Ypsiloni toimetus pani mu tanki ning saatis välitöödele. Täpsemalt bussiga sõitma. Nad ise on kahe-, kolmekümnendates ja mind, kellele nad kasvatuse olemasolul istet peaksid pakkuma, saatsid linna peale ühistranspordikogemust hankima ja seda lugejaga jagama. Olgu, ma olen samas ka objektiivne hindaja – linnaliini bussiga sõitsin viimati kolm aastat tagasi, trammiga sõidan aastas max 3–5 korda, olles kõige muu kõrval ka väga tagasihoidlik jalgsi kõndija.

Olgu, neelan alla, väljun oma Kalamaja korteri uksest ning longin Soo ja Salme nurgale. Kell on 8.40. Ma pean jõudma number 5 bussi peale, sellega Metsakooli peatusse, siis tagasiteel Männikult läbi käima ning siis lõpuks saab koju tagasi.

Paljulubav hommik, öösel on vihma sadanud, linn lõhnab hästi nagu pärastvihmane Endla looduskaitseala lisanditega. Läbi kerge uduvine paistab aprillikuine hommikupäike, mis kiiskab Soo tänavat mööda sõitvatelt autodelt tagasi nagu helgid maalilise soojärve lainesäbrult.

Litsun Soo tänavat pidi jala minema ja täpselt 10 minuti pärast olen Põhja puiestee trammipeatuses – ikka sitaks hea vormis olen. Number 2 paneb nina alt minema. Kui ma teinuks 50-meetrise jooksusööstu, oleks jõudnud, aga minge metsa, linnatransport pole inimeste jooksutamiseks. Juba 8.52 tuleb number 1. See sobib ka. 1 ja 2 trammid on kalamaja hipsterite legendide kohaselt end täiskusnud ja oksendanud Kopli bomše täis. Need läksid siis võib-olla selle eelmise trammiga ära, sest number 1 on igatahes täiesti puhas.

8.59 jõuan Pronksi peatusesse. Tahan Metsakooli juurde saada. Selleks tarvilik number 5 buss paneb jälle otse loomulikult nina alt minema. Ma ei teinud ka seda 50-meetrist spurti kaasa, ma ei ole teile mingi gepard. Uut bussi lubatakse 22 minuti pärast, see tuleb õnneks 9.11. Kobin peale, mulle selline sassis graafik praegu sobib.

Kommentaarid
Copy