MORTAL KOMBAT ⟩ Ratas vs Kõlvart – see strelka saab olema legendaarne!

Ei, nad ei ole samas kaalukategoorias. Ei, nad ei võitle samas tehnikas ega alal. Ja ei, see ei ole MMA. See on elu, see on tänavad, see on strelka. Ja see saab olema legendaarne, sest üksteise vastu astuvad mitte titaanid, mitte jumalad, vaid inimesed meie seast, omad mehed.

Ühegi teise erakonna sisevõitlus ei saa olema nii huvitav kui see, sest lahingusse astuvad tõelised sõdalased. Kõlvart ja Ratas on kaks täiesti erinevat võitlejat – osati on tunne, nagu mängiks Mortal Kombatit ja valikust ilmuvad ekraanile vastuolulised karakterid. Aga me kõik oleme kotti saanud täiesti uskumatute vastaste käest. Ready, fight!

Ratas on see suur sõdalane, muidu tsiviilis sõbralik nagu karumõmm, ent lahinguväljal hirmuäratav ja kardetud sõjard. Hiiglasemõõtu Ratase sees on aga terve ajalugu Jürisid, kelle kogemused on Ratase sellesse hetke veeretanud. Ta oli raudselt väiksena ka suur – see suur poiss klassis, kellega kõik väiksemad kuked tahtsid mõõtu võtta. Me oleme kõik seda näinud, rusikad lendavad, sest suur poiss ei tunne valu ja saab kõigist võitu.

Aga ei, me teame, et see hurt'is, et kõik löögid olid valusad, ent Jüri võttis need vastu ja elas üle. Ta tegi sporti ja sai tugevamaks, kasvatas enesedistsipliini. Jürist sai mees – tugev, sõbralik ja, mis peamine, rahulik mees. Seda oli tal tarvis, sest kuidas muidu oleks ta üle elanud kõik need 300 aastat Helmetega EKRE ikkes. Ma ei tee nalja, sest iga normaalne inimene, kes on tema mõõtu ja kel ei ole absoluutset kontrolli oma emotsioonide üle, oleks Helmed vähemalt 70 korda Stenbocki majas ära kägistanud. Ja väga suur osa elanikkonnast oleks selle talle andestanud.

Aga ei, Ratas neelas löögid alla, berserk mode ei tulnud peale ja ta suutis külmavereliselt selle pasa üle elada. Elas üle, et valmistuda tõeliseks võitluseks, mida ükski restorani laulik või pankrotistunud restoranipidaja talle pakkuda ei suudaks. Ratas ootas hetke, mil Kõlvart on valmis.

Kõlvart on see väike sõdalane – kiire ja paindlik, leidlik, ent samas iidseid traditsioone austav. Ka Kõlvartis on ajalugu, veidike kreisim kui Ratasel, ent samas nii reaalne ja nii oma. Kõlvartis on väike Mihhail, kes oli ka väiksena väike ja sai seetõttu rusikahoope maitsta. Aga väike Mihhail hakkas tegelema taekwondoga, veetis 17 aastat Himaalaja kõrgustikes meistrite rusikate all teadmisi omandades ning naases triple whopper super musta vööga. Võõrsil oldud aeg oli Kõlvartile hea ning õnneks ei unustanud ta oma juuri, südames on ta endiselt Lasna, east side for life. Aga tänavad on ettearvamatud ja Kõlvart koges elumuutvat sündmust, tragöödiat, mis on oluline osa tema origin story'st – tema sõber hukkus tema autosse paigaldatud pommi tõttu. Iidsed võitluskunstid, rajooni elu ja tänavatarkus, kolossaalne tragöödia – sellest vormub inimene, kes on enesekindel, sihikindel ja löögikindel. Sellest vormub mees, kes kannab nii kimonot, Adi tracksuit'i kui ka ülikonda. Mees, kes fiilib oma inimesi ja ei lase suvalisel välismaalasel heast peast Laagna teed kinni panna, et mingit filmikest käiata. No, Nolan, no-no-no!

See strelka saab olema legendaarne, sest vaatajad on õnnelikud nii Kõlvarti kui Ratase võidu korral. Ja vaatajad on kurvad nii Ratase kui Kõlvarti kaotuse puhul. See saab olema sama, kui omavahel võitleksid Kung Fu Panda ja Bruce Lee – see on nagu koolibride tants, jakkide kevadvõitlus, sookurgede kuramaaž. Kas maailm on peale seda samasugune? Kas me oleme samad, kui tunnistame midagi nii suurt ja võimsat? Strelkani on veel aega ja mehed valmistuvad. Vähemalt Ratas on asunud arendama teist poolt endas ning komando-stiilis puupalki kandev hiiglane liugleb tantsuplatsil kui liblikas. Eks näis, kas mesilasena torkab tema või Kõlvart.