HARIDUS666 ⟩ Toidunappus, vägivald ja rutiin – lõbusaid mälestusi lasteaia päevilt

Eestlasel on liiga madal palk ja ülemäära palju tööd, et iga päev oma sigitistega tegeleda. See on lihtsalt meie moodsa maailma reegel. Kui sa just ei ole endine Norra black metal'i bändi esimees ja karistatud mõrvar, kes elab kusagil Prantsusmaal metsapunkris oma riigitoetust saava maanaise ning seitsme paramilitaarselt organiseeritud natsilapsega, siis pead kahjuks ka sina oma lapsi viis päeva nädalas lasteaeda toimetama.

Lasteaed on hägune esmakordse iseseisvuse periood meie kõikide minevikus. Me oleme kõik tuttavad selle ühetaolise rutiiniga, mille järgi me elasime, olgu see kas Kiikhobus, Karumõmmis, Sipsiku majas, Rõõmutarekeses, Karikakras, Kullerkupus, Vikerkaares või… sahistab paberites… Jüri Taaramäe Lasteaias. Päevakava esimese poole üle heietamise asemel meenutame koheselt üht kõige tähtsamat ja ka magusamat osa.

Magustoit

See, mis peale soolast tuleb. Elevandi tatt, mannavaht, kissell, saiavorm, kohupiim või saiakene. Vahel harva isegi kohukene, kui sööklatädil rahad üle tulid. Minu isiklikus lasteaias sai vahel pidupäevadel koguni mingisugust õuna-puru-plaadikooki. Samuti kuulsin, et ühes teises maalasteaias oli magustoiduks täpselt üks (1) Selga klassikaline kondenspiima küpsis. Nagu Gulagis.

Lõunauinak

Tuleb tavaliselt peale magusat. Kohustuslik tuduaeg kasarmus. Üldjuhul see, millest su tuttavad kõige veidramaid ja traumeerivamaid asju meenutavad ning sulle sirge näoga näiteks «salajasest teki all musitamisest» ja muudest perverssustest räägivad. Kõik, mida lasteaia lapsed «Saame kokku Tomi juures» saadet vaadates ei õppinud. Oli ka voodisse pissijaid. Mu naaber jutustas mulle, et kui tema ajal tudumisest keelduti, siis tõmmati sulle tekk üle pea ja sunniti tunniks ajaks toa keskele seisma. Samal ajal kui teised su ümber magasid. Või pissisid ja musitasid.

Kujuta ette, et see, aga ainult üks... Bljaa. Foto: Selga

Õueaeg

Värskelt välja puhanud lastel on kätte jõudnud aeg peaga vastu uksepiita joosta või süüa hapuoblikaid nii palju, et põhi lendab alt. Mäletan üht last enda lasteaias, kes otsustas, et kivikillustiku loopimine teiste laste pihta oli see «uus, trendikas vabaajategevus». Korjas oma särgi neid kive täis ja hakkas pilduma nii, et kõik jooksid. Samas niimoodi väljendati armastust siis. Ta viskas mulle ka ühega pihta, otse rinda, ning mingi ürgne instinkt soovitas mul selle kivi üles korjata ja tema suunas tagasi visata, umbes nagu maailma esimene Jahimehe mäng. Kahjuks oli tuuletakistus minimaalne ja tingimused täiuslikud ning mu kivike lendas talle otse lagipähe – ta kukkus pikali ja hakkas nutma. Järgmine nädal oli ta blondide juuste keskele mungasoeng lõigatud ja peas pidi ta kandma võrku. Sorri, Jan.

Peale seda kõike

Minu lasteaias käisid ka vilistlased vahetevahel külas. See on ikkagi auasi lasteaialaste seas – näha kedagi nendest vanemat, kes on juba akadeemilisel teel ja saab naerunägusid oma töövihikusse.

Ka mina sain lõpuks lasteaiast minema, otse esimesse klassi. Seejärel juhtus nii, et mu isa pidi korra tööasjus Pärnusse minema ja otsustas mu kaasa võtta. Ning selle asemel, et lasta mul päev otsa hotellis olla ja multikaid vaadata, pani ta mind tagasi lasteaeda, üheks päevaks. Kujutate ette ka, mis tunne see on või? Nagu ma oleksin tingimisi koolilaps. Ma ei olnud sellegarahul, ma olin ikkagi vanem kui lasteaialapsed, ma juba teadsin, kuidas välismaailm toimib.

Sellegipoolest jäeti mind lasteaeda ning need lapsed seal võtsid kohe sappa, et minu jutustusi kuulata. Rääkisin neile sellest retsist matemaatikast ja suurest aabitsast ja koolitoidust ning nad kuulasid mind nagu prohvetit kaljunukil. Mind võeti kohe omaks: kutsuti joonistama, mängima ja vetsu üheskoos korraga pissima (traditsioon minu eelmisest lasteaiast). Siis tuli söögiaeg ning peale frikadellisuppi nägin ma, et laste seas hakkas midagi rahutut sumisema. Magusa aeg.

Iga lasteaed on nagu omaenda ökosüsteem. Kuigi rutiin on homogeenne, on ikkagi igas kohas vähemalt mingi asi, mida tehakse veidi teistmoodi. Selles lasteaias, sellel konkreetsel päeval, oli magustoiduks porgandid meega. Saatsin need seenele ja küsisin, kus see päris magustoit on. Olin liiga vana, et klassikalise «kaalikas nutellaga on noh põhimõtteliselt magustoit» triki õnge langeda. Kirtsutasin nina, keeldusin portsjonist ja tahtsin lihtsalt joonistama minna. Kuid siis tuli lõunauinak otse peale.

Lapsed tõusid püsti ja asusid teele, kuid ma jäin kindlameelselt paigale. Mina ei pea magama minema, ma olen seitse aastat vana, reeglid ei kehti mulle. Kuid uneaeg ei ole kunagi vabatahtlik. Lõpuks ma karjusin nutta kasvataja peale, et see pole normaalne, et mind, mitte väsinud ja haritud joonistamise huvilist sunnitakse kuhugi tuduma. Kõik teised lasteaialapsed nägid mind nutmas. Nad paistsid segaduses. Neil ei olnud mingit mure frikadellisupi ja meega kaetud porgandite ja uinakutega. See oli lihtsalt rutiin, nagu igas lasteaias alati on olnud.

Mul läks umbes 16 aastat, et sellest lõpuks teistmoodi aru saada. Kuigi ma olin nendest tattidest kõige vanem, ei olnud ma kindlasti nendest täiskasvanum.

Selle artikli valmimisele aitas kaasa NKNi «Koosolek Vol X».