LSD ⟩ 16. aprillil möödub 80 aastat kõige psühhedeelsemast tööõnnetusest

Kui Albert hommikul koduuksest välja astus, paistis Baseli linnakese kohal kevadpäike ja tema töökohas Sandoze laboratooriumis käis vilgas töö. Albert elas imelikus kohas, mis oli justkui teine maailm võrreldes ülejäänud Euroopaga – igal pool mujal olid kommunistid ja natsid, relvad, tangid, tapmine ja sõda, ent Šveitsis oli kõik korras.

Dr Hofmann võttis ratta ja vuras laborisse, et asuda aineid sünteesima. Imelikul ja arusaamatul põhjusel otsustas ta taas käsile võtta tungalterast juba viis aastat varem leitud lüsergiinhappe dietüülamiidi, millele pandi esiti nimeks LSD-25. Kuupäev kalendris oli 16. aprill 1943 ja Albert Hofmannist sai sel päeval maailma esimene LSD-st kammija.

LSD on kahtlemata üks kurikuulsamaid, võimsamaid ja samas valesti mõistetuid drooge inimajaloos. Ma ei väida seda, sest LSD on mingi popp ja uus droog. Ei, see vend on siin juba 80 aastat ringi paugutanud ning vahel tundub, et keerulisem on leida kirjanikku, kunstnikku või muusikut, kes ei oleks LSD-d proovinud ega selle kogemuse eest kuidagimoodi tänulik. Me reaalselt räägime siin inimestest alates Aldous Huxleyst («Hea uus ilm» autor) ja Ken Keseyst («Lendas üle käopesa» autor), kes olid psühhedeelse revolutsiooni sünni juures, kuni tänaste räpparite Travis Scotti ja ASAP Rockyni, kes kogevad psühhedeelset renessanssi. Põhimõtteliselt võiks kirjutada artikli kõikidest loovisikutest ja teaduse-kultuuri jaoks olulistest isikutest, kes on LSD-d teinud, ning me ei jõuakski selle saatusliku päevani, mil Albert Hofmann ennast kogemata sassi tõmbas.

Albert Hofmann oli keemik Sandoze laboratooriumis ning ta oli juba pikemat aega tegelenud meridriimiast ja tungalterast erinevate ainete väljavõlumisega. Meridriimia on rahvameditsiinis tuntud taim, mida on kasutatud südame tegevust tugevdava ja diureetilise ehk kuse-eritust soodustava ravimtaimena. Tungaltera on erinevatel kõrrelistel (enamasti rukisel) parasiteeriv seen, mida on samuti kasutatud ravimtaimena. Eesti rahvameditsiinis on seda kasutatud näiteks sünnituse abistamiseks, sisemiste verejooksude puhul või raseduse katkestamiseks:

Vanaema tundis maarohtusid. Tahtis, et õpiks ära, aga ei õppind keegi. Korjas tungalpäid, andis sisse, kui lapsevaevas keegi oli.

Verejooksud emakast. Haigele anti juua veriheina teed või ära närida 3-4 tungaltera.

Rukkipeade seest korjati tungelteri. Neid söödi verejooksu korral.

Ka tungaltera, rukkipeade seest korjatud, verejooksu vastu. Tungaltera korja rukkipeade seest, kuivata ära, tambi katki peenikeses pulbris ja söö, jääb veri kinni.

Tungalterad – loote hävitamiseks (süüa kuivalt mõni tera).

Ema käis naistel abiks, ta korjas ikka suvel rukki tungaltera (suur ja must, rukkihaigus muidu). See hõõruti pulbriks ja võeti sisse verejooksu vastu.

Rahvapärimusi tungaltera kohtahttps://herba.folklore.ee/?menu=taime&tid=923

Ka Albert Hofmann soovis leida tungalterast midagi, mis oleks ravimiks – peamine eesmärk oli avastada hingamis- ja vereringestimulaatoreid ehk analeptikume, mis ei mõjutaks emakat. Tungalterast olid Hofmannile eelnenud keemikud eraldanud kõigepealt ergotamiini nimelise alkaloidi ning sellest juba hüdrolüüsi kaudu lüsergiinhappe. Tollest happest asus Hofmann sünteesima erinevaid lüsergamiide ja LSD ehk lüsergiinhappe dietüülamiid oli 25. aine, mis tungalterast purki pandi – sellest ka nimi LSD-25.

Kuupäev oli siis 16. november 1938 ja inimmõjust saadi aimu alles viis aastat hiljem. Loomulikult testiti LSD-25-te juba 1938. aastal, kuid katseloomadel ei ilmnenud soovitud ravitoimeid ja vastselt sünteesitud aine põhjalikumast uurimisest loobuti. Hofmann on hiljem raamatus «LSD – My Problem Child» kirjutanud, et tegelikult märgati juba siis, et katseloomad käituvad veidike veidralt ja erutatult, kuid sellele ei pööratud tähelepanu.

Tungaltera Foto: Franz Eugen Köhler, Köhler's Medizinal-Pflanzen / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Albert Hofmann jätkas laboratooriumis oma tööd ja avastas mitmeid erinevaid ning vajalikke lüsergamiide, mida asuti inimeste raviks ka kasutama. Aga LSD-25 ei andnud millegipärast Hofmannile asu ja viis aastat hiljem otsustas ta seda uuesti sünteesida.

Tema sõnutsi oli tegemist ääretult ebatavalise otsusega, sest eksperimentaalsed ained, mida oli juba testitud ja ei pakkunud farmakoloogilist huvi, jäeti täielikult uurimisprogrammist välja. Hofmannil oli aga omapärane aimdus — «...tunne, et sellel ainel võib olla ka teisi omadusi peale esimeste uuringute käigus kindlaks tehtud…» — ning selle najal asus ta uuesti LSD-25-ga tegelema.

