MINA ELASIN SIIN ⟩ Vissi. Kodu, kõrts ja joodikud

Võru-Tartu maanteejupi läbimine on hea kogemus: seda läbides ilmutab Maavald ilmekalt ja nähtavalt oma kauneid maastikulisi kontraste. Üheks selliseks kohaks, kus niisugune kontrast ilmseks saab, on Paali, küla Suur-Kambjast kilomeetri jagu lõunas. Kus asub ka esimene märgatav tõus Tartust lõuna poole. Edasi lõuna poole sõites ei lasku Paali mäe ületanu aga enam samale kõrgusele, mida ta kohtas enne Suur-Kambjas, vaid leiab end nüüd laiade ja korrapäraste küngaste ja mägede maal asuvat. See on Otepää kõrgustiku ääreala, künkad ulatuvad siin 160 meetrini üle merepinna.

Maanteeäärsed alad on mitmekesised. Kohati leidub siin tehislikke järvesid ja tiike, tumedaid metsatukkasid (kuigi tormid ja lageraie on oma töö teinud). Aeg-ajalt on teel mõni väiksem tihedamalt asustatud asula, kuid eelkõige ilmestavad vaadet ikkagi laiad ja kohati kõrged künkad: kas vilja- või rohumaad, mida eraldavad üksteisest kohati metsatukad ja sood.

Ühes sellises jääkamakatest tahutud Põlvamaa külas, Vissis, isa suhteliselt hiljuti ostetud maal, elan ja askeldangi mina. Isa on siia ehitanud rehemaja laadse ja välimuselt täitsa ilusa elu- ja abihoone. Mina olen surutud, või õigemini olen ise ennast surunud, nende kõrval asuvasse kahekordsesse saunahoonesse. Selles hoones elangi suhteliselt privaatselt, kitsas ja väike tuba meenutab oma väiksuse tõttu kohati mingit tsaariaegset üliõpilase viletsat rendituba, aga mul on sellest suva – olen seda armastama hakanud.

Vissi. Kust külale selline nimi? Lihtne oleks eeldada, et see tuleneb lehmade kõnekeelsest nimetusest, ent kohanimeraamatu järgi on ka teisi teooriaid. Ehk tuli nimi küla rajaja – kes iganes ta siis oli – lisanimest või poola keelest tuleneva laenu mõjul. Seda ma ei tea, samuti ka seda, kui vana see küla päriselt on. Igatahes aastaks 1582, poolakate maarevisjoni ajaks oli ta olemas ning sinna pandi ta kirja nimega Wiesth. Vahepeal on Vissi olnud ka Wisse ja Wissi ehk üldkujul on nimi jäänud pea samaks.

Vissist paarkümmend kilomeetrit lääne poole asub muide ka üks teine Vissi. Elva külje all paiknev n-ö võlts-Vissi, nagu ma teda kutsun. Miks? Sellepärast, et selle esmane mainimine toimus hiljem kui minu Vissil. Kuna aga võlts-Vissis elab tunduvalt rohkem inimesi, on see rohkem tuntud. Mu sõbradki, keda olen endale külla kutsunud, on vahel teadmatusest sinna Elva külje alla sõitnud. Kunagi saadeti ka mu vanaisale mõeldud pakk võlts-Vississe. Seega on mul võlts-Vissiga kerge isiklik vaen, kuid muidu olevat too ka tore koht. Seal asuvat muuhulgas Eesti ainus hiinakeelse tekstiga mälestustahvel.

Vissi küla ja Põlvamaa algus Foto: Erakogu

Igatahes on minu Vissi mulle kohana kallis. Siin möödusid mu lapsepõlvesuved, hiljem nädalavahetused, muud ajahetked. Kandi reljeefne maastik ja siin toimunu on mulle külge jäänud, seepärast olen selle kandi ajalugu suhteliselt põhjalikult uurinud.

Vissi alalise elanikkonna moodustavad peamiselt, nagu on maakohtade puhul tavaline, vanemaealised ja pensionärid, ent on sekka ka nooremaid peresid. Graafik läheb rohkem tasakaalu, kui arvestada ilusate ilmadega laekuvaid suvitajaid. Peamiselt omavad siin suvekodusid tartlased, eks ka suur osa siia elama jäänud vanemast generatsioonist on siia kolinud 1980. aastatel Tartust. Põlisvissilaste kogukond on väike, nad elavad maanteest idas. Vanemad neist juba pea täielikult teise ilma läinud, mis on minu lootusele siit rahvajutte koguda kriipsu peale tõmmanud.

