MINA ELASIN SIIN Haapsalu. Kõigest sellest, mida juulikuine turist oma Aperoli tagant ei näe

Puudest lagedaks tehtud Haapsalu peatänav Foto: Silvia Urgas
Silvia Urgas
Copy

Haapsalu. Vihmased veebruari pärastlõunad hapukoorepakiga, mida juulikuine turist oma Aperoli tagant ei näe.

Mõnel ilusal suvepäeval olen end tundnud nagu ideaalne Haapsalu elanik, kes ristleb vana jalgrattaga mere äärde ujuma, võtab tagasiteel Müüriääre kohvikust ühe vaarika-beseerulli ning sümboliseerib muretut suvituslinnaidülli. Neil hetkedel on Haapsalu tõesti see, milleks tallinlased teda sellel ühel suvisel nädalavahetusel peavad, mil nad veinipäevadele, Valge Daami päevadele, nostalgiapäevadele (Ukraina sõja järgse uue nimega Vintage Weekend) või Ameerika autode päevadele kohale sõidavad.

Sest alati on mingid päevad, reedest pühapäevani. Igal suvisel nädalavahetusel on päevad ning muul ajal on nädalad, kuud ja aastad täis rutiini, meretuult ja väikelinna toimetusi. Nagu loomad, kes tulevad puurist välja varahommikul ja hilisõhtul, mitte kuumal suvepäeval, mil lastega pered neid loomaaeda vaatama voorivad, teevad päris haapsallased oma toimetusi muul ajal, siis, kui neid päevi ei ole. Ma ei ole loll, et üritaksin minna juulikuisel reedeõhtul mõnda peatänava kohvikusse sööma. Minu jaoks on teisipäevad, oktoobrikuu ja jäätunud viik.

Turistidega on Haapsalul klassikaline viha ja armastuse suhe. Vaevalt leidub kohalikku, kes vahepeal ei nuriseks selle üle, et linn on ülekoormatud, tänavad täispargitud ning et vali muusika ei lase öösel magada. Aga samas, mis oleks Haapsalu turistideta? Turismis on raha, see tõstab kohaliku kinnisvara hinda ning annab noorele esimese töökoha. See viimane on muidugi ka Haapsalu toidukohtade sageli kurikuulsalt halva teeninduse põhjuseks – on suur tõenäosus, et su teenindaja ainsaks sooviks on suvel veidi lisaraha teenida ning tal pole vähimatki soovi sellele töökohale enam kunagi naasta.

Mereäärne vaade, mida juulikuus ei näe
Mereäärne vaade, mida juulikuus ei näe Foto: Silvia Urgas

Vaprad on need, kes Haapsalus ka talve üle elavad. Mina elasin seal 18 talve ning ideaalmaailmas näen end sinna naasmas, kuigi see juhtuks vaid mingitel segastel asjaoludel, mis peaksid minust vormima täiesti teise inimese, kui ma hetkel olen. Ma tean mitmeid inimesi väikestest kohtadest, kes on oma kodulinnast täielikult traumeeritud ning vannuvad, et ei naase sinna enam kunagi. Mina end nii ei tunne. Kui mul poleks Haapsalut, oleks mu elu märksa tühjem. Äkki täidab teiste inimeste jaoks seda auku maakoht, aga Haapsalu on alati mu teine koht, kuhu põgeneda.

Kui elu muutub liiga keeruliseks, väsitavaks või kurvaks, lähen Haapsallu, sõidan rattaga, jalutan metsas või Kastani mikrorajooni tagusel vanal võsastunud raudteetammil ning tunnen end jälle iseendana. Sest mind on iga Haapsalu nurgataguse peal. Haapsalu lossiplats ei ole mu jaoks pelgalt ajalooline maamärk, vaid koht, kus ma ühel varasuve päeval paarist tunnist poppi tehes müüri peale tukkuma jäin ning pooleldi päikeserabanduse saanuna tagasi matemaatikatundi loivama pidin.

Haapsalu tänavad on magistraalid, millel olen lõputult edasi-tagasi kõndinud koos oma klassikaaslaste ja sõpradega teel kooli, muusikakooli, trenni, peole, kadrisanti mängima, ujuma, arvutit omava sõbra poole torrent’ist muusikat alla laadima, kus ma olen nutnud, naernud, rattaga kukkunud ja end tundnud nii lõputult elusana kui ka lõplikult tähtsusetuna.

