Kui Albert hommikul koduuksest välja astus, paistis Baseli linnakese kohal kevadpäike ja tema töökohas Sandoze laboratooriumis käis vilgas töö. Albert elas imelikus kohas, mis oli justkui teine maailm võrreldes ülejäänud Euroopaga – igal pool mujal olid kommunistid ja natsid, relvad, tangid, tapmine ja sõda, ent Šveitsis oli kõik korras.
Dr. Hofmann võttis ratta ja vuras laborisse, et asuda aineid sünteesima. Imelikul ja arusaamatul põhjusel otsustas ta taas käsile võtta tungalterast juba viis aastat varem leitud lüsergiinhappe dietüülamiidi, millele pandi esiti nimeks LSD-25. Kuupäev kalendris oli 16. aprill 1943 ja Albert Hofmannist sai sel päeval maailma esimene LSD kammija.
LSD on kahtlemata üks kurikuulsamaid, võimsamaid ja samas valesti mõistetuid drooge inimajaloos. Ma ei väida seda, sest LSD on mingi popp ja uus droog. Ei, see vend on siin juba 80 aastat ringi paugutanud ning vahel tundub, et keerulisem on leida kirjanikku, kunstnikku või muusikut, kes ei oleks LSD-d proovinud ega selle kogemuse eest kuidagimoodi tänulik. Me reaalselt räägime siin inimestest alates Aldous Huxley’st («Hea uus ilm» autor) ja Ken Kesey’st («Lendas üle käopesa» autor), kes olid psühhedeelse revolutsiooni sünni juures, kuni tänaste räpparite Travis Scotti ja ASAP Rocky’ni, kes kogevad psühhedeelset renessanssi. Põhimõtteliselt võiks kirjutada artikli kõikidest loovisikutest ja teaduse-kultuuri jaoks olulistest isikutest, kes on LSD-d teinud, ning me ei jõuakski selle saatusliku päevani, mil Albert Hofmann ennast kogemata sassi tõmbas.