PAASTUKUU 0.1 ⟩ Ramadaan 2023 algab sel neljapäeval ja esto-moslemid on valmis
22. märts 2023, 12:21
Üle maailma kostub teadaanne: «Moslemid tähistavad sel neljapäeval ramadaani algust.» Ramadaan ehk paastukuu ei toimu ainult kuskil võõras ja kauges riigis, vaid ka siinsamas Maarjamaal – meil on nii vanu islamiusulisi rahvaid nagu tatarlased, uusi tulijaid Senegalist Indoneesiani ning loomulikult ka kardula ja sousti peal sirgunud esto-moslemeid. Iseenesest teeme me moslemid nüüd kuu aega täiesti absurdset asja: poed on külluslikult varustatud ja konto peal nii palju eurosid ikka on, et miskit endale lubada saaksime, aga me võtame kätte ja hakkame nälgima. «Paastukuu» artiklisarjas kirjeldan, miks nii moslemid kui ka teiste uskude järgijad seda teevad ning kuidas keegi paastub.
Paast ei ole minu jaoks lihtne ettevõtmine ja ma ei saa ka peagi 19 aastat islamiusku olemist öelda rõõmuga: «Hurraa, jess, ma saan paastuda!» See vist ei peakski nii olema või vähemalt ma ei tunne nõnda. Paast võiks olla ikkagi mingisugune eneseületus – mitte piin, vaid proovilepanek. Kui äärmuslik see vaimu ja keha piiride kompamine olla võiks, et eneseületust kogeda, on loomulikult igaühe enda asi – mõni peab 10 aastat mäe otsas mediteerima ning mõnele piisab õhtuse näksimise ja krõbistamise lõpetamisest. Ent religioossed paastud kätkevad eneses väga kindlaid reegleid, millest, kuidas ja kui kaua paastuma peab, ning ramadaan ei ole selles osas mingi erand. Oh, ei, keelde-käske-tavasid on hulgi.
Võib öelda, et ramadaan on islamiusuliste paastukuu ja lihtsustatult tähendab paast meie jaoks seda, et kuu aega me ei söö ega joo päeval kuni päikeseloojanguni. See on see, mida tavaharidusega inimene teab või võib teada, trivia fakt, «Islam, 200, palun» Kuldvillakus. Enne paastutavast ehk toidust-joogist rääkimist, peaks selgitama ajalisi piiranguid islamiusuliste paastule, mida tähendab päev ja päikeseloojang. Moslemite ööpäevase rütmi ja ajatunnetuse määravad üpriski selgelt viis kellaaega, mis on meie usu jaoks primaarselt tähtsad. Need on viis igapäevast palveaega. Neid palveaegu nimetatakse vastavalt toimumisajale järgnevalt: fadžr ehk koiduaegne palvus, suhr ehk lõunane palvus, asr ehk pealelõunane palvus, maghrib ehk päikeseloojangu palvus ja viimaseks iša ehk öine palvus. Rääkides ramadaanist, on neist viiest kõige olulisemad kaks: fadžr ja maghrib.
Fadžri ja maghribi palvusega on suurema tõenäosusega tuttavad kõik inimesed, kes on mõnele islamimaale rännanud, ja enamasti räägitakse ühest võrratult heas toonis ja teisest tunduvalt halvemas. Päikeseloojangu palvus maghrib on inimeste mälestustes tihti positiivse filtriga – mõnus väliterrass ja loojuv päike, kümnetest mošeedest kostuv kakofooniline palvekutse ehk adhaan. Nii idamaine, nii maagiline. Seevastu varahommikune palvekutse pressib läbi hotellitoa akende ja kardinate ning häirib õndsat und. Moslemi jaoks tähistavad need kaks palvekutset ramadaani ajal ka paastumise algust ja lõppu: süüa-juua tohib kuni koidupalvuseni, peale seda läheb külmkapp tabalukuga kinni ja lahti tehakse alles siis, kui päike horisondi taha kukub.
