ROTIKAS TARBIJA ⟩ Inflatsioon sõi suvereisi mõtted? Jalgrattamatk on peaaegu tasuta

Oletame, et inflatsioon on viimased säästud ära söönud ja välismaareis ei tule sel suvel kõne allagi. Isegi kohalikku kämparisse minekuks ei ole nutsu, aga töö-pere-lähedased on viimased närvid ära omastanud ning puhkust on tarvis. Kuuri alt tuleb välja ratas, panipaigast telk ja magamiskott ning kaardil avanevad RMK telkimiskohad – aeg on teha kerge jalgrattamatk.

Jalgrattamatka kõige tähtsam osa on jalgrattur – enne muu jamaga tegelemist vaata peeglisse, vaata ennast. Kas sealt vaatab vastu inimene, kes on valmis selleks, et kümme kiltsa linnast väljudes läheb kumm tühjaks? Kas see inimene langeb seejärel koomasse, looteasendisse või on suuteline kasvõi YouTube’i abil lahenduse leidma? Kas see inimene on valmis päev läbi päikese käes higistades või vihma käes lõdisedes ja lõhestavates kannivaludes asfalti kütma, et saaks õhtul sääskedega võideldes telki püsti panna? Kas see inimene on masohhist, kes naudib kannatusi, et siis lõkkesuitsust vingumürgistust saades plekk-kruusist teed lürpida ning sõbraga muheleda ja öelda, et kuradima lahe on elus olla?

Kui jah, siis paneme edasi.

Sebi endale ratas kui sul seda juba ei ole. Kui osta ei jaksa, siis laena. Varade ümberjagamine näiteks. Jaga endale selline ratas, millel on pakiraam. Käigud ja muu tilu-lilu on triviaalne, ratas peab olema üldiselt sõidetavas seisukorras: rehvid täis, kett õlitatud ja pidurid vähemalt sellised, et ideeliselt tuled elusana koju tagasi. Võibolla ei tule, aga selline on see eksistents.

Kui mina oleks sina, siis ma võtaks tavalise maastikuratta, nende 26 tolliste velgedega klassika. Sellega on maanteel veits rohkem rabelemist, aga metsateel ei ole liiga keeruline. Võimalik, et sul on korralik pagas ka peal, siis on see 26 normaalne. Kui sul ei ole Johnny Bravo keha, siis võid mõelda ka 28 tolliste peale, sest sellega saad maanteel või lihtsalt külavahelisel teel korralikult kuuma anda. Ise vaatad, mina ei ole sina.

Pakiraam on kindel teema. Kui mina oleks sina, siis ma ei mõtleks kordagi selle peale, et ma võtan seljakotiga asjad kaasa. See on räige porno, õlad on terve matka pressi all. Sama hästi võiksid lihtsalt längu vajunult edasi arvuti taga tööd teha. Pluss läheb kotiga selg rõvedalt higiseks. Ei, unusta ära, sul ei mahu normaalselt asju isegi kaasa.

Pakiraam võiks korralik olla, selline tugev, aga on käidud ka igasuguste sitanikerdistega, nii, et ära pabla. Aga igaks juhuks võta kaasa seda MacGyveri teipi ja nipukaid, neid plastikust kiirkinnitusi. Oletame, et pakiraamil lendab üks polt ära, nipukaga saab kohe korda. Telgil läheb klamber katki – nipukas; auk sees – teip. Ole tark ja võta teip ning nipukad. Terav nuga ka, sellega lõikad mõlemat. Või siis lõikad käe otsast kui see mingi asja vahele jääb. Sellest oli film ka, ära seda vaata.

Foto: Autori erakogu

Lisaks rattale läheb vaja vihma eest varjus olemise ja magamise kohta ning söömise asja. Esiteks, telk on väga hea leiutis ja neid leiab igalt poolt. Eile käisin tavalises toidupoes ja seal oli terve hunnik: nelja inimese oma plekkis ainult 50 eurtsi, mingi ühekohaline oli pool sellest. Need olid suht nigelad telgid, aga parem kui mitte midagi.

Kui sa tahad veits profimaks minna, siis arvesta, et õige teema hakkab sellest, et üks koht maksab umbes 200 eurtsi ja kaalub veits rohkem kui kilo. Kahekohaline hea telk kaalub kaks ja pool kilo (koos kogu krempeli ehk vaiade-aluste-kattetega) ja plekib hetkel mingi 350 eurtsi. Ma sain 13 aastat tagasi 200-ga kahekilose telgi; tänavu ostsin endale uue ja pärandan vana poistele, ehk saavad mingil festaril seda täis oksendada.

