päike ei kustu eal
pulss ei loe ega
sandistav piimhape
sekundiga ongi lõpp
ei taju adu
seda tulemas
piirid kustuvad asfaldilt
hinge katakombid täitnud
tormine meri
südame vallutanud
viha
tahet sütitav jõud
surnuks jooksen end
hobune, aetud hulluks
süda loovutab sõnaõiguse
tahe vaigistab kõik sel areenil
rõõmuhüüded liiast
pyrrhose võit
miks üldse üritad
nendiks bukowski
luhtumine osa sest elust
ega sellepärast päike veel kustu
vastupidi
tõuseb nii nagu alati