SÜVAHÄNG ⟩ «Guiding Light V» on tiksumiste tulem

«Guiding Light V» on osa lavastuste seeriast, mille eestikeelne pealkiri võiks olla «Suunav valgus». I, II ja III olid videoteosed ja IV oli kontsert-performance, mis toimus Kanuti Gildi saalis 7. veebruaril. Lavastuste kollektiivi kuuluvad Michaela Kisling, Till Megerle ja Artjom Astrov. Kollektiivi ennast võib Artjomi sõnul pidada poolfiktiivseks bändiks. Viies ja artiklis kõnealune lavastus valmis kolmenädalase residentuuri jooksul, kus kunstnikud töötasid pärast 7. veebruari kontserti. Lavastusel olid toeks kunstnik Andreas Harrer ja kuraator Aziza Harmel.

Michaela on põlvili maas ja keerutab juukseid. Till hüppab ringi, tantsib, headbang'ib. Artjom paneb kolm minutit puusalt räppi, kordab sõnu ja sülitab niivõrd halbu riime, et tal poleks ühelgi battle'il mitte mingit lootust, aga asi on vaibis. Ta röögib oma improloomingu vahele nagu jaapani muusik Keiji Haino. Ta teeb kerge fedora tip'i. Palun EKI ees vabandust selle võõrsõnade rodu pärast, aga ma õigustaks end täielikult sellega, et «Suunav valgus V» kubiseb materjalist, mida poleks ilma ingliskeelse internetikultuurita olemas, mille ~~~vaib~~~ on üpris konkreetne ja praegu veel raskesti maakeelde tõlgitav. Andeks!

Teos töötab kui audiovisuaalne kollaaž, kus on kesksel kohal video, millega on dialoogis publiku taga seisvad kunstnikud, kes võimendatud häälega videole lisavad. Heliliselt on kasutatud palju omaloomingulist muusikat. On ka seisvaid pilte ja elavat laulu.

Kuskil ühe veerandi peal näeme esimest korda kaadreid korterist, kust pärineb suur osa lavastuse videomaterjalist. Mind jäi kummitama nende kaadrite kummaliselt kõhe tunne. Häirivat nooti lisab rohekas white-balance. Meenub internetikultuuris tuntud «cursed images» nähtus. Kunstnikud jauravad ja süvahängivad, panevad räigelt hullu isegi. Sellises kõrgete lagede, suurte akende, ilusa parketiga kodanlikus korteris, millesuguseid on Viinis rohkem kui ratsamehel sitta (palun suvalise ropu seose eest vabandust, aga ma varsti jõuan selleni tagasi).

«Süvahäng» ehk deep hanging out on Aziza Harmeli väljapakutud kirjeldus Guiding Light'i kollektiivi loomeprotsessile: «See tähendab seda, et nad ei lähene ainult intellektuaalselt-teoreetiliselt koostööle, aga sinna põimub sisse ka «hängimine».» [2] Loomeprotsess võib kesta väga pikalt ning sõprus ja töö põimuvad omavahel täielikult. Eeldan, et Aziza Harmel tõi selle Clifford Geertzi sõnastatud antropoloogiamõiste teadlikult üle kunsti konteksti.[3]

Leian, et nad on omapärast teed pidi jõudnud afektini, milleni mitmed me kaasaegsed tahavad jõuda palju otsesemate vahenditega, mida võiks kohati nimetada witch-core'iks. Siin on loodud kõhe, habras meeleolu justkui väga minimaalsete, proosaliste elementidega. Nagu eelmises Artjomi ja Ruslan Stepanovi lavastuses, «Gangstarapis» on ka siin – kui nüüd inspireeruda sõbra Saara Liis Jõeranna arutluskäigust [4] tollest tükist kirjutades – vaja osata märgata struktuuriloogikat, mis ühendab kõiki tüki erinevaid osi. Seda, mis heliseb vaikusehetkedel. Nende kahe tüki puhul hindan kompositsiooni- ja tervikutunnetust ning stiilipuhtust.

Mitmete lavastuse osiste juures on tunda teatavat keskaegset hõngu. Võibolla eksin selle seosega täielikult, ma pole medievist, ja nii minu kui ka keskmisest suurema kultuuriteadlikkusega inimeste keskajateadmised põhinevad ränkadel üldistustel. Juba plakatipildil, mida ka teose alguses ja lõpus näeb, on mingit sorti ilmapuu kujund, kargavad triksterlikud figuurid, kujutamisviisis on teatav arhailisus.

«Guiding Light V» Foto: Kanuti Gildi Saal

Julgen pakkuda, et enamik sellistest mõjudest tulevad trio ainsalt pildiga tegelevalt kunstnikult Till Megerlelt, kelle töödes võib tunda segu 20. sajandi alguse ja keskaja pildikeeltest ning milledel kohtuvad maagilis-realistlik sündmustik, olmelisus ja teatav vägivaldsus. Ühel maalil kirvest õhus hoidev kiivriga mees, teistel sünged näod helendavate silmadega. Maalil agressiivne näoilmne, selle peale kuvatud tekst «Gimme yr phone», saateks moonutatud oigav hääl.

