TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Vaskjalga väisavad kunstnikud Hollandist ja Poolast

Laupäeval, 1. aprillil, 13.30–16.30 toimub Vaskjala Loomeresidentuuris avatud uste päev, kus oma loomingut tutvustavad Jonathan Stavleu, Katarzyna Pitek ning külalisesinejad Erik Alalooga ja Janno Bergmann.

Jonathan Stavleu on Hollandi kunstnik. Tema praktika on enamasti keskendunud kohaspetsiifilistele installatsioonidele. Vaskjala Loomeresidentuuris soovib ta uurida arheoloogia ja mahajäetud tööstusstruktuuride vahelisi seoseid. Võimalik, et see viib vanade 20. sajandi ehitiste kuvamiseni arheoloogilises kontekstis.

Tere, Jonathan! Ma sain aru, et sinu Vaskjalga jõudmine on juba teine katse?

Tere! Jah, ma kandideerisin juba eelmine aasta koos oma sõbraga, kes on samuti Amsterdami päritolu kunstnik, aga elu tuli vahele. [naerab] Mul on mõned sõbrad-kolleegid siin varem tööd teinud ja nende soovitused andsid innustust, et siia tulla. Nüüd lõpuks olen kohal ja saan asuda oma projekti kallale. Vaskjala on ilus koht töötamiseks, kõik see keskkond siin ümber ja muu! Ma elan ja õpin Eestis 2020. aastast, tegin EKA-s oma magistrit ja nii palju, kui ma olen mööda maad ringi rännanud, on igal pool väga erilisi ja ilusa loodusega kohti. Eesti on võrreldes Hollandiga palju rahulikum ja mis puudutab kunsti, siis siin ei olda niivõrd võistluslikud ning konkurents kunstis ja kunstiturul ei ole nii survestav kui Hollandis. Siin luua on palju stressivabam.

Sinu projekt siin seob arhitektuuri, arheoloogiat, ajalugu ja skulptuuri. Mis sellest kooruma peaks?

Jah, varasemalt olen teinud mitmeid skulptuure, pärast EKA-sse naasmist pöördusin elukeskkonna temaatika juurde. Eelmisel aastal oli mul Riias ühel näitusel väljas esimene sellest temaatikast kantud töö. Kui selle mõte kiirelt kokku võtta, siis linnakeskkonda seovad juhtmed, meie elud on ühenduses vooluvõrgustiku, aga ka näiteks internetikaablite kaudu. Samuti on mind järjest rohkem hakanud huvitama arheoloogia. Mu isa, kes on professor, osales koos mu emaga 1980ndatel Jordaanias väljakaevamistel ja tema lood sellest on mind köitnud väga kaua. Eestis, siinsamas Jüris ning selle ümbruses on mitmeid vanu varemeid ja palju sündmusterikast ajalugu. Mulle jäid silma Jüri kiriku vastas asuvad varemed ja tekkis soov nende loost rohkem teada saada ja säilitada nende lugu oma kunstis.

Nimelt tundub mulle tihti, et paljud sellised ajalooga, nüüdseks varemeteks muutunud kohad lihtsalt kustutatakse liiga kergekäeliselt ajaloost. Näiteks tehakse mingi uus arendus ja kõik, mis ette jääb, pühitakse kokku. Ja minu arvates on see ebaõige, sest see kahandab ühiskonna võimalusi mäletada oma eellaste lugusid. Kunstnikuna olen võtnud enda tegutsemise ideeks siduda oma loomes keskkonda ja ajalugu, kohtade lugusid. Minu kunst võiks anda inimestele uut mõtestatust enda ümbruskonna suhtes, uut perspektiivi. Kuna projekt on alles töös, siis lõpptulemuse osas ei oskagi täselt öelda, kui kaugele jõuan selle siinviibimise piiratud aja jooksul arendada.

Oled sa kunstiga tegelenud juba lapsepõlvest või kuidas sa selleni jõudsid?

See on olnud selline mitmeetapiline rännak. Mu vanaisa oli hobikunstnik, kelle noorusiga mõjutas II ilmasõja järgne aeg ja elu. Ta tahtis väga saada elukutseliseks kunstnikuks, aga puudus võimalus, organisatoorsed teadmised ja muu. Vanaisa võttis iga kuu spetsiaalselt vaba päeva, et viia mu isa näitustele ja muuseumitesse. Seda kommet jätkas mu isa minuga, eks see tekitas huvi juba lapsena.

