CARLO CUBERO ⟩ Meie võime armastada on piiritu ja ammendamatu

Eelmisel nädalal toimunud Riga Pasaules filmifestivalil linastus 22 antropoloogilist filmi, mis uurisid erinevaid armastuse ideid, kuidas armastus väljendub erinevates kultuurides ja kas armastust võib vaadelda kui meetodit maailma mõistmiseks. Carlo Cubero, üks filmiprogrammi kuraatoritest, mõtiskleb armastuse ja loomeprotsessi suhte üle ning küsib kas armastust saab käsitleda kui kiindumuse väljendust, mis on rohkem kui romantiline?

1885. aastal võitis Friedrich Nietzsche kohtus oma kirjastajat, kes oli taganenud lepingust, millega oli lubanud Nietzsche teoseid reklaamida ja levitada. Toona 41 aastane Nietzsche ostis kahjutasuks saadud hüvitise eest hauakivi oma isale Carl Ludwig Nietzschele ja laskis sellele graveerida lause «Die Liebe höret nimmer auf» («Armastus ei hääbu kunagi») — tsitaadi Pauluse esimesest kirjast korintlastele (1Kr 13:8). Arvestades Nietzsche vastuokslikku suhet kristlusega, asjaolu, et ta isa oli surnud juba 36 aastat tagasi, ning tõika, et ta ei saanud endale taolist väljaminekut tegelikult lubada, tundub see fraas kummaline.

Friedrich ise kirjeldas oma isa täiusliku kihelkonnapastori prototüübina — elurõõmsa mehe, kogukonna lugupidamise pälvinud meisterliku moosekandi ja inimesena, kes teadis, mida kristlik armastus tegelikult tähendab. 34 eluaasta vanuses jäi Carl Ludwig diagnoosimatusse tõppe ning suri aeglast ja valulikku surma. Mõned kuud pärast matuseid ilmnesid Friedrichi nooremal vennal Josephil samasugused sümptomid — ägedad peavalud, nägemiskaotus ja dementsus — ning ka tema maine teekond päädis peagi.

Friedrichil oli kombeks nende kogemuste teemal mõtiskleda ja vaagida kurjuse olemust. Miks juhtuvad halvad asjad vagade inimestega, heade inimestega, inimestega, kes pühendavad oma elu neist endist suurematele eesmärkidele? Kuidas saab Jumal lubada lastel, näiteks tema vennal Josephil, surra sellisel piinarikkal moel? Kuidas klapib kristlik armastus kokku sellise valu ja vaevaga?

Kristlik tõlgendus rõhutaks võimalust, et pärast surma võib meid oodata parem elu. Hauataguses elus saabuvat vaevatasu lubades toetab kristlik loogika Nietzsche arust kannatusi maises elus. Jumala armastus jätab mulje ärilisest tehingust, investeeringust, mille inimene teeb selleks, et pälvida armastust kunagi hiljem. See annab aimu Jumalast, kes pole osa meie maailmast, kes jälgib meid ohutust kaugusest ja kellel on voli valida, kellele meie seast saab osaks armastus ja kellele kurjus.

Nietzsche vastuseisu kristlikule mõttele ajendas Muinas-Kreeka filosoofide, eriti Dionysose kultuse usuliste tekstide ja antiiktragöödiate lugemine. Nood autorid, nagu Nietzsche rõhutab, teadsid vägagi hästi, et inimesed on võimelised raevutsema, julmutsema ja võimu janunema. Needsamad omadused iseloomustasid ka jumalaid, kes seda armutut maailma meiega jagasid. Nietzsche jaoks seondub Dionysose kummardajate lähenemine pigem kannatuste omaksvõtuga selleks, et luua suurepärast kunsti, mitte aga nende ratsionaliseerimisega.

Selles käsitluses ei ole armastus ei kannatuse vastand ega ka vastumürk sellele. Pigem saavutab kunstnik võitluse ja valu kaudu oma ainulaadse väljundi, isikupärasuse ja inspiratsiooni. Selle protsessi käigus areneb välja kunstniku armastus iseenda, teiste ja kogu maailma vastu. Armastada maailma tähendab seda mitte karta. Rõhk pole mitte võimalusel, et pärast praegust saabub parem elu, vaid rõõmukogemuse pikendamisel selles elus. Olla armunud maailmasse — meie ainelisse maailma — on üks viis öelda lahti teoreetilistest abstraktsioonidest nagu kultuur, ideoloogia, usund ja muud individuaalsust õõnestavad ettemääratud teooriad.

