KOHALIK KIRJANDUS ⟩ Lesbilistest tüdrukutest kirjutav Kristi Piiper valitseb teismeliste kirjandust

Kristi Piiperi «Esimene kord» võitis tänavu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva noorteromaanikonkursi. Žürii tõstis esile tugevat peategelast ja ajakohase probleemi heas vormis käsitlust, kus pakutakse ka lahendusi.

Neid raamatuid on alati olnud. Kunagi kirjutas neid Silvia Rannamaa, seejärel Aidi Vallik, Diana Leesalu, Birk Rohelend. Amazonil valmis just film «Judy Blume Forever».

Kui teil on teismeline, kes ütleb, et kirjuta vahelduseks mõnest huvitavast inimesest ka, siis võiks plusspunkte koguda. Me kõik oleme noored olnud.

Kristi Piiperi «Esimene kord» võitis tänavu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva noorteromaanikonkursi. Foto: Liis Karu / Kirjastus Tänapäev / apollo.ee

«Mõnes mõttes tunnen ennast endiselt umbes kahekümneselt,» sõnab Piiper, kellel tänavu täitus 40. eluaasta. «Samas oma vanust vist ei hakka kunagi põdema, siiralt ongi hea meel olla vanem ja targem, kui kahekümneselt olin.»

Piiper alustas teismelistele kirjutamisega, vahepeal kirjutas noorematele, nüüd on tagasi teismeliste juures. Good Readsis on kõige rohkem hindeid triloogial «Tõde või tegu». Hinded on tugevad, avaosal 3,88 punkti, järgmistel mõlemal hetkel 3,82. «Noortepärane kõnepruuk, mis ei mõju liiga pingutatult või kohatult, hea tunnetusega kirjutatud, LGBTQIA+ suhe esindatud,» kiidetakse.

Piiper on peaaegu rokkstaar: tema vend Roland Rammul lavastas triloogia põhjal reklaamklipi, kaastegevad Mart Sander, Guido Kangur, Kene Vernik, kuigi filmini pole asi seni jõudnud.

Uues raamatus laseb Piiper lahti raudliblikad, mis maanduvad lilledel. Elame ju maailmas, kus kioskid on hakanud välja nägema nagu Warholi teosed, hiiglaslikud malelauad korduvate nägudega ajakirjade kaantel. «Esimene kord» on tuumadisko, mille inspiratsioon pärineb 16-aastase Piiperi kooliajast Berliinis. Ta käis rahvusvahelises koolis, kus peaaegu iga klassikaaslane oli erinevast riigist. Üks klassiõde oli salasuhtes teise tüdrukuga. Paar klassikaaslast said sellest teada ja otsustasid teda kiusama hakata. Tüdruku blogisse jäeti ähvardavaid kommentaare, temast oli tehtud pilte.

Vana-Kreekas polnud homo- ja heteroseksuaalsuse eristust. Peeti loomulikuks, et ilus keha ja suurepärane iseloom on erootiliselt ligitõmbavad sõltumata soost.

Robin Baker näeb raamatus «Spermasõjad» biseksuaalset käitumist paljunemist soodustava kohastumusena, kuna see annab rohkem võimalusi alustada nooremana seksuaalelu, suhelda eri isiksusetüüpidega inimestega ja harjutada truudusemurdmist. Homofoobias näeb ta reaktsiooni paljunemiseelisele vaatamata sellele, et homoseksuaalsed inimesed ei konkureeri vastassooliste pärast heteroseksuaalsete inimestega.

«See fotodega väljapressimine on praegu nii aktuaalne, just oli sama teema vist »Kuu-uurijas« ka, ja see on tegelikult nii kurb ja õudne, kui laps sellise asja ohvriks satub,» räägib Piiper. Tal on kaks kooliealist last ja ta tunneb sageli, et peaks aeg-ajalt igaks juhuks üle rääkima internetiga seotud ohud, kuhu lapsed ennast teadmatusest ja tahtmatult panna võivad.

Depressioon kasvab kogu maailmas 1940. aastatest peale pidevalt. Piiperi perekonnaringis on mitmeid arste ja õendust õppis ta ka ise. Tänavu pani ta Apotheka küljel kirja psühhiaater Imre Rammuli soovitusi ärevushäirega toimetulekuks. Üldtuntud tõed: sotsiaalne kontakt, värskes õhus liikumine, koristamine, teadlik hingamine. Neile võiks lisada, et kui inimene on hea raamatuga, pole ta kunagi üksi.

Liialt üldistav oleks öelda, et «Esimene kord» on melanhoolia anatoomia, kuid peaaegu kümme korda vähem leidub keeles sõnu positiivsete emotsioonide kohta. Ei soovita depressiivsust, nagu ei taheta minna arsti juurde ja loodetakse, et asjad paranevad ise. «Inimestele meeldib uskuda seda, mida nad usuvad. Neile meeldib, kui neil on vaenlasi. Need vaenlased võivad teha midagi positiivset, kuid see ei muuda nende inimeste arvamust,» ütles Marlon Brando.

Piiper kasutas raamatus päris kooliõpilaste kogemusi netikiusamise osas; need on eraldi tsitaatidena välja toodud raamatu lõpus, kus on kirjas ka vastaja vanus ja sugu. «See on ikka päris šokeeriv, mis noorte sotsiaalmeedias kohati toimub,» ütleb Piiper. «Kõige rohkem olengi rahul sellega, et selle nii levinud teema ette võtsin ja sellest kirjutasin.»

