RAAMATUELAMUS ⟩ Märten Krossi «Hullumäng» on korralik lugemine

Ma ei tea, kuidas Märten Krossi «Hullumängul» õnnestus 2014. aastal ilmudes mul kahe silma vahele jääda. Romaani teema, kuidas nõukogude armeest hullumaja abil pääseda, on nii minul kui vist suuremal osal okupatsiooniarmeesse värvatud meestel vähemalt küsimusena mingi hetk peast läbi jooksnud. Hea, et vähemalt nüüd, Jes Kirjastuse toodetud kordustrüki peale, tähelepanu ära linkis.

Kross mainib romaanis 1988. aasta kevadet kui massilise lollimängimise aega. Mind värvati sama aasta kevadel. Tõmbasin end Võru sõjakomissariaati äraviimisele minnes meelsuse näitamiseks silmini täis ning üritasin «pidulikule ärasaatmisele» musitseerima pandud fanfaariga soldatilt kogu jõu ja osavusega pilli kätte saada. Mõistuse naastes olin Lasnamäe jaotuspunktis, jõudsin ka seal paraja jama kokku keerata. Mäletan enda ebakorrektse käitumise eest saadud mõnegi kaasmaalase etteheitvaid pilke.

Midagi keerasin ma oma reamehekarjääris selle jamaga metsa ja pidin Saksamaale saadetud saama. Järgneva viie päeva jooksul sõimasid ohvitserid mind Tondi kasarmus joodikuks ja vist ei peetud mind Saksamaa jaoks kõlbulikuks, kuna sealsamas Tondil tehtud kopsuröntgen näitas mu kopsus pirakat auku. Mul lasti mingist suurest põrandale valatud riidekuhjast endale sügelised selga tõmmata ja liinibussiga tagasi koju sõita.

Kahe päeva pärast, Võru polikliinikus röntgenis, väävlisalvist koosnevast sügelistekreemist haisedes, oli auk kopsust igatahes jäljetult kadunud ja kuu hiljem olin taas Lasnamäe jaotuspunktis ning sealt edasi nii, nagu läks... Alles teisel teenimisaastal kuulsin Moskvast pärit kaaslase suust kõiki neid sõjaväest ärasaamiseks tarvilikke peensusi, millest Kross oma romaanis kirjutab – lapsepõlves saadud traumadest, ärevusest, kurvameelsusest, ebamäärastest unenägudest, eikusagilt ilmuvast äkkvihast, paarist «ebaõnnestunud» enesetapukatsest. Ja jumala eest – hulluarsti ees üle mängimisest hoidumisest.

Keegi arvustajatest on aastal 2014 «Hullumängu» romaaniks olemise kahtluse alla seadnud, kuigi seda ta on. Selleks teeb ta juba suhteliselt ladus ja mõnus jutustamiskohtade vahel ajas edasi-tagasi navigeerimine. Mõnusalt vahelduvad kohalik Seewald, Riia sõjaväehullar ja toonane Tallinn. Samamoodi inimeste omavahelise suhtluse keel võrdlusena toonase ametliku suhtluskeele ja maneeridega. Toonase olustikuga suhteliselt hästi kursis olles võin kinnitada, et «Hullumäng» on 100 protsenti autentne.

Mainin siinkohal, et nõukogude ajal olid sõjaväehaiglad kõige pädevamad raviasutused riigis – kõige parema tehnilise ja ravimite varustusega, kõige adekvaatsema personaliga. Need olid iseenesest omaette sõjaväeosad ja sisuliselt võisid nad teiste väeosade arvamusele või soovile külmalt jala peale lasta. Ma sattusin aastal 1989. aastal Arhangelskis teenides haiglasse. Hammas oli nädala valutanud, väeosa medpunkti olin analgiinist puhtaks söönud ning seitsmenda päeva hommikuks oli parem näopool niimoodi üles paistetanud, et silm oli kinni, lõug ja kael asetsesid ühel tasapinnal ja kõrv oli nagu ebamäärane poolturses ollus lillaka kummipalli otsas. Selle peale lõpuks soostuti mind haiglasse laskma. Sõitsin sinna ise veoautoga, praporstšik kõrval. Sõjaväelaste hammaste raviks oli Arhangelski linnas sõjaväeline viiekorruseline stomatoloogiahaigla. Mind vastu võtma tulnud kapteni auastmes meedik vaatas mulle sekundi otsa, siis sõimas mind saatnud praporstšiku nagu kutsika läbi ja ütles, et mulle oli jäänud maksimum 2-3 tundi veremürgituse kätte maha kärvamiseni.

Kaks nädalat haiglas sees. Seal pakuti mulle lõpuks n-ö sanitarikohta. Nad oleks mind teenistuse lõpuni suva diagnoosiga sees hoidnud ning keegi poleks mu väeosast selle peale köhida julgenudki. Ma oleks terve teenida jäänud aasta kirgiise ja teisi põetada saanud, aga ma päriselt ei viitsinud. Mul oli oma väeosaski igati okei ja ma keeldusin.

