SUHTEKORRALDUSLIK MÖÖDLASK ⟩ Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia vastuvõtult puudus pornokunn Aivar Palumäe
Rootsi kuninga Carl XVI Gustavi ja kuninganna Silvia külaskäik pani mõtlema, et presidendi asemel oleksin teda Kadriorus teiste hulgas vastu võtmas näinud meeleldi pornokunn Aivar Palumäed. Ja kuningliku õhtusöögi järel oleks kahe riigi kuningad koos saatjatega võinud vaadata 2000-ndate alguses valminud eesti mängufilmi „Karu türa“.
Värvikas kuningas Carl XVI Gustav veetis ajakirjanduse andmetel terved 70-ndad joogisena mullivanis. Kümnendi jooksul vahetusid vannis vaid vesi, modellid ja prostituudid. Siis tutvus kuningas Silviaga, tõmbas vannikorgi eest, tõusis, keeras käteräti ümber puusade ning tuli vannitoast välja.
Välismeedia kohaselt ilmus järgmisena kuninga muusikavalikusse Rootsi popansambel Army of Lovers ning kuninganna Silvia pidi väidetavalt aastaid läbi kõrvatroppide voodi kriuksumist ja Camilla Henemarki ehk La Camilla jubedat kriiskamist kuulama. Kahe kuninga, Aivari ja Carli ühisosa olnuks piisavalt suur, et sealt sujuvalt haridus-, sotsiaal- ja muudele teemadele edasi liikuda. Igal juhul ei tohtinuks Carl XVI Gustavit võõrustada munadeta mees. Selline, kes 70-ndatel ainult duši all käis.
Kui ajalugu oleks veidi teisiti kulgenud, saanuks ka meie poolt Carl XVI Gustavi ja kuninganna Silviat vastu võtta päris kuningas. Võib-olla lausa neli tükki — meil on kuningad olnud, oligi neli tükki, ilusad ja uhked, ehitud kullatud kannuste ja kirjude kuubedega, peas kullatud neitsikroonid, aga nad surid eile, 680 aastat tagasi ordumeistri käe läbi.
Vaatame nüüd korraks Rootsit Eesti nüüdisfolklooris. Alustuseks tunneme muidugi Rootsi lauda, millelt ka kõige hullemate majanduskriiside ajal toit kunagi ei lõpe. Teine teema on rootslaste rahvatervis; me teame, et nad elavad kaua, 80-aastane rootslane näeb välja nagu 40-aastane eestlane, mängib tennist ja rügab jõusaalis. Kolmas müüt räägib rootslaste üksindusest. Kõik rootslased on vanad, terved, üksikud, ja neil pole sugulasi, ning hilisel kellaajal Stockholmi elurajoonide elumajade aknaid vaadates teab eestlane, et iga valgustatud akna taga elab üksik muldvana rootsi vanainimene, ja iga valgustamata akna taga, toa põrandal, lebab rootslase muumia.
Edasi, Malmö. Kui Astrid Lindgren kirjutaks täna oma Pikksuka jutud, oleks Pipi isa Malmö linnapea. Malmö on must linn, kuhu ükski valge rootslane peale Pipi ei julgeks minna. Malmös ei ole korravalvet, kuna ka politseinikud ja võimuesindajad ei julge sinna minna. Malmöst pole ka ajakirjandusel suuremat ülevaadet ega kirjeldust, sest ka ajakirjanikud ja fotograafid ei julge sinna minna. Keegi ei tea Malmöst tegelikult midagi; see on mütoloogilne linn. Kui eestlastel tuleb isekeskis teemaks rahvastikuränne, leidub alati seltskonnas keegi folklorist, kes teatab: „Tahate siis Malmöt?“ Malmö pole linn, vaid sümbol.
Veel teame me kõik rootsi punast ja rootsi kardinaid, ja sellega rootsi nüüdisfolkloor eestlase jaoks lõpeb.
Seega – rootslaste seksuaalsus puudub Eesti nüüdisfolkloorist ja ka tõenäoliselt rootslaste endi folkloorist täielikult; rootslaste üksindus ja põrandatel vedelevad muumiad tunduvad inimestele tõesemad kui endise maffiabossi Markovici avaldatud fotod paljaste naiste seltskonnas lustivast Carl XVI Gustavist. Ka Carl XVI Gustav ei tundnud end fotodel ära; samamoodi ei tundnud ta ära, et keegi olnuks pildil alasti. Veelgi enam – ta ei tundnud päris kindlalt ära isegi seda, kas need fotod on üldse fotod...
Aga fakt on, et kui Palumäe oleks kohal olnud ja „Karu türa“ peale pannud, oleks rootslaste seksuaalse alateadvuse vaikiva allasurumise perioodiga ühel pool ning meil oleks nendega rääkida rohkemast kui murdmaasuusatamisest ja Tartu ülikooli rajamisest.