Oma isa hauale hauakivi ostes koges Friedrich Nietzsche juba samu sümptomeid, mis olid kimbutanud tema venda ja isa, ning neli aastat hiljem oli ta ise kehaliselt ja vaimselt sandistunud. Hauakivis võib näha tema leppimist saatusega surra aeglast ja piinarikast surma. Kivi võib kujutleda ausambana asjaolule, et Nietzsche ei tundnud enam hirmu ei eelseisva hullumeelsuse ega ka enda surma ees. Meeleheitesse langemise asemel võttis ta nõuks püstitada monumendi oma saatusele. Selle kava kohaselt ei ole armastus Jumala poolt monopoliseeritud, nagu see pole ka tarbekaup, mille eest saab osta pileti paradiisi. Armastust pakutakse kui võimalust võtta omaks meie endi keerukad iseärasused ja nende kaudu areneda.

Kogu 20. sajandi jooksul on Nietzsche tööd pidanud läbi tegema mitmeid toimetamisi, millest paljudega tegeles pärast autori surma tema õde Elizabeth, tuntud antisemiit ja fašistlik propagandist. Need ümberkirjutused kirjeldavad armastusele sellist lähenemist, mis tõstab esile enesearmastust, isekust ja auahnust, mis ülistab üksildust ja soodustab ebaterveid kiindumussuhteid. Too lähenemine seostab armastust võimuga ja taastoodab vägivalda, millest Friedrich soovis algselt hoopis kõrgemale tõusta.

Nietzsche lähenemise praktilisi järelmeid võib olla keeruline hoomata nüüdisaegse, võimusuhetele ja konfliktile keskenduva, subjekte objektidele, loodust kultuurile, head kurjale ning võltsi ehedale vastandava diskursuse valguses. Ometi võib armastuse käsitlust transtsendentse printsiibina kohata ka teistes traditsioonides. Kariibi rahvaste kosmoloogiad nagu Santería ja Vodún, budistlikud ja hinduistlikud traditsioonid, aga ka Euroopa paganlus tõstavad esile elu interaktiivsust, kujutamata seejuures armastust äritehinguna. Nendes traditsioonides kirjeldatakse armastust võimaldavana, loomingulise tegevuse allikana, jõuna, mis ajendab elama väljaspool enese ja teiste vahelisi erisusi.

Arusaam armastusest kui tõhusat kollektiivset tegevust võimaldavast tegurist kaasneb mõnedega 20. sajandi kõige edukamatest poliitkampaaniatest. Gandhi jaoks on «armastusel rajanev võim tuhat korda tõhusam ja püsivam kui võim, mis johtub hirmust ja karistamisest». Martin Luther King ütles, et armastus on «moraalse kosmose südame tuksumine». Nelson Mandela hinnangul on «armastus inimsüdame jaoks loomulikum tunne kui selle vastand». Noid poliitilisi võitlusi seostatakse nüüdisajal taolise programmi sõnastamisega, mis ületab erinevuse ja teistsugususe binaarseid tähistusi ning annab alust selliste tingimuste edendamiseks, milles saavad võimalikuks iseseisvus, õiglus ja väärikus. Nood liikumised hoiduvad kiusatusest asendada üks vägivalla vorm teisega, nagu tegid näiteks leninistid. Selle asemel lähtuvad need läbielatud kogemustest ja väärtustavad lepitamist rohkem kui halvakspanu ja neima.

Transtsendentne arusaam armastusest leiab armastust kõikjalt ja igaühest — nagu see poleks mitte abstraktsioon, vaid aineline olem, mis kuulutab loomingulise protsessi ühtsust ja seda, kuidas me kõik üksteist vastastikku mõjutame. Armastus kirjeldab eksistentsiaalset seisundit maailma suhtes. Maailmasse armunud olemine tähendab loomingulise agentsuse tunnistamist igas üksikisikus. Armastamine tähendab kellegi teisega koos ühise loomingulise projekti ettevõtmist. Selles käsitluses jääb Teine seletamatuks ja läbipaistmatuks, kuna eesmärk pole mitte Teist tundma õppida, vaid sellele tähelepanu juhtida. Ühisel teekonnal kogevad armastajad uut teadlikkust ja uut arusaamist maailmast, otsekui näeksid nad kõike esimest korda elus.