KEELEKÜMBLUS MAGALARAJOONIS ⟩ Vene keele oskus on kasulik «mulle», mitte «talle»

«Need autojuhid on hullud, kogu aeg ainult kiirustavad. Ettevaatlik peab olema,» sõnab vanem kalameherõivastes meesterahvas mulle vene keeles. «Jaa, kogu aeg bõstro-bõstro,» nõustun ma oma vigases vene keeles.

Me seisame mõlemad Harku järve äärde viiva ülekäiguraja juures ja ootame valgusfoori roheliseks minemist. Me mõlemad oleme jalgrattaga ja me mõlemad oleme üksteist ka eelnevalt siinkandis märganud – mina jooksmas või hängimas ja tema kala püüdma minemas-tulemas.

«Sa oled minuga nõus?» sõnab kalamees.

«Konežno,» vastan ma.

Sel hetkel läheb tuli valgusfooris roheliseks, ma soovin talle head päeva ja tema vastu ning me lähme omas tempos edasisi toimetusi tegema.

Mul on üks viga. Tegelt kaks. Tegelt hulgi, aga neist kaks on siinse loo puhul olulisimad. Esiteks on mul see viga, et ma enamasti ei peida pilku ja vaatan inimestele otsa. Osati tundub see justkui «normaalne» asi, mida teha, et muidu on selline «autismi spektri peal» tunne. Samas on vahel tunne, et see otsa vaatamine on ka «spektri peal» olek, kohati maniakaalne tegevus. Oma mäletamist mööda olen ma alati selline olnud, inimestest huvitunud vaatleja. Ma ei ole alati olnud suhtleja, see on pigem eluga õpitud ja omandatud oskus. Esiti klienditeenindustööga hotellis või noorsootööga ning seejärel edasiarendatud antropoloogia õpingutes. Ka kirjanikuna on sellest oskusest ääretult palju kasu ja ajakirjanikuna on see juba möödapääsmatu.

Aga see otsa vaatamine on esimene lüke, see on kommunikatsioonikanali avamine. See on signaal, mis teatab vaadeldavale isikule: ma olen siin, ma olen kaasinimene, ma oskan verbaalseid ja mitte-verbaalseid märgisüsteeme ja ma näen sind. Nüüd jõuame minu teise vea juurde ning selleks on tõdemus, et ma ei karda vigu teha. Tähendab, loomulikult ma püüan mitte feilida ja absoluutselt on mul kõhus liblikad enne tähtsaid ettevõtmisi nagu avalikult esinemised või midagi taolist. Aga päris elus, igapäevases ja olmelises olevikolluses puudub mul hirm, sest ka kõige parema tahtmises juures kõnnin ma ühest ämbrist teise, vastu posti ja keset koera kakajunni. Feil on garanteeritud, edu on võimalik. Eriti ei karda ma rääkida ja suhelda. Võimalik, et just seetõttu, kuna ma tean, et see on õpitav oskus.

Otseloomulikult peab otsa vaatamisega piiri pidama. Märtsi alguses oli üks hämmastavalt päikseline pärastlõuna kui ma kõige nooremale pojale lasteaeda järele läksin. Seisin Õismäel bussipeatuses, et paar lillekest edasi saada. Üks vanem vene keelt kõnelev isik rääkis telefoniga. Suhteliselt valjult rääkis. See ei meeldinud ühele eesti keelt kõnelevale vanale pässile, kes hakkas üle peatuse räuskama, et muud siin Õismäel ei kuule kui vene keelt. Päike sillerdas taevas ja tema lihtsalt röökis lõuata, et kuidas venelased on sellised ja sellised, et tema vaeseke peab kogu aeg vene keelt kuulma. Kõige lõpetuseks sülgas ta läraka tatti maha, ütles kõigile peatuses olijatele ehk tema silmis venelastele, et sööge sitta ja et neist ei saa kunagi eestlasi, ning tatsas minema. Vene keelt kõnelenud isik ei saanud essugi tema ettekandest aru.

Ma olin ekstaasis, psühhid linnaruumis on ju iga kirjaniku jaoks täielik dessert. Ent samas oli see kõik rõve. Eriti vastik oli märgata üht naisterahvast, kes näo järgi sai tema jutust aru ja tundis ennast puudutatuna – võimalik, et tegemist oli vene rahvusest isikuga, kes pidi nüüd peale keele selgeks saamist kuulma, kuidas ta endiselt ei sobi. Ma nägin, et tüüp oli psühhoosis. Eelnevad kogemused on näidanud, et sellisel juhul ei ole mõtet otsa vaadata, sest minu maniakaalsus võlub seda ka teistes välja. Piidlesin räuskavat pässi bussipeatuse varjust silmkontakti vältides – missioon oli ikkagi lapsele järgi jõuda ja mitte jääda bussipeatusesse psühhiga lõksu. Õnnestus, edukalt.

