MART KALVET ⟩ Öölinnapea, ära koba pimeduses!

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets esines esmaspäeval, 25. aprillil mõtteavaldusega, mis tema ametikohta, tema koduerakonna seniseid seisukohti ja eriti tema enda varasemaid väljaütlemisi arvestades on pehmelt öeldes kummaline, kõvemini öeldes jalustrabavalt lühinägelik. Nimelt paistab Mets uskuvat, et uimastipoliitikaga seonduvates kahjudes on süüdi eelkõige uimasteid tarvitavad inimesed.

Arvamusloos «Kas sa tapad mehhiklasi ainult nädalavahetuseti?» kuulutab Mets Euroopa kõige tagurlikuma uimastipoliitikaga riigis Rootsis mullu aastavahetuse eel läbi viidud kampaania jutupunkte kopeerides, et inimesed, kes tarvitavad reguleerimata uimastiturul levivaid aineid, on peamised süüdlased nende ainete tootmise ja kaubastamisega seonduvates kahjudes – gängidevahelises vägivallas, lapstööjõu ekspluateerimises, keskkonnakahjudes ja isegi rahvusvahelise terrorismi rahastamises.

Sellist ajast ja arust ohvrisüüdistusretoorikat on üsna nukker kuulda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja suust, kuna seni on SDE-st jäänud mulje kui narkopoliitikas suhteliselt edumeelsest parteist – muu hulgas just tänu Natalie Metsa varasematele seisukohavõttudele. Tahaksin väga loota, et sotsid ei soovinud omaks võtta pigem paremäärmuslike populistide arsenali kuuluvaid äraspidiseid hoiakuid, kui kirjutasid alla värskele koalitsioonileppele, milles lubatakse nüüdisajastada Eesti uimastipoliitika ning üle vaadata karistuspoliitika, ennetusmeetmed ja sõltuvusravi võimalused.

Tahaksin ka loota, et pärast põgusat järelemõtlemist leiab Mets, et Tallinna öölinnapeal ei sobi aerutada samas paadis tagurlike ametnikega nagu Euroopa Liidu siseasjade volinik Ylva Johansson ja Belgia siseminister Annelies Verlinden, kelle iganenud ja nüüdisaegsest uimastipoliitilisest kursist diametraalselt lahknevaid mõtteavaldusi kritiseerisid tänavu veebruaris Euroopa uimastitarvitajate huvikaitseorganisatsioonid ühispöördumises, millele kirjutas alla ka MTÜ LUNEST.

Ajal, mil näeme, kuidas kogu Euroopas võetakse kasutusele üha pragmaatilisemaid ja kaalutletumaid uimastipoliitika reformimise meetmeid (nagu kannabinoidravi võimaldamine, täiskasvanutele mõeldud kanepisaaduste turu reguleerimine ja psühhedeelsete ainete ravipotentsiaali rakendamine) ning astutakse samme (nagu ohutuma tarvitamise ruumide loomine, uimastite tarvitamise-eelne testimine ja heroiinipõhine asendusravi) kahjude laiaulatuslikumaks vähendamiseks, on piinlik kohata sellele vastanduvaid mõtteavaldusi ja kampaaniaid nagu «Pubid narko vastu» («Krogar mot knark»), millelt Mets oma arvamuse maha on viksinud.

Inimlikust vaatevinklist võib mõista selle kampaania käivitanud joomakohtade muret oma uimastituruosa pärast, eriti sedavõrd masendavalt tagurliku, repressiivse ja kahjusid võimendava uimastipoliitikaga riigis nagu Rootsi, mille kunagine pealtnäha ilus unistus «uimastivabast utoopiast» on osutunud vägivaldseks luupainajaks. Ehkki üdini kahepalgeline ja omakasupüüdlik, on selline retoorika mõneti loogiline – kuna nulltolerantse Rootsi nurjunud uimastipoliitika pole uimastite tarvitamist sugugi vähendanud, üritavad kasumimarginaali pärast pabistavad legaalse uimasti müügikohad oma positsiooni kaitsta häbimärgistamise, süüdistamise ja pealekaebamise mahitamisega.

Küll aga jääb arusaamatuks, miks sellise retoorikaga on läinud kaasa poliitik ja ametnik, kelle senistest väljaütlemistest ja valikutest oli mõistlik järeldada poolehoidu pigem Euroopa Liidu ametlikule uimastistrateegiale, mis kutsub liikmesriike üles vähendama uimasteid tarvitavate inimeste häbimärgistamist ning soovitab panustada rohkem ja tasakaalustatumalt võimalikult laia valikusse nõudluse ja kahjude vähendamise teenustesse. Veel üleeile võinuksin, käsi piiblil, vanduda, et SDE ja Tallinna öölinnapea toetavad ÜRO ühisseisukohta uimastite küsimuses, mis soovitab liikmesriikidel rakendada globaalse uimastiprobleemi lahendamisel meetmeid, mis on tasakaalustatud, jätkusuutlikud ja tõenduspõhised, rajanevad inimõiguste kaitsel ning on suunatud arengule. Metsa artikli valguses ei saa ma täna selles kahjuks enam sama kindel olla.

