Smuuli bareljeefi põletava probleemi kohta võiks öelda ka nii, et rahunege ükskord maha ja eks siis kiskuge see kolakas kirjanike maja küljest ära, kui see teile ei meeldi. Mis sellest nii väga juhtuks? Juhan Smuulil on korralik mälestusmärk juba olemas, igavene jurakas pealegi – Muhu saarel. Ja sinna te juba kangutama ei pääse.

Rahvakirjanik Juhan Smuuliga on selline lugu, et kuulsin tema kohta suulist pärimust ehk labasemalt väljendudes külaklatši ammu enne, kui üldse vaevusin tema raamatuid lugema. Huvitaval moel said ema ja isa jutud Smuulist meie tagasihoidliku tare keskpõrandal kokku, kuigi nad olid pärit erinevatest kohtadest. Isa, kes sündis ja elas elu lõpuni Muhus, pajatas naljakaid lugusid, kuidas Smuul sadamas (kus isa nooruses töötas) jaburatesse seiklustesse sattus, mismoodi ta täis peaga väinatammist alla sõitis jne. Isa juttude kohaselt oli Smuul Muhu superstaar, kes uhas ringi kõrgklassi näitava Volgaga ning keda ei tülitanud isegi kohalik miilits, kui herr literaat oli oma tõlla rooli vindise peaga roninud.

Ema seevastu kohtas Smuuli hoopis Tallinna vanalinna tänavatel, kui ta oma toidukompse trammipeatusesse taris ning kuskil Harju mäe kandis välja ilmunud Smuul omakorda Ararati poe poole suundus. «Ahah, seal ta siis jälle läheb honorari maha jooma,» olla ema iga kord mõelnud. Mõistetav, et emal oli meeleolu vissis, kuna kirjanik tundus muidusööja juba tollal, aga tema nõelus miskis töökojas väikese palga eest nahkseid jalgpalle kokku.

Millalgi Hruštšovi sula aegu väisas mu ema ka üht kirjanduslikku kolmapäeva, kus Smuulilt küsiti, jah, juba tol ajal, mis tal selle «Poeemiga Stalinile» õieti arus oli. «Kas teil on veel lolle küsimusi?» olnud Smuuli vastus.

Tõtt-öelda tähendabki rahvakirjanik vist seda, et sinust on palju arvata ja rääkida igasugustel untsantsakatel, kes ei pruugi su loomingust teada kriimu ridagi.

Kommentaarid (5)
Copy