MINA ELASIN SIIN ⟩ Saaremetsa. Igavus soosib loovust, vaikus õpetab märkama.

Saaremetsa küla on vaikne ja armas paik, kus käin oma patareisid laadimas, kui Tallinna melust on juba küllalt saanud. Ega Tallinn pole maailma mastaabis muidugi suur, kuid kui oled kasvanud üles väikeses külas, siis on kõik kohad, mida valgusfooridega reguleerima peab, küllaltki suurlinna mõõtu.

Kolisime ema ja õega Saaremetsa külla, kui olin kolmene, seega minu ettekujutus kodust tekkis just seal. Ema asus elama sinna 1995. aastal, kui sai tööd Saare Lastekodus. Järgneval aastal see suleti, pärast 70 aastat tegutsemist. Algselt olid lastekodulapsed kõrvalolevas mõisahoones, mis oli keskajal ordumõis. Selle vahetusse lähedusse ehitati koolimaja. Hiljem aga vahetati majad – lastekodulapsed kolisid uuemasse majja.

Vana lastekoduhoone Foto: Erakogu

Ema on rääkinud, kuidas ma käisin temaga tööl kaasas ja suurematele lastele meeldis minuga tegeleda. Sellepärast nautisin väga seal olemist. Mäletan hägusalt, kuidas üks sealsetest poistest minule, sel hetkel kütmata saunaruumis, raamatut luges. Ema on kõnelenud sellest kui ehmatusest, ta ei leidnud mind ning ühtlasi oli ka kadunud üks kaagimatest poistest. Tüübil oli ilmselt mure, mis tema «paha poisi» mainest saab. Sellepärast vast ka kummaline asukoha valik, raamatu ettelugemise olin eeldatavasti ise initsieerinud. Ma olin väiksena, ning olen praegugi, veenev oma küllaltki jultunud entusiasmiga teisi enda valitud tegevustesse kaasa haarama.

Ema sai kasutada lastekodu kõrval asuvas majas korterit, mis algselt oli planeeritud lastekodulastele käsitöö ja kodunduse klassiks, kuid sellena kasutusse ei võetudki. Sellepärast on meil korteris ebatavaliselt palju pistikupesasi. Enne meid oli seal elanud hoopis naine, kes kasvatas meie praeguses elutoas kanu. Hiljem erastas ema korteri ja elab seal tänase päevani koos oma abikaasaga. Enamik inimesi, kes elasid selles kahe sissekäiguga kahekordses majas, töötas lastekodus. Lastekodu sulgemisega jäi kortermaja pikkamööda tühjaks. Püsivalt jäime sinna elama vaid meie ja naabrinaine teisest sissekäigust. Kui siis aeg-ajalt keegi mõnda tühja korterit ajutiselt kasutas, oli kummaline ja lausa häiriv kuulda läbi seinte teiste tegutsemist. Mäletan, et vahel panin suvel hoovi telgi püsti ja magasin hoopis seal, kuulates kassetimängijast muusikat.

Meie kortermaja Saaremetsa külas Foto: Erakogu

Kui lastekodu suleti, tuli meile elama üks lastekodu poistest, keda hüüti Snake'iks, kuna tema lemmikbänd oli Whitesnake. Ta õppis Orissaare Gümnaasiumi 12-ndas klassis ning tahtis kooli lõpetada. Tean veel, et kaks tüdrukut jäid samal põhjusel elama meie naabrinaise juurde. Nii tema kui ka naabritüdrukud olid minu õest veidi vanemad ja sõbrustasid omavahel, lõbustades tihti mindki. Mu eredaim mälestus on, kuidas ühel vaibakloppimise päeval sain vaiba peal esimese korruse rõdult alla liugu lasta. Maja ees oli meil vaibakloppimise puu, mida kasutasin küll rohkem turnimiseks ja trikkide harjutamiseks. Üheks põnevaks atraktsiooniks oli meil õues vana metallist vedruvoodi, mis sobis hästi batuudiks. Snake ehitas mulle ka toreda puidust mängumaja õue peale. Kahjuks ei ole meil kontakt säilinud, kuid pärast kolimist käis ta meil paar korda külas.

Majaesisel väikesel korvpalliplatsil sai enamasti 55-te mängitud. Sealne kõige atraktiivsem elamus oli aga see, et sai vana katlamaja väikesel rõdu moodi serval istuda ja jalgu kõlgutada. Mõned pikemad tüübid said sinna hõlpsamalt peale, kasutades müüri, kuid minu kasv seda ei võimaldanud ja see oli frustreeriv. Mingil hetkel saime kellegi algatusel aga katlamaja uksest sisse ja ronisime aknast selle servale. Kui välja arvata minu naabritüdruk, olid kõik minu ülejäänud mängukaaslased poisid. Põhilised mängud olid seega sõja- ja luuremängud, milleks kasutasime lastekodu ees olevat hekki. Uka-uka ja neli ruutu olid aga minu lemmikmängud. Sajustel päevadel lõbustasime end viinamäetigude korjamise ja neile hoovil vedelevatest telliskividest majade ehitamisega. Kord mängisin ühe endast vanema poisiga kodu. Niipea kui ta silmas, et keegi meid lastekodu aknast jälgib, pistis ta jooksu. Teistele naljakaks vaatemänguks oli, kuidas mänguvankriga talle järgi jooksin ja karjusin: «Isa, isa, kuhu sa jooksed?»