Lisaks suhtlemisele on ka selleks kasutatav märgisüsteem õpitav. Eriti oluline on siinkohal elukestev õpe. Näiteks on inimese emakeel pidevas arengus ja kogu aeg on tarvis ennast täiendada: uudissõnad, laensõnad, släng, žargoon jne. Ka võõrkeel on õpitav, vahel koolis või keelekursusel, aga pigem mitteakadeemilises olustikus. Näiteks tänav on väga hea koht keeleõppeks, ka ühistransport, peod, baarid, pinnakad ja võsastunud tühermaa on head. Aga tänav on parim – see on munitsipaalne territoorium, ülivõrdeliselt ülivõrdne situatsioon, kus on ainus mõistlik asi unustada igasugused staatused, tiitlid ja saavutused, et näha, kui ühesugused rõivastatud primaadid tarmaki peal me oleme.

Tänav on see koht, kus sa ei pea ilusti ega õigesti rääkima, sest sa oled kliendi/töötaja rollis või kommunikatsioon eeldab sinult korrektsust. Ei, tänav on see koht, kus käände- ja pöördelõpud viilitakse maha inimeseks olemise emotsiooniga, käte ja ilmete ning häälitsustega. Tänav on see koht, kus peaks eriti julge olema vigade tegemisel, unustama ära, et on olemas vead, ning suhtlema. Minu kartmatus teha vigu ka mujal kui tänaval, näiteks tööl, on toonud kaasa olukordi, kus mu kaaslased arvavad, et ma oskan vene keelt, ja seega kutsunud mind inimestega rääkima. Keel on nagu pärl, seda ei saa hoida kuskil kinni, pimedas hoiul, see tuhmub sellises keskkonnas. Keelt peab kasutama, rääkima, etlema ja kokutama, keelt peab välja tooma ja näitama, et see säraks. Sinu keel ei arene, kui sa kutsud kellegi teise enda eest rääkima.

Mu keskmine poeg teatas ühel päeval, et ta tahab vene keelt õppida. Kuna koolis seda ei tehta, siis hakkas ta kasutama üht keeleõppe mobiilirakendust. Tema ja tema vanem vend on eelnevalt õppinud sel viisil araabia ja suahiili keelt. Miks ta seda teeb? Võib-olla sellepärast, et kaks klassivenda oskavad. Võib-olla teda huvitavad keeled ja vene keel tundub loogiline asi, mida õppida. Äkki on keel hoopis naljakas. Küsin nüüd üle kuu aja ta käest, miks ta vene keelt tahab õppida? «Ma tahan vene keelt osata,» vastab ta. Aga miks? «Ma tahan aru saada, mida inimesed räägivad!»

On olemas soovreaalsus, utoopiline unelm, kus inimene tatsab ringi ja suhtleb liigikaaslastega ühes märgisüsteemis, teab kõiki sõnu ja tähendusi ning miski ei lähe dialoogis kaotsi. Tegelikkuses läheb kõik kogu aeg lörri, ma ei saa aru sinu slängist ega sina minu magalamurrakust, vanad inimesed puterdavad midagi transistoritest ja noored plärisevad mingitest trans-sisters'itest. Tegelikkuses ollakse umbkeelsed nii intra- kui ka interkeeleliselt ja seda ääretult põikpäiselt.

Keelte õppimine on miski, mida inimene teeb enese jaoks. Ei, see ei ole selleks, et võimaldada teisel inimesel «umbkeelne» olla, teine inimene on hoopiski tagaplaanil selles situatsioonis ja «mina» on keskmes. «Mina» on see, kes oskab, räägib, mõtleb ja arutleb, kes võidab kokkupuutepunktis tekkinud informatsioonist. «Mina» on see, kes saab kasu, kes rikastub, kelle maailm avardub iga silbiga, mis ajukäärdudes sisemaatriksisse maandub. «Mina» on see, kes ei seisnud valgusfoori taga tummalt ja kohkunult, et keegi ütles midagi arusaamatut, vaid see, kes lahkub vanema härraga kohtumiselt teadmisega, et võiks rahulikult võtta.