Oluline on siinkohal märkida seda, et tihti öeldakse ramadaani kohta, et paastutakse päikesetõusust loojanguni. Ei, paastutakse koidukumast päikeseloojanguni. Kui loojumisega on asi lihtne, päikeseketta kadumist merre näeb isegi oma silmaga või vaatab pilvise ilma korral netist, siis koidukumaga on veidike keerulisem. Mida see üldse tähendab? Et hakkab koitma vä? Et taevas on kuma või? Jah, tegelikult nii see ongi – see hetk, kui ööpimeduse asemel hakkab peatselt tõusvast päikesest taevas kergelt heledamaks minema, siis on ka koiduaeg. Koraanis on ramadaani mainitud viiel korral ning üks salmidest annab edasi ka viisi, kuidas teada koiduaega:
«[...] Sööge ja jooge seni, kuni valge ja must niit on ühesugused enne koitu, siis paastuge jälle öö saabumiseni. [...]»
Eestikeelne Koraan 2007, tõlkinud Haljand Udam
Kui keegi peaks nüüd ette kujutama, kuidas ma seisan öösel rõdu peal, käes kaks lõngajuppi, ja ümisen vaikselt: «On koit, kuninglik loit, valguse võit äratab maa…,» siis kahjuks peate pettuma, sest palve kellaaegasid vaadatakse tänapäeval kas islamicfinder.com leheküljelt või mõnest spetsiaalsest telorakendusest. Ja see ei ole ka nüüd mingi õhtumaade teaduste hiljutine panus islamimaailma – astronoomia ja muud täppisteadused olid Araabia kalifaadis kõrgelt hinnatud juba sel ajal, kui eurooplased siplesid pimedas keskajas, ning erilist tähelepanu sai ilmselgelt ka palveaegade õige arvutamine. Islami vaimulikeks õppijad peavad ka tänapäeval teadma astronoomiast midagi, et just ramadaani ajal kuu ja päikese järgi õigeid asju teatada.
Ilmselgelt ei ole minusugune humanitaar korralikku haridust saanud ja seetõttu otsin ma õigeid kellaaegasid taeva asemel internetist ning veebi-astronoomide sõnutsi on 23. märtsil ehk 1. ramadaanil Tallinnas koidupalvus kell 4:20 öösel-varahommikul. Päikeseloojangu palvus on islamicfinder.com järgi kell 18:40, ilm.ee järgi loojub päike kell 18:39 ja astronoomia.ee järgi 18:42 – hoiatan, et kui juba päikeseloojangu kellaaeg on veits lucid, siis selline segadus käib kaasas ka teiste ajaga seotud reeglitega, aga sellest juba hiljem. Väikese arvutuskäiguga selgub, et esto-moslemid peavad esimesel ramadaanipäeval paastuma 14 tundi ja 22 minutit – on seda palju või vähe?
Uus popp asi tervise ja fitnessi maailmas on vahelduv paastumine ehk intermittent fasting ja tean inimesi, kes teevad 16:8 skeemi: 16 tundi paastumist ja 8 tundi söömist. Nende jaoks ei ole see 14,5 tundi söömata olemist midagi ülemõistuse keerulist. Muidugi mahub neil selle 16 tunni sisse reeglina ka öise une aeg. Üsna pea 19 aastat tähistava esto-moslemina pean samuti tunnistama, et hetkel on asjad üpriski lebod, sest 2013. aastal oli ramadaan juulikuus – islamikalender põhineb kuutsüklitel, mis on 11-12 päeva aastas lühem kui päikesekalender, ning seetõttu liigub ramadaan iga aasta selle võrra ettepoole. 2013. ramadaanil tuli paastuda ligemale 20 tundi: koidupalvus oli kell 2:30 ja päikeseloojang kell 22:40. Ma ei tahaks praalida, aga ma tegin selle ära ja see oli ikka päris korralik proovilepanek. Ka selle aasta ramadaani 14 tundi ja 22 minutit saab olema proovilepanek, kuna moslemite paast ei hõlma ainult toitu – meie paastul on üks väike lisanüanss.
