YPSILONI PSÜHHOLOOG ⟩ Niisiis, kes meist on normaalne? Mitte keegi

Ma olen psühholoog ja ma ei ole tegelikult normaalne. Normaalse psüühika mõiste on muidugi väga ebamäärane asi. Ma olen suuresti loobunud inimesi selle järgi määratlemast, kui roll vähegi lubab. Aga psühholoogil tuleb aeg-ajalt teiste inimeste vaimset seisundit hinnata ja ajapikku loksub pilt ka iseenda kohta paika.

Niisiis, olen ma psühholoog ja mul on oma segase minapildi kinnituseks erinevaid vaimseid häireid – krooniline depressioon, ärevushäire ja ATH. Kui terve inimene sooviks üldse endale igapäevatööks teiste hädade ära kuulamist? Kui heas korras saab olla filter, mis on mõeldudki teiste hädasid ja viletust läbi laskma? Okei, ma ei jäta oma klientide jamasid üldiselt endasse sisse ja teinekord saan ma nende probleeme lahendades hoopis ise nende käest abi. Ainult teinekord, üldiselt on targem oma eraelu ja diagnoosid enesele hoida, aga vahel, jah, on patsientidega oma probleemide jagamine neile lohutav.

Ja nii nad tulevad uuringutele, nõustamisele, teraapiasse. Erinevad inimesed, erinevad taustad, erinevad probleemid. Ühel patsiendil olid kodus liivahiired. Need jooksid tal vabalt mööda elamist ringi ja ta pidas neid oma perekonnaks. Tavalised liivahiired, ootasid teda koju, tulid talle kaissu magama ja ta pidas lähedust nendega olulisimaks suhteks oma elus. Kuidas nüüd hinnata, kui normaalne on liivahiirtega oma muredest rääkimine või nenedega perekonna loomine? Mida liivahiirele sünnipäevaks kinkida? Kuidas liivahiired suguvõsa kokkutulekuid korraldavad? Samas ei tundugi liiga ebanormaalsena – inimesed vajavad enda kõrvale kedagi, teinekord piisab lihtsalt hiirest.

Ja siis tuleb vastuvõtule mees ja ütleb, et tal pole depressiooni pärast raha, ta on ülekaalus, ta on kole, tal ei ole tööd, ta elab ema juures ja tal pole kunagi naistega suhteid olnud. Ma vaidlen vastu, et, kallis inimene, teil on depressioon selle pärast, et teie elu on sitt! Depressioon on tagajärg, mitte põhjus. Patsient polnud sellega rahul. Tema tahtis oma imevale elule põhjendust ning talle sobis selleks tagajärg põhjusest paremini. Kliendil on õigus oma narratiivile. Kinnitasingi siis, et mitte keegi ei saa talt ära võtta õigust elada halba elu ja olla depressioonis.

Ja vahel tundub mulle jälle, et mu kliendid on minust oluliselt normaalsemad, nad lihtsalt ei tea seda. Neil pole vastavat väljaõpet, mille alusel normaalseid inimesi pähklitest eristada.

Ma olen täis-nuts ja sageli olukorras, et patsient aitab oma probleemi ja sellele koos leitud lahendustega hoopis mind. Kuulan ja teen enda jaoks märkmeid. Psühholoog ongi tavaliselt inimene, kes õpib selle ameti, kuna ta ise on katki. Terve psüühikaga inimese huvi psühholoogia vastu oleks pealegi ebaterve. Psühholoogi isiklikud probleemid ei tee teda kuidagi halvemaks spetsialistiks, pigem kogenumaks ja empaatilisemaks.

Nii et laduge mulle aga ette. Näiteks sotsiaalärevust. Ma tean, mis tunne see on, sest ma olen selle kõik teismeeas läbi teinud. Kuni ülikooli esimese kursuse lõpuni olin sotsiaalselt halvatud. Mul vedas, sattusin hea psühholoogi juurde, kes oli omajagu peast segi, aga teadis, mis nuppudele vajutada. Toimin tänu temale tänini.

Tulge depressiooniga – ma tean! Olen krooniliselt depressiivne ning neelan ravimeid alates teismeeast. Mõnel juhul on ajukeemia toimimine krooniliselt häiritud ja see ei taastugi. Ma tean ja ma saan aru, mida tähendab, kui inimene tunneb, et ta elu on hall ja mõttetu ja sageli ei jätku isegi voodist välja tulemiseks jaksu.

Andke mulle ette suhteprobleeme. Jällegi – ma tean! Ma olen mitu suhet täiesti filigraanselt metsa keeranud, sest ma olen inimene ja elan esimest korda. Kas lahutatud inimene tohiks üldse olla pädev paariterapeut? Muidugi. Ma soovitan sageli inimestel südamerahus lahku minna. Tööst ja lastest koormatud lähedusepuuduses õnnetud elud ei ole kergemad variandid. Õpid natuke paarisuhte toimimise kohta ja mõistad, et su abikaasa ei olegi alfaisane ja koduhoidja ühes isikus. Tavaline mees. Siis hakkab spetsialist oma elu reformima. Pakkuge, kui paljud terapeutide abikaasad nende uute teadmiste üle õnnelikud on? Järgmisel hetkel on kõik need terapeudid lahutatute klubis.

Tööpäeva lõpus, pärast seda, kui ma olen tundide viisi kuulanud, kuidas sel või teistel on halb ja paha, olen ise tavaliselt heade emotsioonidega laetud, sest ma olen aidanud ja ka ise abi saanud. Ma sattusin lapsena perekonnas rolli, kus mul tuli ümbritsevate emotsioone ja käitumist tähelepanelikult jälgida ning ise sageli tasakaalustaja rollis olla. Ja täpselt seda sama teen ma ka täna, ainult et, jah, raha eest.