Ta kõndis mööda silda. Nagu tavaliselt. Nüüd jäi Liina millegipärast seisma. «Traaa, ma pean üle selle silla saama, mul on kesklinna vaja,» mõtles ta. «Martin ootab mind.»
Kell oli 2 öösel. Pärnus oli vastikult külm ja niiske. Ta oli nagu ikka, poolpaljas. Ta ei kartnud midagi. Ta vanaema oli Siberist läbi käinud, Liina ise ainult kõikidest kesklinna kõrtsidest. Tal polnud midagi karta.
Liina oli teiste meelest vaikne ja mõtlik tütarlaps, ei jäänud silma, ei seganud kedagi. Oli alati tasakaalukas ja sõnades napp. Ta ei jäänud ette. Selline õbluke. Kõhnem kui vari, naljatles tema tollane peika.
«Sind ei näegi ju kui sa tuled, sa oled vaim!»
«Väga naljakas, sitapea. Ma võiks su munni kohta sama öelda.»
Tegelikult Liina ei öelnud talle kunagi nii. Ta ei arvanud, et see oleks vajalik. Las poiss olla pealegi enda arust vaimukas. See ei häirinud teda.
Telefon. «No, kus sa jääd, Liiinutškaaa? Me ootame sind. Kõik tahavad edasi minna, me oleme pea kõik õlled ära joonud, lähme edasi Veerevasse. Tule ruttu. Kamoonnnn, jõuad ikka tulla?»
«Oot, ma pean natuke mõtlema, mul läheb veidi aega, aga ma olen sillal, küll ma tulen. Oodake mind ära. Ma tulen.»
Ta jäi seisma. Vaade üle aastate.
«Pärnu sild. Ma ei satu siia enam nii tihti ja bussist ei näe midagi peale teiste seljakottide ja persete.»
Udu ei kadunud kuskile, vastupidi, tundus, et see aina pakseneb.
«Vittu küll, ma ei viitsi nende hülge möla kuulata seal linnas. Ma olen seda paska juba tuhat korda kuulnud. Seal pole midagi uut ega üllatavat. Vittu kõik. Martin on tropp, mitu korda ta on mulle oma silmadega valetanud, ma tean täpselt, et ta kepib seda punapead. Putsi, nagu ma ei näeks. Lubab midagi, mida ta ei suuda. Putsi. Seda, mida ma pole palunudki.»
«Ma palusin ainult mitte valetada. Mitte valutada mind… Miks nad peavad alati valetama… Ah, eks ta ole arg, tahab kõike, kõiki ja korraga. Mõttetu. Nüüd ei saa mind enam keegi. Näha, katsuda ega vihastada.»
Vesi oli jäine nagu Martini suudlused viimasel ajal. Liina teadis, kuhu ta läheb. Ta läheb oma õega kohtuma. Nad polnud ammu näinud. Ta igatses seda väikest plikatirtsu, kes 3-aastasena bussi alla jäi.
Veiko ärkas üles. Telefonis ootasid 16 vastamata kõnet.
«Misasja? Ma pole kedagi ära tapnud. Ma läksin üksi koju. Mis asja nad tahavad? Kas ma sõitsin kellelegi molli? Mida nad minust tahavad?»
Ta loivas kööki, pani suitsu põlema ja valis Rauno numbri. See oli tavaliselt kõige kainem, see võis teada, kes keda ja kuidas.
«Liina, noh. Liinat pole enam.»
«Mis tähendab ei ole? Ta on koguaeg olemas, veel eile ma nägin teda, põikasime sillal kokku, ta läks Veereva poole. Mis paska sa ajad?»
«Laip leiti täna.»
Veiko viskas suitsu maha. «Oota, ma tulen. Ma tulen kohe. Oota mind ära.»
Ta ajas tagi selga, muud asjad olid seljas, ta oli hommikul saapad jalas voodis ärganud.
«Kuidas see võimalik on? Nägin, ta ühmas tere ja jooksis edasi. Ei saa olla. Ma ise nägin, et ta läks linna. See ei saa tõsi olla. Keegi sai kellegi jutust valesti aru. Need on külajutud, neid ei tasu kunagi uskuda. Kui külajutte uskuda, siis Martin on nii kapipederast kui ka kõiki linna naisi pannud.»
Veiko jõudis kohale. Liina ema oli ka seal. Ta lihtsalt istus seal. Vaikis.
Veikole jõudis kohale.
Eile nägin teda küla peal…
Eile ta oli veel siin…