Põhjus, miks ma hakkasin islamiusu paastu kirjeldama just läbi paastu alustamise ja lõpetamise kellaegade, peitub islami paastu lihtsuses: kui mitmete uskude puhul räägime me paastu puhul konkreetsest dieedist, mille järgi osad toidud on lubatud ja teised on keelatud, siis ramadaani ajal ei tohi paastuv inimene süüa mitte midagi. Lihtne. Alates koidukumast kuni päikeseloojanguni ei tohi paastuv inimene süüa ühtegi raasu toitu, vahet pole, kas tegemist on räpase mäki või üübertervisliku mahetoorveganhalaal söögiga – miski ei tohi üle huulte kõhtu minna. Aga äkki saab kuidagi midagi süüa, et teeme näiteks smuuti või midagi sellist? Lihtsus läheb veelgi brutaalsemaks, sest ramadaan on kuiv paast, mis tähendab seda, et ka juua ei tohi midagi – ei smuutit, mahla või teed, isegi vett mitte. Jaa, isegi vett mitte.
«Kas see ei ole ebatervislik? Vett peab ju jooma!» Olen viimased 10 aastat suht korralikult iga ramadaan paastunud – esimesed kaheksa aastat olin veits lohakas, mea culpa, mea maxima culpa – ja olen elus. Nii on ka ülejäänud miljard ja pluss moslemit. Elus ja terved on ka teiste religioonide esindajad, näiteks osad ida-kirikute liikmed ja õigeusklikud, kes nimetavad söögita-joogita paastumist mustaks paastuks. Kuna toidust-joogist on tegelikult hiiglama palju rääkida – kes ja millest paastuvad, mis toite süüakse ramadaani ajal ja millest paastuvad kristlased, mis toimub kehas, kui inimene ei söö-joo midagi jne –, siis tuleb vee mittejoomisest pikemalt juttu seeria järgmises artiklis.
Miks moslemid peavad ramadaani ja paastuvad? Vastus on tegelikult elementaarne: ramadaan on üks islamiusu viiest sambast ning see on kõigile usklikele kohustuslikuks tegevuseks. Paast ei ole selline asi, et ühe koolkonna tüübid ütlevad üht ja teised teist. Paast on kindlamast kindel asi, sest see on konkreetselt kirjas ka Koraanis:
«Teie, usklikud! Teilt nõutakse paastumist, nii nagu seda oli nõutud nendelt, kes elasid enne teid – võib olla, et olete jumalakartlikud –, [...] kindla arvu päevade vältel. [...] Ramadaanikuu ajal, kui läkitati Koraan, mis on inimeste juhataja ja selge juhatus ja vahetegija, peab see, kes kuud tunnistab, veetma selle paastudes.»
Eestikeelne Koraan 2007, tõlkinud Haljand Udam
Kui ma vastaks inimestele, et «ramadaani pidamine on Allahi antud käsk», siis mind vist cancel'dataks kui täiesti segaseks läinut, aga nii see lihtsalt on. Pehmenduseks võin selle ümbersõnastada kui «ramadaani pidamine on meie usukomme», moslemid teevad nii. Tihtilugu jääb see vastus mitte-uskliku inimese jaoks ebapiisavaks, põhjendus ei kliki tema mõttemustritega. Tehaseseadistuste kohaselt lükkub dialoogi järgmisteks küsimusteks: «Aga ikkagi, miks? Mis põhjusel? Mis sa sellest saad?» Enamus moslemeid liigub seejärel teisele dialoogi rajale, oleks võimalik vastata «Paradiisi saan!», ent see tundub taaskord teekonnana cancel'damisse.
Kuna mitte-usklikule inimesele ei ole hingepääste eriti ratsionaalne tegevus, siis püüame me ramadaani seletada läbi positiivsete mõjude, keha- ja mõistusepääste: paastumine on hea tervisele, nii füüsilisele kui mentaalsele; aitab enesedistsipliini arendada; paastumine aitab edendada empaatiat vaeste ja nälgivate inimeste vastu. Siia juurde võib rääkida ka sellest, et vanasti olid keerulisemad ajad ja ramadaan jäi kuumade suvekuude järgsesse aega (Araabia poolsaare kalender oli kunagi ka aastaegade/päikese põhine) ning toitu pidigi arukalt tarvitama. Et ka tänapäeval peaks me mõtlema säästlike eluviiside peale, mitte raiskama toitu ja mitte sööma ebatervislikult palju... Kuigi mulle meeldiks olla igati sarkastiline realist ning eemaldada tagantjärgi tarkused ja ratsionaliseerimised, siis tegelikult on kõiges eelnevas tõtt – ramadaan aitab arendada distsipliini, empaatiat, kindlameelsust, näha maailmas valitsevat ebavõrdsust ja enda osa selles maatriksis, tugevdada meelsust üleüldise sotsiaalse olustiku parendamiseks. Ramadaani pidamine viib mind üheaegselt taevasse ja toob maa peale.