Seda Haapsalut enam ei eksisteeri, sest sellist mind ei ole enam olemas. Mõnel üksikul suveööl lapsepõlvesõbra juurest koju jalutades püüan ma ta veel kinni, aga selle tunde lõputu tagaajamine ei vii mind kuhugi.

Mereäärses väikelinnas üleskasvamine on hea viis, kuidas oma elu romantiseerima õppida. Kooli ajal arvasin, et mu elu algab siis, kui Haapsalust minema saan. Hiljem pidin muidugi tõdema, et elu oli juba alanud, ning selle alguse tõttu olen paratamatult igaveseks Haapsaluga seotud. Kuurortlinnas elamisse on sisse kirjutatud dramaatiline nostalgia ja igatsus parema aja järele: jah, see imeline puitarhitektuur on küll pooleldi kõdu, aga siin majas on viibinud tsaariperekond! Jah, Tagalaht on kinni kasvamas ja haiseb, aga sellest sai inspiratsiooni Tšaikovski! Jah, Ilon Wikland pidi küll lapsena maailmasõja ajal Haapsalust paadiga põgenema pärast seda, kui vene sõdurid ta koera tapsid, aga küll ta joonistas seejärel Rootsis Lindgreni raamatutele nõnda ilusaid pilte!

Ma olen automaatselt skeptiline inimeste suhtes, kes on oma terve elu veetnud Tallinnas või Tartus ning käinud algklassidest saadik mõnes tippkoolis. Mitte, et Haapsalus üleskasvamine oleks mind ettevalmistanud tänavaeluks või andnud mulle erilised ellujäämisoskused, erinevalt mitmest siin rubriigis kajastatud kohast on see naeruväärselt rahulik ja väikekodanlik. Aga vähemalt nii palju võiks inimene ikkagi olla elu näinud, et veeta oma lapsepõlv kohas, mida väljaspoolt tulijad hellitavalt pommiauguks kutsuvad või viisakamas versioonis vähemalt tagasihoidlikult küsivad: “Aga mida siin talvel teha on?”

Ilus karge inimtühi linn
Ilus karge inimtühi linn Foto: Silvia Urgas

Kuigi Haapsalu on mu lapsepõlvest saadik kõvasti edasi arenenud (seda hoolimata sellest, et pea kogu mu teadliku elu on linnapeaks olnud sama inimene), on ka arenguid, mis teevad kurvaks. Sarnaselt Tallinnale ei usuta siin teeremonti, mis ei sisaldaks vanade puude maharaiumist. Varsti on möödas juba mitu aastat, aga mahanuditud peatänavale pisikeste vitsakeste vahele jalutama ma vabatahtlikult ei lähe, sest kliiniliselt tühi tänav teeb mu seletamatult kurvaks. Sellist Haapsalut ei ole mulle vaja. Kas üldse kellelegi?

Hiljuti märkis üks välismaa tuttav minu kasutaja Twitteris postituse all, kus Eesti turismireisiks soovitusi küsiti, et saaksin talle näpunäiteid jagada. Muidugi soovitasin Inglismaalt tuleval külalisel minna Kumusse ja Tallinna vanalinna, aga märkisin igaks juhuks ära ka Haapsalu, kuigi oli kõige hallim talveaeg. Nädal hiljem jõudis mu feed’i külalise postitus koos Haapsalu piltidega ning hinnanguga, et ta pole kunagi viibinud kusagil, mis oleks nii dramaatiliselt offseason ja väljasurnud kui talvine Haapsalu. Millegipärast tegi selline hinnang mind uhkeks. Ta ei leidnud ilmselgelt päris-Haapsalut üles.

Elamuarendust ootav Bürgermeistri holm
Elamuarendust ootav Bürgermeistri holm Foto: Silvia Urgas

Igaüks võib juulikuisel nädalavahetusel terrassil kokteile juua, aga ainult vähesed on jaanuari keskel teisipäeva ennelõunal Metsa poest hapukoort ostnud ning näinud tunnisel jalutuskäigul ainult paari üksikut pensionäri. Minu Haapsalu ongi väljasurnud talvised tänavad, värvilised garaažid veepuhastusjaama juures, grafiti Hako varemetes ning raudteerööpad, mis sarnaselt mulle ühtegi töötavat rongi ei mäleta.

Ehk täiuslik koht, kui sulle meeldib sõpradega tundide kaupa plaanitult ringi kõndida ning nende eesmärgitute päevade kaudu kasvada inimeseks, kes ootab kogu aeg suve ja seda, et linn ta ümber lõpuks ometi paariks nädalavahetuseks üles ärkaks, sest elu peab ju millalgi algama.

Tagasi üles