Sellest, et maailm üldse nii ohtlik ega kole pole, kui seda mulle näidata püütakse, sain ma juba siis aru, kui pliidi ees tikupäid sõin. Olin ehk viiene, mul oli teist nädalat sama kampsun seljas ja hästi palju mõtteid peas. Väävel krigises hammaste vahel meeldivalt ja sulas keele all ja ei teinud mitte midagi halba, kuigi kõik ütlesid, et see on mürgine.

Kõik – ema, isa ja mingi raamat, mille kaantelt oli pealkiri maha kulunud ja mis oli täidetud uduste fotodega lastest, kes olid pealaest jalatallani mingi lööbega kaetud, ja elusalt mädanevatest jäsemetest, ja kehaosadest, millele ma isegi nime ei osanud anda. Väike õde oleks ka öelnud, kui ta rääkida osanud oleks. Oleks öelnud, aga ise ka söönud. Raamat õpetas, kuidas eri mürgituste korral käituda, aga see mind eriti ei huvitanud; lugesin juba ammu sõnu kokku, kuid need ei tähendanud veel midagi.

Aga pildid olid huvitavad. Võib-olla olen mõnes paralleeluniversumis üüüüübermensch –ilma nende tikupeade söömiseta ma mõtlen. Võib-olla on minus mingi realiseerimata jäänud potentsiaal, mille üleliigse väävli arvele kirjutama peaksin. Aga mis sellest; nii on ka päris hea.

Selleks, et koju jõuda, tuleb kõndida bussipeatusest edasi kuni kaheksanda kilomeetri sildini; peale seda on vasakul pool teed näha hallidest tuhaplokkidest maja. Kirgiisi noormeeste tehtud, 80ndatel vist. Suvel pole seda peaaegu paistagi, sest kased ja kõverad pajud sirutavad end maantee ja maja vahel kraaviääri mööda laiali. Sügisel ja talvel seevastu paistab kõik läbi, võsa muutub hõredaks ja värvid uhutakse ära.

Kommentaarid
Copy