Lavastust saatvas muusikas on omajagu dekonstrueeritud akustilist kitarri ja flööti, mis loob sellise tunde, nagu oleksin mingis simuleeritud, glitch'ivas kõrtsus, kus tehisaruline trubaduur mängib mulle just seda kummaliselt jõnkslevat pala, sest kõik muud võimalikud lood on juba ära mängitud ja ta ei viitsi ennast korrata. Või mängib ta hoopis üht lõputut pala, sest ta on ju arvuti.

Pulssi ehk natuke kõrgemal hoidva nõiduslikkuse ja vägivaldsuse kõrval leidub teoses teine, meloodiline ja soe hingus. Seda esindavad kolmehäälne laul, humoorikad tekstid, nähtavasti improvisatsiooni tulemusel valminud osad, intiimne õhkkond, haavatavus, korduvalt nimetatav meloodiline energia. Laulutekstis «whatever it is / love provides / guiding light» leiame ühe vähese viite tollele suunavale valgusele. Erinevate afektide kohtumisel moodustub omamoodi eksistentsiaalne tervikpilt.

Struktuur on «Guiding Light V-s» justkui spiraalne. Ta lõppeb enamvähem samade elementidega, millega alustas. «It’s gonna cost us dearly»-le lisanduvad «scoundrels, imps, rascals, pranksters» – veel mingit keskaja tunnetust, ehk rohkem tolkienilikus fantaasiavõtmes –, valitud fraasid kesksest laulust ja mõned meloodilised laiendused. Meenub kuskilt raadiosaatest kuuldud üldistus, et keskajal oli maailm justkui valmis – sotsiaalne kord oli Jumala poolt määratud ja muutumatu. Lõpulaulus on paar muudatust, aga need on inimese vaba tahte väljendus. Üldjoontes on kõik juba peenhäälestatud ja valmis. Võibolla jõuame mingitel viisidel keskaegse maailmatunnetuseni tagasi? Vähemalt äkki mõned techno-utopistid tahaksid mõelda, et oleme liikumas tagasi vähem rahvuslusest mõjutatud maailma ja et internetis elutseb ühine globaalne kultuur (üks Jumala rahvas).

Igatahes, minu jaoks on süvahäng see, kui saan toda ratsamehe kujundit kasutada, sest ropendada on lõbus ja hängimine võiks ka lõbus olla. Või muul moel emotsionaalselt hingepuhastav, milleni juhatamist kunstiteosest eeskätt ootangi. Vahel võib ka piisata sellest, et etendajatel on nähtavasti lõbus.

Aga jah, süvahäng on teemas. Üks parimaid või üks ainsatest reaalsetest loometöö meetoditest, kui laiendada mõistet ka üksinda hängimisele. Minul isiklikult tekivad enamik ideid neil hetkedel, kui ma justkui «niisama passin». Mõistus hakkab ainult siis uute mõtetega enda meelt lahutama, kui mingi muu väline faktor seda ei tee. Igavus on teatud loometöö eeldus. Muidu, igapäevaselt tahan teha (ja tunnen, et pean tegema) igast erinevaid asjatoimetusi ja nii palju kui võimalik. Aju on ülekoormatud, kui on kogu aeg mõni kohustus või plaan, mõni järgmine asi kohe tulemas. Aga paksult täis pea ei suuda millegagi eriti hästi ja süvitsi tegeleda. Ehk siis: hängida, passida, süveneda!

Korra räägiks diipi panemisest ka. «Darkness within, it leads me like guiding light through the haze of this world» – sõnad lavastuse kesksest laulust. Nagu kaasaja metamodernses õhustikus kohane on otsekui kohustuslik, et siirust ja emotsionaalset mõju taotlevat lauset ümbritseb teatav iroonia. Paljudel juhtudel, ja tõenäoliselt ka siin, pole isegi tegu sihiliku ironiseerimisega, tihti toimub see automaatselt.

Et saaks ilma cringe'imata selliste emotsionaalsete nähtustega tegeleda, on kaasaegse (etendus)kunsti kontekstis tarvis taoliste lausete ümber sellist atmosfääri, mis lahustaks piinlikkustunde. Tähendab, vähemalt ise tundsin, et selles lavastuses oli sel lausel võimalus minuni jõuda. Iseasi, kuivõrd palju rõhku kunstnikud sellele panna tahtsid ja milline on nende seos selle lausega.

Üleüldiselt näib, et lavastuses «Guiding Light V» on kujundid allutatud hulgale tunnetele, mida nad esile kutsuda võivad. Ja seega jätavad nad väga palju ruumi, et mõelda omi mõtteid, luua omi seoseid. Olemata samas liiga suvalised, liialt seinast seina, ligadi-logadi. Kõik seisab ikka väga hästi koos ja õhku on ka küllaga vahel. Aga kui hakata ülemäära analüüsima ja tõlgendama, on oht sattuda puntrasse ja audiovisuaalne nauding enda jaoks ära rikkuda. Kordan siin end mõttega, et «Guiding Light V» tuum ei ole mitte lavastuse eraldi osised ja nende võimalikud ideelised seosed, vaid see värske ja paitav õhk, mis jääb nende osiste vahele.

VIITED

[1] – «Helikunstnik Artjom Astrov: oluline on toimuvat mõtestada», Nele Tiidelepp, ERR.

[2] – Ibid.

[3] – Süvahängi kohta loe lisaks näiteks SIIT. 

[4] – «Laulda laulu kinnise suuga», Saara Liis Jõerand, Eesti Teatri Festival DRAAMA 2022 blogi.