Snake'i ehitatud mängumaja umbes 20 aastat hiljem. Foto: Erakogu

Vanad mahajäetud ehitised nagu Saare Mõis, vana katlamaja ja tühjalt seisev lastekodu hoone andsid kujutlusvõimele vilja ning tihti tundus mulle, et nägin ja kuulsin midagi eriskummalist. Iseenesestmõistetavalt käisime teismelistena vanades hoonetes kondamas. Ma ei mäleta, et keegi oleks seal lõhkunud või laamendanud, ja sellepärast õnnestus meil ka seal viibida. Käisime ikka, vähemalt enda meelest salaja ja suure põnevustundega. Ega meil ju läheduses mõnda muud lõbustust polnud.

Pärast lastekodu sulgemist läks ema tööle 14 km kaugusele Kahtla Põhikooli, kus minu õde, seejärel mina ning minust 10 aastat hiljem ka meie vend käima hakkas. Juba sel ajal, kui minu õde selle kooli 1999. aastal lõpetas, räägiti selle sulgemisest. Nüüd see tõepoolest juhtubki. Kooli viis meid koolibuss ja kõige kaugema nurga elanikena pidime alati pikalt külavaheteedel loksuma, tehes veel väiksemaid ja suuremaid haake kõrval asuvates külades. Need sõidud lõppesid mul pea alati iiveldusega. Sellele vahelduseks oli hea kevadisel ajal käia klassiõega ratastega koolis. Saime kokku metsateel, mis oli 4 kilomeetrit lühem ja ei sisaldanud lisahaake, erinevalt tavapärasest teekonnast. Seal õnnestus mul näha väiksemaid metsloomi, kuid ka põtra ja metssiga.

Minu õe lapsed jalutamas vana mõisahoone juures Foto: Erakogu

Kui lõpuks Kuressaarde gümnaasiumisse läksin, hakkas alles tõeliselt kohale jõudma, kui eraldatud kohas elame. Päevas sõitis sealt läbi ainult kaks bussi, millega sai linnast koju. Elasin keskkooli ajal ühiselamus. Et sinna saada, pidin sõitma kahe bussiga – Saarekülast Pöidele ja Pöidelt edasi linna. Tänasel päeval on transpordiga seal veelgi kurvem lugu, sest küla läbib ainult üks buss ning ümberistumise võimalust enam ei ole, seega linna enam bussiga ei saagi. Nendel rännakutel hämmastas mind Saaremaa maagiline pimedus ja tähine öö. Eriti kaunis on see just talvisel ajal. Kui jõulude ajal kodus käin, soovin pöidlad pihus pilvitut ilma, et saaks taaskord nautida selgelt väljajoonistuvat Linnuteed.

Saaremetsas veetsin suure osa suvest vees. Peamiseks ujumiskohaks oli Luhina rand, kuigi sai käidud ka veidi kaugemate veekogude ääres, Ungumaal ja Kollis. Viimases olevat pommiaugud ja muidu ka küllaltki sügav. Luhina rannas oli vees üks suur punane kivi, mis enamasti ei paistnud välja. Meie missiooniks oli see leida, et selle pealt alla hüpata. Veelgi lõbusama ajaviitena sai vana kalasadama juures kailt vette hüpata. Kuna aga ujujaid enam sealkandis pole, siis on meri nii rohtu kasvanud, et ujumine vanas tuttavas kohas ei tundu enam võimalik. Seega pole oma lapsepõlvest hea tuttava kiviga juba ilmselt rohkem kui 10 aastat kohtunud. Küll aga on minu elukaaslane sealt mõned uhked haugid püüdnud. Kaide peal olen ikka oma kodukoha külastuste ajal jalutamas käinud, kuid viimastel kordadel on uustulnukad meid kas kurja pilguga vaadanud või hoopis minema saatnud. Viimasel suvel olin šokeeritud, et ka Kolli randa viiv tee on blokeeritud igasuguste keelusiltide ja aedadega. Oma saare kangusega leidsin sinna ikkagi tee, kuna tean igameheõigust avalike veekogude osas.

Rohtukasvanud Luhina rand. Foto: Erakogu

Kunagi oli meil isegi väike külapood, umbes kilomeetri kaugusel. Mäletan selgesti ühte armast väikest autot, mis ema mulle sealt tõi, kui olin haige. Ise veel muretses, et miskit muud polnud tuua. Olin selle üle aga nii siiralt õnnelik. Pärast selle sulgumist on lähim pood umbes 7 kilomeetri kaugusel. Suure jäätiseisuga on sinnagi rattaga vuratud, samal ajal muiates, et mõnikord tundub Tallinna kodus 400 meetri kaugusel asuv pood tüütult kaugel, kuna tuleb ületada üks linna suurimatest ristmikest.

Arvan, et just Saaremetsas kasvades ongi minust saanud inimene, kes tunneb rõõmu väikestest asjadest, hindab tähistaeva võlu, looduse ilu ja vaikuse lummust. Arvan, et minu loovus on küllaltki hästi arenenud just tänu sellele, et kasvasin üles keskkonnas, kus pidi pidevalt ise endale tegevust leidma ja loovalt kasutama olemasolevaid võimalusi.