TSENSEERIMATA ⟩ Prohvet Muhamedi erinevad näod: «South Park» ja taanlaste karikatuurid
29. märts 2023, 15:42
«Stanley, saa tuttavaks Super Parimate Sõpradega! Buddha, kel on võime muutuda nähtamatuks! Muhamed, moslemite prohvet, kelle käsutuses on leekide jõud!» sõnab Jeesus Kristus. Kaadrisse ilmub noorem tõmmu mees heleoranži turbaniga, seljas kollane rüüb ja näol kerge habemetüügas. Tema kätest tulevad välja leegid, sest ta on koos teiste uskude esindajatega Super Parimate Sõprade nimelise superkangelaste meeskonna liige. Teadupärast ei tohi prohvet Muhamedi kujutada, aga peale selle osa linastumist juhtus see, et ei juhtunud midagi. Null protesti, null kaebust – maailm nägi ja liikus edasi.
«South Park» on tuntud vastuoluliste teemade kajastamise ja kuulsustele ärapanemise poolest – kunstiliselt pikki lõugu on saanud põhimõtteliselt kõik alates Paris Hiltonist ja Saddam Husseinist kuni põrguvürsti Saatana ja isegi Jumala endani. Ütlen alustuseks, et olen vaadanud seriaali ajast, kui esimest hooaega hakati Eesti telekanalites näitama, ja käinud isegi kinos esimest filmi vaatamas. Ning ma ei ole lihtsalt vaadanud, vaid süvitsi kogu lore'iga tutvunud, esimest kümmet hooaega vähemalt kolm korda läbi kerinud jne.
Ma tunnistan, et on olnud hetki, mida ma ei naudi: näiteks osa, kus Buttersile visatakse shuriken (Jaapani tähekujuline viskerelv) silma – see on minu jaoks suht hingekriipiv näide laste väärkohtlemisest. Samas pean ma tunnistama, et uskliku inimesena olen ma alati nautinud erinevate religioonide kujutamist «South Parkis», sest kõik religioonid on võrdselt saanud nii kriitikat kui ka esindatust. Pigem võiks «South Parkis» näha omamoodi kullastandardit – kui sinu religiooni üle ei ole «South Parkis» nalja tehtud, siis on see üleüldse olemas?
Episood «Super Best Friends» (S05E03) on religioosses mõttes täielik koorekiht «South Parki» osade hulgas, ent kahjuks on see prohvet Muhamedi kujutamise tõttu ametlikest kanalitest eemaldatud (torrent'ite ja stream'imisega leiab loomulikult üles). Osa algab sellega, et South Parki tänavatele ilmub David Blane'i nimeline mustkunstnik, kes teeb nii lahedaid trikke, et paljud hakkavad tema järgijateks ja astuvad blaintoloogide sekti.
Blaintoloogiat peetakse enamasti vihjeks saientoloogiale tänu ilmselgele homonüümiale ning samuti tänu sellele, et seda uususundit ja selle järgijaid on «South Parkis» kotitud kogu raha eest. Kuna osa lõpus teevad blaintoloogid massienesetapu, siis võib viide olla ka sarnastele USA religioossetele liikumistele – näiteks Jonestownile või Heaven’s Gate'ile, kus esimesel juhul läksid «vabasurma» 909 ja teisel juhul 39 inimest.
Sarja peategelased Stan, Kyle, Kenny ja Cartman ühinevad esiti blaintoloogidega, ent Stan saab aru, et midagi on valesti, ja otsib abi Jeesus Kristuse käest. Too viib Stani kohtuma Super Parimate Sõpradega, kelle hulka kuulub lisaks prohvet Muhamedile ka Buddha (budismi rajaja), Krišna (hinduistlik jumalus), Laozi (taoismi rajaja), Joseph Smith (mormoonide prohvet) ja Sea Man ehk Aquaman'i nimelise superkangelase sarnane tegelane. Lisaks on juudi päritolu sarja loojad lisanud seltskonda prohvet Moosese, kes on pigem «majasisene» AI kui füüsiline isik.
Ühesõnaga, kaetud on kõik suuremad religioonid (või siis USA kultuuri jaoks olulisemad) ning nali on pigem selle üle, et Jeesus Kristuse vee veiniks muutmise või paari kala ja saiaga tuhandete inimeste toitmise trikid ei ole üldse nii kõvad kui David Blane'i omad. Prohvetite ja jumaluste meeskonna siseselt käib nali aga hoopiski Sea Mani üle, kelle nime hääldatakse pidevalt semen'i ehk spermana. Sea Mani olukorda ei tee paremaks asjaolu, et tema ustavaks kaaslaseks on varblane ehk Swallow, kellele ta ütleb pidevalt: «Swallow, come!»