Püüame ette kujutada inimest, kes ei tea midagi hallutsinogeenidest, teadvust muutvatest ainetest, ta ei ole kunagi psühhedeelselt rännanud ega isegi sellest unistanud või läbi meedia tutvust teinud. Ta ei ole näinud filme nagu «Fear and Loathing in Las Vegas» või vaadanud dokumentaale 60ndate hipidest.

Just sellises olukorras on minu silmis Albert Hofmann, kes keemikuna oli kindlasti tuttav erinevate ainete kõrvalnähtudega, teadmisega, et erinevad ained põhjustavad nägemusi ja visuaale, teadvuse ja meeleolu muutusi jne, aga samas ei olnud ta kindlasti valmis LSD tripiks. Keegi ei ole valmis LSD-ks, see on metsik ja tundmatu maa ka tänapäeva inimese jaoks, aga Hofmann oli üsna pea sisenemas maailma, kuhu väga vähesed kahvanäod olid läinud. Sünteesimise käigus juhtus midagi, Albert Hofmann sattus LSD-ga kontakti – on pakutud, et arvatavasti läbi naha, aga ma isiklikult arvan, et ta pani lihtsalt happese näpu kogemata suhu – ja edasist kirjeldab ta järgnevalt:

«Sünteesi viimases etapis, lüsergiinhappe dietüülamiidi puhastamise ja kristallimise käigus tartraadi (viinhappesoola) kujul, katkestasid minu töö ebaharilikud aistingud. Selle juhtumi järgmine kirjeldus pärineb raportist, mille saatsin tol ajal professor Stollile [Hofmanni ülemus – toim.]:

Eelmisel reedel, 16. aprillil 1943, olin sunnitud keset pärastlõunat oma töö laboris katkestama ja koju minema, olles mõjutatud tähelepanuväärsest rahutusest koos kerge peapööritusega. Kodus heitsin pikali ja vajusin mitte ebameeldivasse joobeseisundisse, mida iseloomustas äärmiselt ergas kujutlusvõime. Unenäolises olekus, suletud silmadega (ma leidsin, et päevavalgus oli ebameeldivalt särav), tajusin katkematut fantastiliste piltide voogu, erakordseid kujundeid intensiivse kaleidoskoopilise värvimänguga. Umbes kahe tunni pärast see seisund kadus.»

Albert Hofmann«LSD - My Problem Child»

Albert Hofmanni LSD kogemusest rääkides keskendutakse enamasti kolm päeva hiljem toimunule, 19. aprillile, kui ta teadlikult võttis 250 mikrogrammi «hapet», hakkas seepeale hullult kammima ja tema assistent viis ta ratta pakiraamil koju. Tänapäeva psühhedeelse renessanssi käigus on 19. aprillist saanud üle maailma tähistatav Bicycle Day, mis on omamoodi eelpeoks 20. aprillile, kui millegipärast tähistatakse kanepi suitsetamise tähtpäeva. Kolm päeva peale «tööõnnetust», juhuslikku ja ekslikku LSD manustamist tehtud teadlik valik on oluline sündmus – mees ei teadnud täpselt, kui palju peaks võtma, ja oli valmis teaduse nimel enda peal asja katsetama. Neid teadusemärtreid on alati olnud ja see on kõva, et tüübid ei ole mingid memmarid – Hofmanni jaoks oli see osati hirmutav kogemus, mis päädis õnnelikult.

Samas ei peaks kunagi unustama 16. aprilli just seetõttu, et tegemist oli «tööõnnetusega» – inimene tegi mingisuguse vea aine käsitlemisel ning juhuslikult oli selle eksimuse tulemuseks maailma ühe võimsaima hallutsinogeeni avastamine. Tihti ei saada sellest aru, aga LSD on reaalselt nii tugev aine, et ühest grammist piisab 4000 Albert Hofmanni teadvuse muutmiseks (tegelikult isegi palju rohkemate, sest 250 mikrogrammi on väga suur kogus LSD-d ning vähesed inimesed on kunagi sellist trippi kogenud). «Tööõnnetuse», eksimuse ja juhuse juures ei tohi unustada ka intuitsiooni ja aimdust, just see viis Hofmanni selleni, et ta otsustas peale viit aastat täiesti lampi sünteesida ainet, mida oldi juba uuritud ja kõrvale heidetud.

Dr Albert Hofmann Foto: Ekraanipaugud filmist «The Substance: Albert Hofmann's LSD»

80 aastaga on palju juhtunud. LSD-d kasutasid esiti erinevad psühholoogid ja psühhiaatrid edukalt paljude vaimsete probleemide raviks. Seejärel läks see «massitarbimisse» ja inimesed avastasid, et see on päris lahe asi. Seejärel avastati, et osa inimeste jaoks ei ole see lahe asi. Seejärel keelustati see ära kõigile, nii neile, keda sel tarvis on, kui ka neile, kes seda üleüldse proovimagi ei peaks.

Nüüd oleme jõudnud tagasi olukorda, kus püütakse legaalselt väga erinevate psühholoogiliste probleemidega inimesi aidata. Ja kogu selle aja on erinevad loomeinimesed happes peaga ringi kamminud.

Lugejatele paneks südame peale, et nad ei tarbiks teadvust muutvaid aineid, sest «teised/kõik teevad» ning võtaksid õppust Hofmannist – järgige enda intuitsiooni ja aimdusi, te teate, kui midagi on õigesti või valesti. Ja kui teil või teie sõpradel on probleeme sõltuvust tekitavate ainetega, siis palun otsige abi spetsialistide käest.