RELIGIOON ⟩ Kirik on inimese loomariigist välja tõstnud

Kummaline, et veel tänapäevalgi, ammu pärast relatiivsusteeooria tõestamist, ajastul, kui suvaline voogedastusplatvorm suudab oluliselt usutavamaid süžeesid välja mõelda, rajab masiivne osa inimkonnast ikka veel oma elud dokumentaalsete sugemetega ajaloolistele religioossetele müütidele.

Nojah, eks nii ole ka omamoodi lihtne. Pühakiri annab sulle 10 kõige selgemat ja mõistlikumat eluks tarvilikku käsku ja vagadus, tasuks veatuna elatud sõnakuuleliku elu eest, toob sulle lõpuks paradiisi. Pealegi on sul ka mingid volitused – Jumal tegi ju sinust maailma luues looduse ja teiste elusolendite valitseja.

Asi tundub hoopis nii, et kirik salgab evolutsiooni ja inimese loomset päritolu ning inimesel on seda labast ja sulaselget jama lihtsam tunnistada kui mitte. Ma ütlesin pool aastat tagasi oma kuueaastasele pojale, et ta on loom. Ei, ma olen inimene, vastas noorhärra. Inimene ongi loom, jätkasin mina. Ei, inimene on inimene, vaidles laps. Nüüdseks on ta lugemisoskuse omandanud, niipea, kui talle piiblilood kätte satuvad, on ta oma sisetundele kinnituse leidnud. Siit tuleb minu jaoks vastus ka küsimusele, kas me oleme siin maal kristlik ühiskond. Jah, nii kaua, kuni me eitame oma oma loomset päritolu, olemegi seda.

Inimesel on liigina ikka pagana hästi läinud. Me oleme planeedi vallutanud fetišeerimisvõimelised imetajad, kes müüvad oma emaste liigikaaslaste piimanäärmeid eksponeerides üksteisele kütust, toitu ja esmatarbevahendeid. Küsige prooviks oma kirikuõpetajalt, mida ta suurtest tissidest arvab. Ta ei ütle vastuseks, et need on lihtsalt ebamääraselt suured piimanäärmed. Pigem räägib ta nendega seonduvatest ihadest ja nende kontrollimisest.

Ja suurtes tissides polegi midagi halba, see on pelgalt liigisisene manipulatsioon, aga häda on selles, et kui Pamela Andersoni «pommid» ei suuda meid oma loomses päritolus veenda, siis nähtamatu loomse päritoluga kaasneva pagasi ehk instinktide osas oleme täiesti kaitsetud.

Loomne eluviis on olemuselt lihtne. Isend vajab oma liigi säilitamiseks territooriumi, toiduga kindlustatust ja liigikaaslasi. Kõigi kolme vajaduse tagamiseks on loomadel abistavad instinktid. Mida söövad aga väikestes soojärvedes happelises vees elutsevad kalad? Sageli suudavad seal valitsevates ekstreemsetes elutingimustes elada ainult haugid ja ahvenad. Vastus on, et haugid ja ahvenad muutuvad keeruliste olude ilmedes kannibalideks ning söövad hauge ja ahvenaid. Mida teeks hunt, kui ta oleks liigina edukas, kataks maakera ja kiskja tavapärane toidulaud kitsaks jääks? Hunt sööks hunti – mis tal muud üle jääks? Mida teevad maa peal kaheksa miljardit inimest? Looduslik toidulaud ei suuda juba ammu nende vajadusi katta ja kogu inimeksistents püsib põllumajandusel, karjakasvatusel ja neid koos hoidva teaduse imenippidel. Sedasama teevadki, mida ahvenad väikeses soojärves – pöörduvad omaenese liigi vastu.

Territoriaalsed konfliktid, korruptsioon, röövimised, vargused, vägistamised, teiseltpoolt vajadused soojätkamise, sotsiaalse suhtluse, liigisisisese tunnustuse, niisamuti kaunite esteetiliste ja emotsionaalsete laengute järele johtuvad kõik instinktidest. Inimese loomne päritolu on nii tugev ja kõigutamatu, et intellekt, mõistus – see, mis teda liigina üliedukaks on teinud – ei ole tema instinktidepagasi üle suuremat kontrolli saavutanud. Inimene meenutab pärmi. Selle imepärane võime suhkruses ja happelises keskonnas alkoholi toota lõpeb sellega, et tema iseenda toodetud alkoholisisaldus saab talle lõpuks saatuslikuks.

Siin kiriku veresüü asubki – see on pühakirjaga inimese loomariigist välja tõstnud, temast selle valitseja teinud ning võtnud temalt sellega vastutuse ja kohustuse iseennast valitseda. Ja seda juba aegu enne, kui globaalsed kliimaprobleemid, territoriaalsed ja toiduga kindlustatuse küsimused teravamalt päevakorda tõusid. Kirik tegeleb instinktide allasurumisega, mitte intellekti instinktide ette toomisega. Andes inimesele kaasa sünnipärase süü ja lubades oma ettekirjutuste järgi elamise eest väärilist tasu, on kirik seesama ahvatlev kurat ja põrgu, mille eest ta ise hoiatab.

Natsid tegid ju sisuliselt täpselt sedasama – tõstsid aaria rassi teistest kõrgemale ja alustasid teiste hävitamist. Juhtivad religioonid on terve inimkonna planeedi ökosüsteemist kõrgemale tõstnud ja tagajärjed ei ole paljulubavad.

Mis või kes on siis Jumal? Ja kas üldse on? Muidugi on. Jumal on looja ja ta looming kokku ning inimesel on selles osadus. Kui see looming on simulatsioon, oleme osa selle simuleeritust. Kui see looming on maavälise intellekti läbiviidav labori- või teatriprojekt, oleme äädikakärbsed purgis või laval. Kui see on, nagu mulle tundub, mingi suure pauguga nullist alanud pikem ja ei tea millega lõppev evolutsiooniprojekt, on Jumal see, kes selle palli veerema lükkas. Inimese asi on hommikul aknast välja vaadates selle projekti jumalikkusest tunnetuslikult aru saada ning oma enesealalhoiuinstinktist tulenevalt sellest võimalikult kaua ja mõistuspäraselt osa võtta.