Mitte keegi ei tee konkreetselt nalja prohvet Muhamedi üle ning eelnevalt mainitud kolm nalja ja/või naljatasandit ongi peamised, mis «Super Best Friendsi» osas vaataja meelt lahutavad: ilmselge pila uususundi ja selle järgijate üle; vanade ja legitiimsete usundite ning uususundite vaheline hõõrumine, mille tulemusel on näha, et ka vanad usundid võivad mõttetud olla; superkangelaslike omadustega prohvetid ja jumalused mõnitamas fiktiivset superkangelast. Kõik saavad piki näppe, ent lõppeks võidavad Super Parimad Sõbrad.
Kuigi viiteid tegelikkusele on mitmeid, jääb «South Park» ikkagi multikaks ning ilmselgelt on Super Parimad Sõbrad pärismaailmaga ebakõlas olev kontseptsioon, nagu selgub ka Stani esitatud küsimuses: «Kas te tahate mulle öelda, et kuigi inimesed võitlevad ja vaidlevad erinevate uskude pärast, olete teie tegelikult sõbrad?» Kõikide religioossete tegelaste seast vastab just prohvet Muhamed esimesena talle: «Rohkem kui sõbrad, me oleme Super Parimad Sõbrad, kes soovivad võidelda õigluse nimel.»
Kuidas kõik see läbi läks ja miks see senini (vähemalt allakirjutanu jaoks) toimiv osa on? Lihtne vastus on, et aeg oli teine, väga-väga teine. Oli selline aeg, et prohvet Muhamed toimis animatsioonis pigem multikultuurse kaasamisena, et tema ja Stani vaheline dialoog oligi võimalik, et kõik religioonid võiksidki omavahel läbi saada. Aasta oli 2001 ja ameeriklased tähistasid iseseisvuspäeva, kui teleekraanil too osa jooksis. Täpselt kaks kuud ja üks nädal hiljem muutus aga kõik, sest üks radikaalsete vaadetega moslem saatis teised omasugused lennukitega USA-d ründama.
Loomulikult olid juba eelnevalt pinged õhus ja me ei pea rääkima siin isegi tuhande aastasest «tsivilisatsioonide kokkupõrkest», vaid lähiajaloost – MENA (Middle-East / North Africa) riigid kui endised kolooniad on pidevalt uuskolonisaatorite huvisfääris olnud (nii kapitalistlike, kommunistlike kui ka külma sõja järgsete vallutajate), vägivaldse araablase stereotüüp on püsinud Hollywoodi filmides selle algusaegadest ning peale teist maailmasõda asusid ebaõiglase kohtlemise osaks saanud moslemid terroriakte korraldama ning ei muutunud sellega oma kuvandit paremaks.
Juba eelnevale kobarjamale lisandusid bin Laden ja Al-Qaeda, globaalne terrorism, Afganistani ja Iraagi vallutamine. USA-st ja lääneriikidest said sissetungijad, läänemaailmas elavatest araablastest saavad võimalikud terroristid. Lisandusid rassism, ksenofoobia ja islamofoobia. Vastujõuna asus tööle multikultuursus ja globalism, võrdne kohtlemine ja sallivus. Üheaegselt tahame me kõik terroristid aatomiteks lõhata, neid võib piinata ja tappa, ning samas tahame elada õnnelikult kõik koos meie väikeses maailmakülas, laulda lõkkeääres kumbajaad ja süüa hummust.
Järgnenud 20 aastat oleme me elanud skisofreenilises maailmas, kus kõik peavad üheaegselt etendama positiivset stereotüüpi (tore, sõbralik ja avatud inimene) ja maha laitma negatiivset stereotüüpi (kuri, tige ja kinnine inimene) ning kõik peavad ettevaatlikult vaatama, et nad mingi sotsiaalkultuurilise miini otsa ei astuks.
Ilmselgelt võiks 2005. aastal Taanist alguse saanud prohvet Muhamedi pilapiltide skandaali/kriisi pidada just selliseks sotsiaalkultuuriliseks miiniks, mille otsa süütud karikaturistid astusid. Karikaturistid ongi enamasti süütud, vahel ka süüdimatud, aga 2005. aasta jamas on nende käed sama tindised kui Jyllands-Posteni toimetusel.