Hea uudis on, et tööriistapoest saab ka üliodavalt nööri ja koormakatet – tõmbad nööri kahe puu vahele ja viskad katte peale, tassid kivid katte peale, et ära ei lendaks ja let the glamping begin. Koerakonservid on ka söödavad, või ei?

Magamiseks võta magamiskott ja -matt. On võimalik end ka lihtsalt termokilesse rullida, aga ma sinu asemel sebiksin koti ja mati – puhkus on vajalik. Matt ei ole lihtsalt pehmondus; sellega on ka see asi, et pääsed niiskusest ja alajahtumisest, sest maa kaudu kaotad rohkem soojust kui õhu kaudu.

Vahel on hea ka lihtsalt lõkke ääres matil lebotada. Suvel on enamasti okei ka kõige õhema magamiskotiga, kui sa just eriline külmavares ei ole. Ise tead, mis sulle parem, aga ära higista ega külmeta. Patja ära võta, topi pusa ja trussikud magamiskoti ümbrisesse ning tee sellest padi.

Toidutegemiseks sebi gaasipriimus; sellega on tunne, justkui oleksid veekeetja matkale kaasa võtnud. Neid on igasuguses hinnaklassis. Mul on olnud selline kõige odavam, mis käib otse ballooni peale. Sellise miinus on, et sul on mingi jube torn, kus on balloon, priimus ja siis podisev pott, ning terve aja palvetad, et see ümber ei kukuks. Selline priimus, mis läheb voolikuga ballooni külge, on kindlasti turvalisem. Ka gaasikulu on väiksem, sest saad seda kergemini varjata tuule eest. Ka torniga on kõik chill, kui pinnas tugev ja tasane ning ehitad tuulekaitse.

Paljud inimesed kardavad gaasipriimust, sest see võib teoreetiliselt plahvatada. Samad inimesed lendavad lennukitega ja usuvad paremasse tulevikku. Balloon ei hakka heast peast plahvatama; selleks peab ikka vaeva nägema. Näiteks kuidagi sitasti priimuse ja ballooni kokku keerama – nõnda, et gaasi tuleb vahelt läbi ja siis paned leeki. Kui gaasi tuleb kuskilt läbi, siis sa kuuled seda; see on kuuldav sisin. Kui kostab sisinat, siis mina sinu asemel ühendaksin aparaadi balloonist lahti ja näksiksin küpsist sel õhtul. Igaks juhuks ole teadlik, et kui priimust gaasi külge ühendad, siis korraks ongi sisinat kuulda, aga sa keerad edasi ja siis enam ei kosta. 

Foto: autori erakogu

Eesti on lebo koht matkamiseks, sest külapoode on endiselt hulgi ja toitu ei pea korraga igaks päevaks kaasa ostma. Kunagi, kui me sõpradega esimesi kordi matkasime, sõime päeval külapoodide juures: juustukuklid ja merevaik, makrapulgad, jäätis jne. Mingi hetk hakkasime kohalikke söögikohtasid külastama ja täiskasvanud inimeste kombel toituma. Sellega on see jama, et läheb tihti tsips kallimaks ja väntamisse tekib korralik paus, mille järel on keerulisem uuesti käima saada. Makrapulk vs päevapraad – jällegist, ise tead, mida valid.

Õhtuks lõkke äärde on mõistlik võtta midagi toitvat ja kergesti valmistatavat. Kõik tahavad esimese hooga lihhi sussutada, aga see on ikka paras keberniit. Eriti nukker on siis, kui matkakaaslastel on toit valmis ja sa tegeled endiselt õige söe saamisega. Priimuse peal saab lebolt mingi kiirpajaroa valmis kütta, samal ajal võikud kõrvale teha ja let’s go. Hommikuks võta paar pakki kiirputru ja puuvilja. Ja elementaarne on see, et klaaspudelid on raskemad kui plasttaara – matkal avaldub ka peenemates hipsterites sisemine ballooniõltsi libistaja. Ja tühjast õlleballoonist saab padi!

Sellest, kuhu minna, järgmine kord, aga etteruttavalt võib öelda, et nii 80 kilomeetrised päevad kui ka 15-sed on minu silmis võrdselt okeid. Mullu panime sõbraga Kohtla-Järvelt Peipsi äärde (rohkem kui 60 kilomeetrit metsateid pidi), et siis järgmine päev ülilebolt võtta. Kui lebolt?

No me sõitsime ühelt telkimisplatsilt 5 kiltsa kohaliku poe juurde, seal müüdi värsket suitsukala, sõime ligemale kolm tundi kala, libistasime värskendavaid jooke ja tegime tobi, ning siis sõitsime vist 10 kiltsa järgmisesse telkimisplatsi. Rääbise nimel peab endale puhkust lubama.

Ei ole olemas liiga vähe raha, on vaid liiga vähe tahtmist mööda Eestit ringi vändata.