Võimalik, et meie öölinnapea ei ole arvamusloos väljendatud mõtteid tegelikult lõpuni läbi mõelnud, kuna Päevalehes ilmunud tekst sisaldab juhtiva eksperdi kohta jahmatavalt asjatundmatuid väiteid. Muuhulgas räägib Mets sissejuhatuses «uuest üliohtlikust nitaseenist, mis ei allu metadooni ravile», mis on ilmselge jama – opioidasendusravi on tõendatult tõhus kõigi opioidide sõltuvuse ravis, isegi kui selle tõhusus on tugevatoimelisemate ainete puhul väiksem. Opioiditarvitajaid terrorirünnakute rahastamises süüdistades arvab Mets, et «opioidides kasutatakse oopiumit», mis on lihtsalt rumal – oopiumimoon on tooraineks heroiinile, samuti toodetakse sellest meditsiinis kasutatavaid opiaate nagu kodeiin ja morfiin, küll aga mitte sünteetilisi opioide, mis vahetasid moonipõhise kraami Eestis välja juba rohkem kui 20 aastat tagasi.

Sellised nõmedad prohmakad lisavad lootust, et too naeruväärne tekst on valminud ülejala, kiirustades ja võib-olla ajutises segadusseisundis, mille on esile kutsunud liiga intensiivne suhtlemine Rootsi kõrtsmike uimastisõja edendamise organisatsiooniga.

Terrorismi mahitajad, lapstööjõu ekspluateerijad ja süütute pealtvaatajate mõrtsukad igapäevases kuritegevushoos Foto: Darrin Harris Frisby / Drug Policy Alliance

Palun, tule tagasi mõistusele, hea Natalie Mets! Eesti uimastitarvitajad, festivalikorraldajad, baaripidajad ja eelkõige ööelu nautivad noored – kellest eeldatavasti paljud on seni olnud SDE valijad – ootavad sinult eesrindliku, tõenduspõhise ja inimõigusi austava narkopoliitika eest seismist, mitte saamatu naaberriigi baaripidajate halenaljakate jutupunktide kriitikavaba korrutamist. Me eeldame sinult mõistmist, et narkokaubanduses ja sellega kaasnevates nn soovimatutes tagajärgedes on eelkõige süüdi asjaolu, et ÜRO 1961. aaasta uimastikonventsiooniga ühinenud riigid on uimasteid keelustades ja nende tarvitajaid kriminaliseerides loonud soodsa pinna uimastite musta turu tekkeks ja sellega seonduvate riskide tempokaks eskaleerumiseks.

Soovime, et keeraksid selja tunasele ja tulutule ohvrisüüdistamismentaliteedile ning ühineksid meie ja kogu ülejäänud maailma uimastireformi pooldajatega, kes iga aasta 26. juunil, ÜRO uimastite ja salakaubanduse vastasel päeval viivad läbi kampaaniat «Support. Don’t Punish.» («Ei karistustele, jah lahendustele!»), nõudes uimastiprobleemi lahendamist tõenduspõhisel, pragmaatilisel ja uimastitarvitajate inimõiguseid tunnistaval moel – nii, nagu laias laastus näeb ette ka meie riiklik uimastistrateegia (vähemalt aastani 2030).

Miks mitte näidata oma õppimisvalmidust kas või sellega, et algatada Tallinna lahkumine ECAD-ist («Euroopa linnad uimastite vastu») – mõttetust uimastisõja-organisatsioonist, mille rahastamise lõpetas juba aastaid tagasi isegi selle asutaja Stockholm? 1500 eurot aastas ei ole just suur raha, aga kindlasti leiavad Tallinna uimastiprobleemidega maadlevad ametnikud sellele paremat rakendust kui oma aja ära elanud, valedel eeldustel tegutseva ja uimastikahjusid võimendava ideoloogilise gängi liikmemaksu tasumine.

Või kui soovid siiski jääda truuks rootslaste toorpopulistlikele argumentidele ja samas mitte olla silmakirjalik, viska lisaks kokaiinile alustuseks peldikusse ka nutitelefon, loobu šokolaadist ja käi autosõidu asemel edaspidi jala – teadupärast on ju needki tooted seotud terve hulga inim- ja keskkonnavaenulike tootmispraktikatega.