Kogu asi sai alguse sellest, et kirjanik Kåre Bluitgeni kurtis, et ta ei leia oma uuele prohvet Muhamedist rääkivale lasteraamatule illustraatoreid. Jyllands-Posten haaras sellest teemast kinni ja asus otsima karikaturiste, kes oleksid valmis joonistama prohvetist karikatuure – siinkohal tuleb tähelepanu osutada olulisele muutusele lähteülesandes, sest esiti oli tarvis illustratsioone lasteraamatusse, mitte karikatuure päevalehte. Lugu müüdi publikule nii, et meil siin Taanis on sõnavabadusega jamad lood, sest keegi ei julge prohvetit joonistada, ja seetõttu teeme me ettepaneku Taani ajalehtede illustraatorite ühingule, et saatke meile pilte prohvet Muhamedist.
Ühingu 42 liikmest vastas üleskutsele 15 liiget: 12 saatsid oma pildid, kolm keeldusid. Kolmest keeldujast üks teatas, et ta kardab, teine, et nad maksavad liiga vähe, ja kolmas, et projekti eesmärgid on tema jaoks liiga ebamäärased.
Peale karikatuuride avaldamist ei juhtunud sama, mis «South Parki» puhul. Oh ei, kõik läks täiesti lappesse – karikatuuridest tundsid ennast puudutatuna nii Taanis kui ka mujal maailmas elavad moslemid. Asju ei teinud üldsegi kergemaks Taani imaamid ja muud moslemitest juhtivisikud, kes asusid islamimaades pilapilte levitama ning lisasid päriselt avaldatud piltide juurde kolm fabritseeritud/võltsitud pilti, mis olid veelgi enam prohvetit mõnitavad.
Järgnesid kümned protestid üle maailma, Taani tooteid hakati boikoteerima, rünnati põhjamaade saatkondasid, islamimaade saadikud kutsusid Taani valitsuse liikmeid kohtumistele jne. Protestide käigus leidsid islamimaade radikaalsemad tegelased võimaluse rünnata kristlasi, valitsust, poliitilisi vastaseid ja muidu ebameeldivaid isikuid. Hukkunute arvuks on pakutud 100–200 inimest. Ja kõik see, sest üks taanlane teatas, et ta ei leia illustraatorit oma raamatukese jaoks.
Kujutame korraks ette olukorda, et näiteks Ypsiloni toimetus teatab, et meil on poliitiliste vaadete esitamisega probleeme, et meil on tunne, et inimesed ei saa vabalt enda meelt avaldada, et sõnavabadus on ohus ja muud jutud. Seega otsustame, et me teeme nüüd satiiriliste lugude kogumise, et kõik palun kirjutage naljakaid pilalugusid valitsuse, ministrite ja poliitikute kohta. Kui sellisele üleskutsele vastab palju inimesi, siis tekib tunne, justkui olekski probleem, et inimesed ei saagi ennast vabalt väljendada ja üleskutse oli täiesti adekvaatne.
Ja kui vastab vähe, siis on ka probleem, sest järelikult inimesed ei julge saata satiirilisi pilalugusid võimulolijatest, isegi välja mõelda ja kirjutada, vot nii hullud on need asjad siin riigis, täielik diktatuur. Kuradima nokk kinni saba lahti stsenaarium või mis? Aga kõige tähtsam oleks küsida, kas on üldse probleem või tegemist on fiktiivse, väljamõeldud ja provotseeritud probleemiga.
Bluitgen võttis enda sõnutsi ühendust kolme illustraatoriga, sellele ei ole keegi kunagi täpset kinnitust saanud. 42 ühingu liikmest vastasid 15 – vastamata jätnud inimeste põhjenduste hulka võib kuuluda asjaolu, et nad töötasid teiste ajakirjade ja -lehtede jaoks või et neid lihtsalt ei huvitanud sellise teemapüstitusega pildi joonistamine. Täpsemalt ei tea keegi. Art Spiegelman, geniaalne karikaturist, on kirjutanud neist pilapiltidest väga hea artikli «Drawing Blood», kus ta pakub välja, et see 129 dollarit, mis iga karikaturist sai, ei pruukinud olla paljude jaoks lihtsalt piisav tasu? Ilmselgelt peavad loovisikud tegema valikuid ja kõik ei ole väärt nende aega ega panust. Tagantjärele võib loomulikult tõdeda, et sellist honorari eriti ei eksisteerigi, mis vääriks igaveseks ajaks fundamentaalsete islamistide kill list'i jõudmist.