Mina hakkasin kunstiga tegelema alles 19-aastaselt, läksin siis kunstikooli ja seal õppides tekkis tunne, et mul tuleb see välja või et ma vist olen selles hea. Hollandis tegin ka bakalaureusekraadi Utrechti ülikoolis ja peale seda tulin Eestisse magistrit omandama EKA-sse. Nagu ma eelnevalt ütlesin, siis noore kunstnikuna tegelen enda loomingulise tegevuse mõtestamise ja seadistamisega, see on oluline paika saada. Ja kunst tundub õige tegevus. See lihtsalt tundub mu jaoks parim, et olla mina ise. Alguses hakkasin kunstiga tegelema, kuna see oli lõbus ja tuli välja. Nüüd tegelen mõtetega, et mida ma tahan saavutada ja mida maailmale öelda oma loominguga.

Kunst on suur liigutaja ja käivitaja. Mis sind inimese ja kunstnikuna inspireerib?

Nii kerge ja raske küsimus. [naerab] Olen viimasel ajal tegelenud sellise võibolla veidra inspiratsiooni kogumise viisiga, et tegin endale Instagrami konto ja pildistan ning lisan sinna pilte asjadest, kujunditest ja igasugustest muudest tee peale sattuvatest hetkedest, mis võiksid defineerida minu visuaalset esteetikat. See on ehk mu viimane inspiratsiooni kogumise viis olnud.

Hollandis elades ja siin õppides olen käinud väga paljudel kunstinäitustel ja etendustel. Eelmise aasta võimsaimad elamused olid Veneetsia biennaal ja ART Rotterdam – näha tõeliselt andekate töid selliste eriliste väljapanekutena on suurepärane kogemus!

Muusika. Kuigi kirjutades eelistan pigem kuulata instrumentaalmuusikat ja miskipärast sobib mulle töötamise ajal ka väga hästi mõne huvitava teemaga podcast'i kuulamine. Just avastasin sarja, kus erinevad kunstnikud räägivad oma praktikatest. Hariv ja huvitav kraam.

Siit uuriksin edasi virtuaalmaailma ja kunsti suhete teemal. Mis muljed ja mõtted on sul virtuaalse kunsti, NFT-de ja kõige muu sellise osas? Mõned väidavad, et reaalsete, füüsiliste teostega kunst on jõudnud oma väljasuremise algusesse.

No, kas mitte NFT süsteem ei tekkinud pigem selleks, et teoste autorid, kunstnikud säilitaksid ja saaksid osa ka oma teosega tehtavate tehingute tulust? Ma ei arva, et see on halb. Virtuaalgaleriindus tõmbas kohe peale suuremat pandeemia piirangute lõppemist kokku. Inimesed olid väga väsinud ekraanide vahendusel osa saamisest ja eks ikkagi tõelisema tunde reaalsetest teostest saab nendega samas ruumis viibides. Uus trend, mis järjest suuremalt peale tuleb, on kommunaalkunst või siis avalikele pindadele ja ruumi loodavad teosed, seinamaalid, installatsioonid ja šabloonikunst näiteks. Kogu aeg tuleb miskit uut või siis täiustatud vana – see on täiesti normaalne. Paljusid asju hinnatakse ümber ning eks see ümberhindamiste ajastu toob uusi tuuli ka kunstisse ja selle esitlemisse. Kergelt murelik tendents on ehk see, et seoses tühistamiskultuuri tekkega jätavad inimesed ja kunstnikud palju asju välja ütlemata, hirm võimalike solvujate ees on vaikselt lõivu võtma hakanud.

***

Katarzyna Pitek on Poolast pärit maalikunstnik. Ta töötab peamiselt figuratiivse maaliga. Seega on põhiobjektiks visandlikult kujutatud inimene, kes on markeeritud ainult värvilaikude või vaevu väljajoonistatud joonega. Tema jaoks on õlimaal nagu kiire noot, mulje.

2022. aasta septembris kaitses ta Toruńi Mikołaj Koperniku ülikooli kaunite kunstide teaduskonnas oma kunstniku diplomi kiitusega. Lisaks maalimisele paelub teda ka klaasikunst. Tema diplomitöö koosnes põhiosas klaasitöödest «Märkmeid uurimistööst» ja maalitsüklist «Liikumised». Vaskjala Loomeresidentuuris töötab ta suureformaadilise maali kallal, mis jäädvustab tema siinviibimise.

Foto: Janno Bergmann

Tere tulemast Vaskjalga! Sain ma õigesti aru, et see on sinu esimene residentuur peale kooli lõpetamist?

Tere! Tegelikult mitte. Minu esimene residentuur oli kaks aastat tagasi, samuti märtsikuus, Hispaanias. Maalisin seal seeriat, mille tööpealkiri on «Dektiivsed emotsioonid». Aga väga suurt residentuurides töö tegemise kogemust mul tõesti veel pole.