Hullumajadega oli aga tsipa keerulisem. Nõukogude Liidu näol oli juba iseenesest tegemist kinnise hullumajaga ning see tuleb «Hullumängus» ka täiega välja. Riiklik hullumaja oli midagi sellist, mida praegu kannavad edasi näiteks uudised Põhja-Koreast. See on midagi sellist, kuhu hetkel Venemaa kiiresti tagasiteel on. Ühelt poolt kõlbasid nõukaaja spetshullarid teisitimõtlejate ja muu tülika kontingendi jalust ära saamiseks, teisalt oli tegemist raviasutustega, kus selgete diagnoosidega patsientidele toonaste teadmiste ja võimalustega abi anti. Piiripealsetega ei osatud aga muidugi midagi peale hakata ning nende üle otsustamine käiski täiesti subjektiivselt. Kergemate isiksusehäiretega või siis, jah, sõjaväest või millestki muust kõrvale hoidvad simulandid kuulutati mingis osas külma kõhuga kõlblikeks. Väiksem osa said endile paberite näol vabastuse. Tõenäoliselt oli hullumaja personalile ka mingi kindel lubatud hulluks tunnistatute protsent ette kirjutatud, millest üle minekul neil preemiad ära kaduma hakkasid.

«Hullumäng» on autobiograafiline romaan. Kuigi peategelase nimi on autori omast erinevaks muudetud, siis autori perekonnaliikmete kirjeldus ning raamatus oma nimega esinevad toonased tuntud ühiskonnategelased ei jäta selles kahtlust. Siinkohal on huvitav, et Krossi kohatised kirjeldused, mis oma dokumetaalsusega romaani piire lõhkuma asuvad, annavad raamatus mainitud päriselu tegelaste vajalikuks kohaloluks jällegi põhjenduse ja nad mõjuvad tekstis loomulikena. Ei tea, kas meelega tehtud või mitte, aga minu meelest on nii hästi.

Raamatu kallal on üldiselt vähe norida. Võib-olla ei ole kohati mõni lause see, mida ma tahaks, aga see ei pruugi samas ka paika pidada, kuna ma olen lugemise osas rikutud ning eelistan lugeda lauset nii, nagu ma ise kirjutan ja näen. Mulle oleks meeldinud küll, kui romaan oleks lõppenud naisliini jõulisema kokku tõmbamisega. See, kui ilusalt ja sundimatult Kross peategelase ja tema tulevase naise tuttavaks saamist lahti kirjutab, räägib muu taustal kuidagi väga siiralt lähedusest ja armastusest. Mulle jäi sellest lõpus veidi vajaka. Eks kui juba saad head, tahad seda veel ja veel...

Mis «Hullumängu» juures veel kena, on see, et autor ei ürita järjekordset «Švejki» kirjutada – sõjaväe või nõukaaegse olustiku kajastajate jaoks on see tihtipeale ahvatlevaks ja libedaks teeks. Nii et õnneks ei ole see järjekordse nõukogude eluga kokku puutunud kõvamehe praalimine. Kross mõjub sundimatult, saab loo jutustamisega veiderdamatagi hakkama ja lõppkokkuvõtteks jätab nii peategelasest kui iseendast sümpaatse inimese mulje.

Loomulikult leian ent mõttelt, et kuidas hullumaja tänaseid noorkodanikke elus võiks aidata. Neid, kes ajateenistusse minna ei taha. Või läheb nagu minul, kes umbes 2002. aasta paiku arvas, et oleks tore kergeid hullupabereid ja sellega seonduvaid hüvesid koos väikese töövõimetuskopikaga nautida. Manasin perearstile juba teadlikult ja värvikalt ette kõigest sellest, millest «Hullumängus» kirjas – rääkisin ärevusest ja muremõtetest, unetusest ja segastest unenägudest ning luiskasin sinna igaks juhuks juurde ka suurtes kogustes alkoholi, millest ma probleemide lahendamiseks abi olin otsinud. Seda muidugi selleks, et keegi ei kahtleks, et ma abi otsinud ei ole. Vastus laekus kuu aja pärast. Meedikute kolleegium leidis, et ma olen oma töövõimest tõepoolest ligi 40 protsendi ulatuses ilma jäänud, aga mitte vaimsete häirete, vaid alkoholi tõttu. Ja kuna mul ei olnud soovi joodiku diagnoosiga oma haiguslugu rikastada, lõppes ka minu proovitud hullumäng lihtsalt mulle ulatatud paberi mitte allkirjastamisega.

Nii et üks väga hea ja mõnusalt loetav raamat on poes. Olustik on usutav, ülesehitus korrektne – saan ainult soovitada. Minule jätkus pooleks päevaks. Päeva teine pool läheb, ja mõju aina kestab.