Skisofreenilises kliimas tegid ka kohalikud moslemid fataalse vea ja otsustasid eskaleerida siseriikliku probleemi ülemaailmseks. Taani moslemite esindajad kohtusid mitmete oluliste organisatsioonidega, valetasid ja/või muutsid mitmeid fakte ning tulemuseks on senini toimuv debatt sõnavabaduse üle, mille käigus on surma saanud liiga palju inimesi.
Üks asjaga seotud Taani moslemitest, Ahmed Akkari ütles 2013. aastal The Guardianile antud intevjuus, et ta reaalselt kahetseb «karikatuuride kriisis» osalemist ja Lähis-Idas ringi reisides probleemi üles kruvimist: «I want to be clear today about the trip: it was totally wrong.» Loomulikult oli see tema poolt mõttetu tegevus, sest need karikatuurid ise on tühised, halvad ja mis peamine – igavad.
«South Parki» tegijad ei jätnud sellise skandaali üle nalja viskamise võimalust kasutamata ja tegid 2006. aastal kaheosalise «Cartoon Wars Part I & II». Episoodid räägivad olukorrast, kus «Family Guy» multika loojad tahavad näidata prohvet Muhamedi oma sarjas ja maailmas tekib seetõttu täielik paanika. Kümnes hooaeg on üks halvemaid terves sarja ajaloos, pikk lugu, aga juba üheksandast hooajast hakkab asi väga viltu minema. Ka «Cartoon Wars» on halb ja just seetõttu, et asi muutub realistlikuks ja «South Parki» universumi sisesed dünaamikad on kadunud – prohvet Muhamed oli juba tegelane, teda on «South Parkis» kujutatud ning ta on universumi kohaselt elus ja terve, mitte mingi müstiline tegelane välismaailmas.
«Cartoon Warsi» ainuke naljakas moment on see, kui muidu animeeritud sarja on lisatud päris kaadrid ühest araabia keeles rääkivast mullast ning all olevates subtiitrites on teda tõlgitud ütlemas: «Seriously, «Family Guy» isn't even that well written.»
«South Park» teeb prohvet Muhamedi kujutamisega comeback'i aastal 2010, kui ilmuvad osad «200» ja «201». Super Parimate Sõprade klubi on tagasi, ent seekord ei ole vastaseks mitte David Blane, vaid kõik kuulsused, kelle üle sarja 14-ne hooaja jooksul nalja on tehtud – see nimekiri on väga pikk. Kuulsuste juhiks on Tom Cruise, saientoloog, kes tol hetkel oli üldsuse huviorbiidis Oprah saates diivani peal hüppamise tõttu. «South Parkis» tahab Tom Cruise röövida prohvet Muhamedi. Põhjuseks on see, et prohvetil on lisaks leekidele veel üks supervõime – nimelt ei saa ja ei tohi keegi tema üle nalja teha ning ilmselgelt on Tom Cruise'il seda hädasti tarvis.
Taaskord on fookus pigem kuulsuste üle nalja tegemisel, Super Parimate Sõprade klubi sisenaljadel ja -probleemidel (Sea Man on endiselt naerualune, ent Buddhal on tekkinud kokaiinisõltuvus) ja üleüldisel tohuvabohul, sest osadesse jookseb kokku nii palju erinevaid tegelasi 14 hooajast, et vahepeal võib pea täiesti sassi minna. Aga üheksa aastat hiljem on maailm muutunud ja prohvet Muhamedi näitamine/mitte näitamine on erinevalt «Super Best Friends» osast absoluutses fookuses.
Erinevalt «Cartoon Wars» osadest, võtab prohveti mittenäitamine aga palju koomilisema joone, kui neli aastat varem suudeti teha – prohvet on kohal, ta on karakter, peategelane, aga samas ei tohi teda näidata, keegi ei tohi teda näha. Müstilisus kasvab eksponentsiaalselt sellises olukorras.