Mis eristab paastu dieedist ja asketismist? Mõiste «paast» on ideeliselt religioosset päritolu või on olnud seotud enamasti mingi usuga. Hetkel on see vastavalt üldisele sekulaarsusele omandanud ilmaliku tähenduse – paastuv inimene ei ole ilmtingimata usklik inimene ja paastuda võidakse puhtalt tervislikel põhjustel, nõnda, et sellega ei kaasne kindlat religioosset mõõdet. Kui asendada «religioon» fluiidsema mõiste «spirituaalsusega» ning näha enda keha ja vaimuga tegelemist üleüldisemalt uus-spirituaalsusena, siis võib loomulikult leida sarnasusi ja ühisosasid. Miskit, mis on formuleerumas traditsiooniks, isegi kui tegemist on individuaalse traditsiooniga. Samas – ja ma ei tahaks nii teravalt vajutada, aga vahel peab – on ramadaan ja vee-, smuuti- või värskekapsasupi-nädal ilmselgelt veidike erinevad asjad. Religioosse paastu puhul teevad paastujad lisaks kindlale toidudieedile ka usuga seotud tegevusi nagu näiteks palvetamine või peavad paastuga seotud jumalateenistusi. Need tegevused on aga seotud juba teiste inimestega ja suurema kogukonnaga. Mängus on lisaks enda kehale ja vaimule ka suhted Jumala ning teiste inimestega.
Religioossele osale lisaks erineb paast dieedist ajaliste piirangute tõttu: dieet on toitumisviis, -tava või -harjumus, mis on mingitel põhjustel kas alaline või lühiajaline, ent pigem mitte iga-aastaselt korduv ja tsükliline. Paast seevastu on korduv, see on kalendriliselt paika sätitud naasma igal aastal. Kuigi see ei ole tavaline, siis tean ka inimesi, kes ei ole usklikud, ent paastuvad kord aastas teatud ajal, näiteks kevadel, kui on kristlaste paastuaeg. Kui tegemist ei oleks tsüklilise ja korduva tegevusega ning lisaks lihtsalt dieedipidamisele on ka religioosne mõõde, siis saame rääkida juba asketismist ehk toorelt öeldes lihasuretamisest, kus maine elu on jumaliku dimensiooni kõrval muutunud teisejärguliseks ning võib-olla isegi segavaks faktoriks. Ärge muretsege, ma sellist level up'i ette ei võta. Veel. Vist.
Lõpetuseks pean ausalt tõdema, et ma olen veits närvis ja ärevil nagu igal aastal, sest elu muutub suht kardinaalselt: jumal-teab-millal söömise asemel pean ootama kindlaid kellaaegu; kaob ära kohvitamine ja tobitamine, et käima tõmmata ja maha rahustada; ma olen väsinud päeval ja suht ergas öösel. Aga ma olen valmis. Vist. Või noh, pean olema valmis või siis leppima sellega, milline olen. Ma asun paastuma pidevas nikotiinivaeguses oleva ja veidike rasvunud kehaga, mis tegelikult on võimeline tegema sporti, aga ei viitsi. Mul ei ole hetkel erilisi mentaalseid või emotsionaalseid probleeme. Mul on tegevust ja motivatsiooni ning tegelt on kõik hästi. Selle keha ja mõistusega on hing, mis käitub religioosselt suht okeilt – ei patusta eriti räigelt ja paneb keha ning mõistuse regulaarselt Jumalat teenima. Ees ootab 29 paastupäeva ja seega jääb üle vaid soovida «Ramadaan mubaarak!» kõigile – seda võiks araabia keelest tõlkida kui «Õnnistatud ramadaani!», aga minusuguse esto-moslemi meelest sobib ka täiesti lihtsalt öelda: «Hääd ramadaani!»