Rahvajutte pidi siin olema, arvestades, et suur osa põlisvissilastest koosnes joodikutest. Seda seletab ka asjaolu, et pea igalt põllult annab leida ohtralt vanu viinapudeleid. Joodikuterohkust soodustas siia lähedale rajatud Raanitsa mõisale kuuluv kõrts. Kõrtsihoone ise on veel täitsa alles, ent kannab praegu küla suurima peldiku nimetust.

Sellest hoonest armulise Vene kotka all elav maarahvas oma viina ja õlle sai. Hoone seinad on majavammist kahjustatud ja laed siin-seal sisse vajunud. Pool selle katusest, mis asus munakividest talli kohal, on kokku kukkunud. Vaevu püsib katus veel puidust elamu- ja endise kõrtsiosa peal. Hoones sees olen käinud mitu korda, selle värvikale minevikule viitavad sealt rohkelt leitavad viinapudelid.

Joomarlus olevat siin niivõrd levinud olnud, et paljud müüsid oma viimased viljaterad viinatilga nimel maha ning jätsid lapsed ja naised koju nälgima. Hädas võeti mõisnikult laenu, ent tihti läks ka laenuks saadu kõrist alla. O tempora o mores. Kõrts suleti esimese ilmasõja päevil. Hiljem oli samas hoones pood, kust hädaline oma märjukese kätte sai. Pidu kestis siin terve tsaariaja, läbi esimese iseseisvusperioodi, läbi nõukaaja ja liiderdamine ei vaibunud siib veel ka 1990. aastatel.

Mu vanaema sõnul asus varem kõrtsihoonest paarsada meetrit edasi asuvate suurte tammede kõrval nõdrameelsete joomapunker. Kui 90. aastate lõpus pood kinni pandi ja nad enam viina ei saanud, olevat nad oma maja põlema pistnud ja ära kärvanud. Punkrist on alles vaid eterniitkatuseplaadid ja nende kõrval siiani kasutust leidev kuur. Mööduvad autosõitjad käivad seal sital.

Viinameeste kants ehk vana kõrts Foto: Erakogu

Sõjad ja taplemised on Vissist korduvalt üle käinud. Poola-Rootsi ja põhjasõda tegid selle kandi koos terve Kambja kihelkonnaga nukraks tühermaaks. 1638. aastal olevat siin elanud vaid viis inimest, neist üks lätlane ja sakslane.

Vabadussõja ajal, 1919. aasta jaanuaris jõudis siia Tallinna kooliõpetajate rood. Mõned päevad asus nende staap Vissi kõrtsis, mille eest nad valvet pidasid. Organiseerisid siin kohalikku kaitseliitu. Kunagi lugesin ühe võitleja mälestusi sellest, kuidas ta kaaslasega siit Pangodi poole luurele läks. Vaenlasi nad küll ei leidnud, kuid kusagilt talust leidsid kaks tuttavat tütarlast, kes olevat nende varasemad õpilased olnud. Siis olevat juhtunud tänase ja ilmselt ka toonase eetika jaoks küsitav seik, kus õpetajad endid oma õpilastele meesteks pakkunud.

Tütarlapsed ei võtnud vist siiski pakkumist vastu ning luurajad tulid «tühjade kätega» Vissile tagasi. Siinse moonaka käest olevat nad saanud kohvi, mis oli nende meenutuse kohaselt erakordselt hea. Rood liikus hiljem Vana-Prangli mõisa poole, mida olid punased rüüstanud ja lõhkunud.

Teise ilmasõja ajal põgenesid paljud edeneva punaarmee eest. Vissi ei jäänud ka sõjast puutumata, küla põhjapiiril on sellest ajast alles kaevikud. Taktikaliselt igati loogilises kohas: neist näeb Maaritsani välja.

Jah, kõrts on toonud viletsust ja joomarlust, aga kes teab, ehk ilma selleta poleks seda küla eraldiseisva üksusena tekkinudki. Vahepeal oli hoone ka müügis, ent maanteest kiviviske kaugusel asuv maja polnud autode tekitatava lärmi tõttu vist eriti ihaldusväärne. Samas meeldib kõrtsi ees passida liikluspolitseinikel, kes seal üsna tihti kiirust mõõdavad.

Hiljuti kõndisin kõrtsist mööda. Mõtted olid kusagil mujal, kui märkasin maas tühja õllepurki, mis kuupäeva järgi seal suht hiljuti ära joodud. Mõtlesin, et see lagunenud ja kinnine kõrts tõmbab ikka veel inimesi enda poole, ka neid, kes hoone minevikust midagi ei tea.

Oleme ikka parajad joodikud siin, jääkamakatest tahutud külas.