tuhat ja üks kastreerimata elevanti Paldiski maanteel

vikerkaare lippude lehvides nõuavad tasuta hambaravi
mina aga seisan nagu isa lapsega ja kuldsetel kaartel
paastu puhul jooksen letti ja tellin “Ajud, lamba,” savi
et pakkumisel kährikukäkk, salakastmeks mädarõika letšo
tuhat ja üks kastreerimata elevanti Haabersti K-rauta ees
magalaimaam žilett käes altaril keset Vikimõisa metsa
ootab munandeid kui lüpsitädi udaraid mültivas laukavees

ausõna, ma rohkem ka teen nii ja kunagi ei anna alla
kirjutan menuraamatu “Ma vihkasin eestlast, endas”
ja majaseinale “Sinu reeglid jäävad kitsaks mulle, lase olla!”
munitsipaalmunder mu vahele võtab Ameerikast, Endlast
aga tuhat ja üks kastreerimata elevanti on juba Pikaliivas
rajooninaarikul on loov töökoht ja kiitusega magistrikraad
kõik teavad, et ta on Šaitaan ja vaid patu poole kiivas
üles-alla, pilve peale-taha, kõike, mis ravimiregistrist saad

tuhat ja üks kastreerimata elevandimunandikotti puupakul,
sest poisid tõid taarapunkti kuussadakuuskendkuus ühikut
aga egas magalaimaam siis heaga nagu kurat päevahakul
nõuab masendust kui libaliitsõnad banaalstandatuur tühikut
see kõik on nii tinglik, häbisõna peale ülesehitatud skeem
mis juba Seewaldi kandis võind tappa tuhat ja üks elevanti
ent kuupaiste säras metsaaluse huumusel mehitatud leem
iga lõikega vallandub rõõm, on munandikotte ikka sittakanti

ausõna, ma rohkem ka teen nii ja kunagi ei anna alla