Kuidas sa jõudsid kunstniku elukutseni? Kas tegeled sellega ammu?

Jah, käisin kunstikeskkoolis oma kodukandis Krakowi lähedal Nova Visniše külas ja lõpetasin selle spetsialiseerudes keraamikale. Peale seda asusin õppima Toruńi kunstiülikooli. Toruńi teatakse Koperniku ja piparkookide järgi. [naerab] Tahtsin rohkem maalida ja seal sai seda õppida. Lisaerialana õppisin arhitektuuri ja õppisin ka klaasiga töötama. Samas ei ole mu õpingud veel lõppenud, plaanin asuda täiendama end kunstiteraapia erialal.

Mille kallal töötad siin Vaskjalas?

Siia tulles mõtlesin algselt maalida inimesi, aga siis avastasin väga põneva ja lummava koha, Lehmja tammiku. Idee muutus. Põhimõtteliselt maalin suureformaadilist pilti, mis kujutab inimesi muutumas puudeks. Tegin alustuseks palju sketše ja nüüd olen jõudnud maalimiseni. Jõudsin natukene uurida ka Eesti mütoloogiat ja avastasin sealt palju huvitavaid tegelasi. Mängin mõttega lisada mõned neist oma töösse, eks näeb, kuidas sellega kujuneb.

Mis sind üldises plaanis inspireerib? Millest tavaliselt oma ideid ammutad?

Kõik. Peamiselt inimene. Maalides meeldib mulle mõelda, et ma räägin oma teosega. Maalimise ajal teen pause ja tihti mõtlen, kuidas kasutada vähem või mitte raisata värvi, aga siiski panna kõik tunded nii tegevusse kui ka pilti endasse. See tegevus, maalimine ise, on väga inspireeriv. Minu teine kunsti tegemise pool on seotud klaasikunstiga. Selle materjaliga töötamine on väga inspireeriv ja vaheldusrikas. Kuumusest tuleb miskit, mis on nii habras.

Väljaspool kunstiga tegelemist meeldib mulle väga kuulata muusikat ja see paneb mõtted liikuma, fantaseerima. Kuulan palju folki ja klassikalist muusikat, siin avastasin mitmeid huvitavaid Eesti muusika plaate ja kuulan neid suure huviga. Tõsi, maalida eelistan siiski vaikuses.

Kunstnikuks olemine ja kunstnikuks saamine on väga huvitav, aga samas ka väga raske elukutse. Kunstnikud jäädvustavad tundeid ja annavad neile erinevaid vorme. Samas peab sellega elatise teenimiseks ka keegi looming eest olema nõus maksma. Kuidas on selle poolega Poolas? Kas ühiskond on kunsti ja kunstnikke toetav?

Nagu ma varem mainisin, siis ma olen selle teekonna alguses. Jah, inimesed käivad näitustel ja muud sellist, aga mul puudub veel tõsine kogemus kunstnikuks olemisest. Poola on pikkade kunstitraditsioonidega maa ja üldiselt ollakse kunstnikuameti suhtes lugupidavad ja toetavad.

Aga mis arvad kogu sellest uue ajastu nähtustest kunstis – virtuaalgaleriid ja näitused, NFT-d ja kõik muu see?

Ma ei ole väga suur pooldaja. Isiklikus plaanis eelistan reaalset kunsti ja selle esitlemist reaalsetes kohtades ja pindadel. Aga see on lihtsalt minu arvamus, eks kõigil viisidel on oma koht ja tarbijaskond. Samas tunnistan, et mul puudub ka põhjalikum kogemus selliste viiside osas. Pean ennast põhjalikumalt kurssi viima, et kaasa rääkida.

Siin töös olev maal on päris suurte mõõtmetega, umbes 5 meetrit lai ja 1,5 meetrit kõrge, sellise töö tegemine nõuab suurt ruumi. Kas sinu tööd on alati nii suuremõõtmelised?

Olen varem ka suuremõõtmelisi töid teinud, kuid see on tõenäoliselt üks suurimaid. Siin on väga hea avar ruum ja saan kogu pilti korraga maalida. Vahel on tulnud ette, et pean maalima taolisi töid osade kaupa ja mõnikord viisil, et maalin põrandal. Kodus jagan ateljeed oma kaaslastega ja seal me kombineerime tööpindade kasutamist vastavalt vajadustele. See töö suurus oleneb algideest. Kui on võimalust, siis proovin teha oma asju selliselt, nagu lõpptulemust olen ette kujutanud.
 

Kunstnikega vestles Toomas «Tommyboy»​ Tilk