Ma olen eestlane ja olen moslem ning terve Eesti on minu mošee

Õhtul enne magamaminekut lugesin Postimehe juhtkirja ja avastasin, et islamofoobia on minu kallis koduriigis endiselt elus ja terve. Oli vaja ikka meelde tuletada, kes meie tõelised vaenlased on. Oli vaja ikka rääkida sellest, kuidas meie seas on palju sisserändajaid, kes on piisavalt kaugelt meie kallist Maarjamaast. Nii kaugelt, et pigmendi järgi on juba näha, et nemad ei oska «meie» ühiskonda assimileeruda. Nad on piisavalt jumekad, et mõista meie väärtuste erinevust, või seda, et meil hakkab nendega keeruline.

Eriti murettekitav on see, et nad peksavad oma naisi ja lapsi – see on ju neil kirjas kuskil lambises tekstis, mis on isegi eestikeelsena olemas. Vahet pole, et meil siin Eestis registreeriti 2019. aastal 4119 perevägivallaga seotud kuritegu. Võrreldes 2018. aastaga on seda 14 protsenti rohkem – see tõus tekkis kindlasti just siia riiki tulnud moslemite tõttu ja sellel ei ole mingit seost «meie» endi väärtustega ega vihja sellele, et meie ühiskonnas on mingid valupunktid, mille kallal peame tööd tegema. Ja kohe kindlasti pole neid kannatajaid rohkem kuskil mujal meie riigis. Iga vägivallajuhtum on ikka ilusti päevavalgele toodud ja Eesti rahvale selgesti nähtav. Ja absoluutselt kõik meie kallid kodanikud mõistavad sellised juhtumid hukka. Kas teie tunnete kedagi, kes oleks kunagi siin riigis sattunud perevägivalla ohvriks? Kindlasti mitte. Ja kui olete, siis ilmselgelt olete seda kohe politseisse raporteerinud ja mitte üritanud seda kuidagi lahendada kuskil oma kinnises ringis.

Jube lugu ikka nende moslemitega. Kuidas küll saab olla, et neid siia nii palju viimasel ajal tekkinud on? Ja kõik need imelikud riskiriigid. Noh teate küll, kõik need kohad, kus on ekstremistid ja jõhkrad vägivalla juhtumid. Vahel üritatakse neid võrrelda lääneriikidega nagu USA, kus toimuvad massitulistamised, aga see ei tähenda midagi. Mis siis on, kui mõnel inimesel katus ära sõidab ja hakkab tulistama – ikka juhtub! Okei, võibolla see, et ainuüksi juba sel aastal on USAs toimunud 146 massitulistamist, on natuke palju. Aga USA on ikkagi suurriik ja inimestel on elus pingelised ajad. Ega see ei tähenda, et nad oleks mingi risk kellelegi?

See ongi normaalne, et algklasside lapsed harjutavad tulekahju korral evakueerumise asemel seda, kuidas käituda massitulistamise puhul. Vaatame ikka õiges suunas – pakistaanlased, nigeerlased, need on väga riskantsed inimesed, neid ei saa ju ometi usaldada. Me kõik teame Bin Ladenit. Eks nad ole kõik sellised.

Ja nad tahavad veel endale mingi mošee siin riigis ehitada. Kes nad sellised enda arvates on? Ma saan aru budistidest ja krišnaiitidest, kõikidest teistest usklikest, neil on vaja endale hoonet, kus koguneda ja omade asjadega tegeleda, aga moslemid... Nad ju ei ehita endale kirikut või sünagoogi, nad tahavad mošeed! Seda küll Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas ei ole. Jah, paragrahvid 12 ja 40, usuvabadus blaa-blaa-blaa, kedagi ei diskrimineerita blaa-blaa-blaa, võite oma usutalitusi teha blaa-blaa-blaa, aga mošeest ei ole seal sõnagi juttu.

Mul on tegelikult kahtlane tunne, et neil on mingi salamošee kuskil, sest miks muidu pole nad veel mässama hakanud? Neid on siin ju nii palju. Neil on see keskus. Nad ju ometi ei mahu kõik sinna ära? Ma olen ka kuulnud, et tegelikult on neil savi, kas mošee on või ei ole, sest õigupoolest on islamis vist nii, et sa saad ükskõik kuhu oma vaiba maha visata ja palvetada. See vist tähendab, et see terve riik on nende mošee: meie korterid, meie tänavad, meie rannikud, meie metsad... Jumal hoidku, ongi nii, neil pole hoonet vaja – terve Eesti on nende mošee!