Õiglasema ühiskonna saavutamiseks tuleb positiivselt diskrimineerida neid, kellele loodus vähem andnud. Miks peaks tahtma keegi käia koolis mingit tunnistust korjamas, kui seal võib surma saada? Pole ju vaja teisi kiusata, kui me kõik hingame sama õhku. Millega tegelevad kiusajate vanemad? Kõik võiks tagantjärgi olla paremad lapsevanemad. Piinajaid ei tohiks tembeldada koletisteks. Ainult humaniseerides on võimalik nendega võidelda.

Väga sageli on keegi öelnud, et tunneb end Piiperi raamatus ära. Julgelt 80% kordadest on see tunne olnud vale ja ta pole selle inimese peale kirjutades selles kontekstis üldse mõelnud. Pigem on teemad sellised, et inimesed lihtsalt samastuvad. Isegi siis, kui mingitest probleemidest sageli ei räägita, ei tähenda see, et inimestel neid muresid poleks ja talle ongi nüüd kirjutades jäänud mulje, et üllatavalt paljudel on samad teemad hinge peal.

Näiteks peale ühe lasteraamatu ilmumist helistas naabrimees ja uuris, kas Piiper tema perest kirjutas. Aga jällegi, Piiper üldse ei teinud seda, see konkreetne teema on lihtsalt nii levinud Eestis. «Keegi otseselt pahaseks ei ole saanud õnneks, aga see on ka loogiline, sest mingeid minu eluga üks ühele tegelasi raamatutes ei ole,» sõnab ta.

Emakeele hoidmine on Piiperi arvates väga oluline. Berliinis õppimine kahjustas keelelisi oskusi, tunneb ta kohati. Samas andis multikultuurses keskkonnas elamine elukogemusi ja arusaamist maailmast nii palju juurde, et ta üldse ei kahetse.

Kohustusliku kirjanduse osas arvab ta, et klassikat tuleks ikka lugeda, aga eriti väiksemate laste seas võiks olla rohkem vaba valikut. Seda sellepärast, et kui lapsel tekib juba algklassides lugemise vastu vastumeelsus, sest ta ei haaku raamatus käsitletud teemadega või ajastuga, siis ta ju jääbki arvamusele, et raamatud talle midagi ei paku ja seal räägitakse mingite imelike inimeste imelikest eludest. Väikeste laste puhul on Piiperi jaoks olulised aspektid põnevus, mis paneb lehte keerama, ja nali, mis tekitab hea tunde. Nende taustal saab siis rääkida olulistest teemadest, millest autor päriselt rääkida soovib.

«Mulle tundub, et lapsed tahavad ise osaleda. Selleks võiksid kirjandusõpetajad võib-olla kasutada erinevaid mängulisi lähenemisi tekstidele, lugeda näiteks kokkuleppeliselt kolm peatükki ja järgmiseks tunniks kirjutada ise, mis saab edasi, ükskõik kas siis realistlikus või fantaasiavõtmes, mitte last liigselt piirates,» ütleb ta.

«Raske öelda, kas see on nüüd õige või vale meetod, aga meie Berliini kooli Ameerikast pärit inglise keele õpetajal oli komme meile teoseid põnevaks muuta nii, et ta rääkis meile iga kord uut raamatut tutvustades oma isiklikust elust loo - nagu hiljem selgus, siis sageli väljamõeldud,» meenutab Piiper, kuidas talle jätsid sügava mulje Dostojevski «Kuritöö ja karistus» ja Remarque'i «Läänerindel muutusteta».

Lugu oli enamasti kas hirmutav või veidi piinlik või muu selline, ent seda oli teismelisel huvitav kuulata. See tekitas huvi loetava raamatu vastu.

Samamoodi lasi õpetaja Piiperi klassil mõnikord raamatutele ise lõpu või lühikese järje kirjutada. Teinekord otsiti raamatust teemasid, mis võisid olla autori elus murekohtadeks. «Ühesõnaga kaasamine loetusse mingil isiklikul tasandil tundub toimivat kohustusliku kirjanduse osas ja ilmselt paljud õpetajad seda ka teevad,» arvab Piiper.

Uuelt kultuuriministrilt ootaks ta kirjandusega seoses võib-olla rohkem teavitustööd, lihtsalt öeldes reklaami.

«Eesti lugejaskond on nii väike ja kohati tundub, et info uute raamatute kohta ei levi kõigis kanalites, kus see levida võiks, eriti noorte seas. Võiks leida vahendeid ja võimalusi juurde, kuidas kirjandus noortele lugejatele atraktiivsemaks muuta,» ütleb Piiper.

«Vahel piisab ainult ühest raamatust, kus lugeja end ära tunneb, kust ta mingit toetust või mõistmist saab, et ta tahaks õige pea järgmise järele haarata,» lisab ta. «Aga kui raamatutes olevad olulised teemad, mis noori puudutaks, lugejateni ei jõua, ei osata neid raamatuid endale ka kusagilt otsida.»

Tema lemmikkiri lugejalt algas nii: «Ma kogu südamest vihkan lugemist, aga »Tõde või tegu« sarja olen ma juba mitu korda läbi lugenud. Millal sellele järg tuleb?»

See näitas Piiperi jaoks, et isegi need, kes enda sõnul lugemist vihkavad, tegelikult ei tee seda, vaid pole lihtsalt veel seda päris enda raamatut ja teemat kohanud. See neiu jõudis raamatuni läbi mainitud reklaamklipi. Sellepärast arvabki Piiper, et üheks noorteni jõudmise vahendiks võiksid olla ka raamatute reklaamklipid, kuna lapsed ja noored on palju internetis.