Liivimaa lauluke
eriskummalised kajad tantsisklevad täna seintel
sellest loojat kartvast majast kandnud kevad ära eilsed
meitel oomenite najal homseid igavikule on jäetud
soojast hingeõhust hägustunud peeglist paistab, neetud
ajatuse lubadustest joobnud ohvritalled võllas
nad on unustanud käsud, patunimistud ja palved
enesele kujutanud lunastuse, karja pääsu
tool ei kuku jalge alt ent kaelal kahetsuse vanded
võõrad viisid helisevad kõhus, koridoris, õues
epikriisid nelineljandikku vastutakti lüües
muust ei soostu kõnelema
kui vaid õõnsaks rabeletud
luudelt pooldund
igikestvast
elusolemise patust