Kokkuvõtteks peaksin ma kui moslem andma mingi konkreetse vastuse, et kas minu meelest tohib või ei tohi prohvetit kujutada. Prohveti kujutamise keeld tuleneb üldiselt asjaolust, et moslemid ei tohi kummardada kedagi teist peale Jumala ning ikoonides ja muudes religioossetes kunstiteostes nähakse ohtu, et keegi võiks neid hakata jumaldama. Sellega ei ole loomulikult välistatud prohveti kujutamine – teda on läbi ajaloo väga paljudes kohtades islamimaades ja mujal püütud kujutada ning temast esineb illustratsioone, kus tema nägu on nii varjatud kui ka varjamata. Anikooniline hoiak ei välista ka kultusesemete teket – mitmed religioossed esemed on islamimaailmas omandanud kultusliku staatuse, tänu millele peab neid hoolega hoidma ja kaitsma. Näiteks koraanid ja kõik esemed, millel on kirjas Jumala nimi – nende käsitlemine ilma rituaalse puhtuseta ja piisava austuseta on tabu, mida ilmaasjata ei ületata. Aga nendest teadmistest ei piisa hinnangu andmiseks.
Vaadates kahte ülal kirjeldatud olukorda ilma püüdluseta leida mingit ratsionaalset põhjendust, seletust tabule, keelule või neist üle astumisele, võin ma südamerahuga öelda, et prohvet Muhamed Super Parimate Sõprade meeskonna liikmena on lahe ja prohvet Muhamedi kaksteist nägu Taani ajalehes on igavad. Ma ei tea, kas nii saab väita, aga subjektiivselt nii lihtsalt on. Kui ma oleksin tollal olnud tattnina Taanis, siis ma oleksin arvatavasti vihane ja/või pettunud, sest nali kukkus halvasti välja ja tegelikult püüti lihtsalt kohalikke moslemeid mõnitada. Usuvahetajana Eestis, kes nägi prohvetit animatsioonis lahedaid asju tegemas, olemas sõbralik ja naeratav, olen ma väga rahul. Ma suudan reaalselt suhestuda selle tegelasega, sest ta on hea eeskuju, meeskonnamängija ja muud jutud.
Võimalik, et mõtisklemine selle üle, kuidas miski meid tundma paneb, pakub lahenduse küsimusele, kuidas peaksid inimesed tulevikus käituma. Küsi endalt, kas sa tahad elada pluralistlikus heategemise või ärapanemise ühiskonnas. Loomulikult on see subjektiivne, ent ilmselgelt saab inimene aru, mil ta teeb teistele head ja mil mitte. Aga ka see ei anna rahuldavat vastust, lahendust ning sellega jõuame probleemini, mis on väga paljude olukordade keskmes – inimesed tahavad alati ühest vastust, koherentset ja staatilist. Sama soovime me ka isikust rääkides – see isik võiks mitte sattuda vastuollu oma sõnades, püsida läbi aegade ühesugune ja näida kõigile ühtmoodi, nii on meil kergem teda kirjeldada.
See aga ei ole lihtsalt võimalik, sest me teame juba oma tuttavate hulgas inimesi, kes on ühel hetkel ühtmoodi ja teisel teistpidi, ühele inimesele sõbraks ja teisele vaenlaseks. Prohvet Muhamed ei ole selles osas erand, ka tema on aja jooksul muutunud, nii enda eluajal kui ka peale surma. Muutunud on inimesed, kelle mõistuses tema nägu ehk pale peegeldub, ja selles peitubki siinse loo tuum – see prohvet, kes on koos Jeesus Kristusega «South Parkis» või Taani ajalehekülgedel, on inimeste peegeldus ja 7. sajandil Araabia poolsaarel elanud isikuga on neil vähe ühist.
Vagad moslemid teavad prohvetit läbi traditsioonide – seda, milline ta välja nägi, kuidas ta sõi või kõndis. Neis peades on olemas kujutis temast ja see erineb Taani karikaturisti peas olevast kujutisest. Igaüks visualiseerib vastavalt oma võimetele ja nagu ma ennist mainisin, siis on prohvetit kujutatud tunduvalt rohkem, kui me arvata oskame: juudipäritolu ameeriklased teevad prohveti superkangelaseks, konservatiivsed taanlased terroristiks, iraanlased lisavad talle tuleleeke aupaiste asemel, orientalistidest eurooplased eksotiseerivad prohvetit õlimaalidel, mustanahalised Ameerika moslemid kujutavad teda aafriklasena jne.
Prohvet näib sellisena, nagu tema vaatleja tahab teda näha, ta ütleb asju, mida tahetakse kuulda. Ning kõige lõpuks peab meeles pidama seda, et kui prohvet suri, siis tuli tema tütar Fatima majast välja ja teatas selle ees olevale rahvahulgale: «Teile, kes te kummardasite prohvetit, teadke, et ta on surnud. Teile, kes te kummardate Jumalat, teadke, et Ta on elus ja ei sure kunagi.»