning omama häid ja tugevaid partnersuhteid, mis enamatel juhtudel lasebki meid kena väikeriigina ilma käsi määrimata eksisteerida. Vahel harva tuleb siiski ka veidi räpasematele paberitele alla kirjutada, juhtudel kui partnersuhe nõuab kellegi Saddami või Gaddafi mahalöömist.

Aga küsimus oli, millest me rahvusriikide kadudes ilma jääme? Venemaa ja Hiina on rahvusriigid – mida olulist maailm nende avatud ühiskondadeks muutudes kaotaks? Nende rahvuskultuuri? Mis asi on rahvuskultuur? See on ühe või teise rahva kultuur, mida tema asualal valitsev riik oma rahva pärimuse ja loovisikute käest enda nimele omastab, niisamuti kultuuri toetades pidevalt juurde «ostab». Näiteks on meil 70 aastat pärast loovisiku surma tema autoriõiguse kehtivuse tähtaeg lõppenud ning tema teosed kõigile vabalt kasutatavad. Rahvuskultuur on rahvusriigi identiteedi üheks põhialuseks ning riik saab selle oma rahvalt. See on otsekui tähtajatu mandaat milleks iganes ja kui üks jõuline rahvusriik satub mõneks ajaks halbadesse kätesse, tekibki meil see, mis praegu on – Venemaa valitsus otsustab, et ukrainlased on tegelikult venelased, sõidab tankidega Ukrainasse sisse, mobiliseerib 300 000 kodanikku võõrale territooriumile kaitsekraavidesse, annab kokale automaadi ja kuna tal on selleks mandaat, ei ole tal tarvis selleks oma rahvalt mingit luba taotlema asuda.

Mulle näib globaliseerumine kõigepealt majanduslikest huvidest tingitud pool-iseenesliku halvasti toimiva protsessina. Bill Gatesid, Sorosed ja kuradid kuraditeks. Rahvusvahelise Valuutafondi definitsioon üleilmastumise kohta tundub kõige loogilisemana. Iseenesest oleks globaliseerunud ja ühtses rütmis hingava maailma puhul tegu ju suurepärase asjaga. Üheti asjadest arusaav maailm suudaks kokku leppida nii olulistes keskkonnaküsimustes kui ressursside ratsionaalses kasutamises ja jagamises. Aga seni, kuni meil on majandusvööndid, esimesse, teise ja kolmandasse maailma jagatud inimesed, ekspordi- ja imporditollimaksud, kaitse- ja tulutollimaksud, suurte rahvusriikide kultuurikonfliktid ja kõige lõppu kõigi osapoolte majandushuvid, on globaliseerumine kui selline suures osas utoopia.

Mingil hetkel tuleb keskkonna elamiskõlbulikuna hoidmiseks ning niisamuti ressursside ja nende jagamise osas vajalikud ülemaailmsed kokkulepped teha. Kui neid leppeid sõlmida ei suudeta, on inimkonna väljavaated viletsad. Globaliseerumine utoopiana sellise kõiki osapooli rahuldava kokkuleppeplatvormi moodustamisega selgelt hakkama ei saa. Eesti ajakirjandusestki on läbi jooksnud idee utoopilise maailmariigi moodustamisest, eks nende utoopiatega nii olegi. Kommunismgi sündis hetkel, kui ühel osal ilmakodanikest mõistus otsa sai, ning sajad miljonid inimesed üritasid piltlikult öeldes pronksiajast rauaaega astuda hetkel, kui raua sulatamiseks tarvilik tehnoloogia oli veel avastamata.

Kui juba utoopiate loomiseks läks, siis sellisest kokkuleppeplatvormist, mille loomisega globaliseerumine vajalikul kujul hakkama ei saa, võiks vähemalt fantaseerida. Et mis oleks, kui meil oleks näiteks 10 aasta pärast virtuaalreaalne veebiplatvorm, mille kauge esiisa oleks seesama praegune Eestile tuntust kogunud e-Eesti. Aga siis juba vituaalreaalne e-maailm.

Virtuaalreaalne, rahvusvaheliselt tunnustatud, globaalne, füüsilise territooriumita ülemaailmne e-riik oma seadusandluse, rahvusvahelise valitsuse, raha, e-teenuste ja kaubanduspiiranguteta e-kaubandusega. Hääleõigusega rahvusvahelistel foorumitel. Riik milles inimesed ei ole jagatud asualade, rahvuste, nahavärvide, seksuaalsete sättumuste, niisamuti esimese, teise ja kolmanda maailma vahel. Riik, mille kodakondsuse saamiseks piisab ainult maailmakodaniku vabast tahtest.

See olekski ehk see vajalik ühtne kokkuleppeplatvorm, otsekui inimõigustele ja inimeste võrdsele kohtlemisele suunatud ülemaailmne ametiühing, mille kodanikke ei piira territoriaalsed, rahvuslikud, majanduslikud ega keelelised piirangud. Utoopia küll, aga mis teha, kõik muud variandid tunduvad siinkirjutaja kitsast silmaringist ja ahtast maailmavaatest tulenevalt nutusemad.

Tagasi üles